Wolfredt + Wrupk Urei

Käisin laupäeval Konkis vaatamas Wrupk Ureid ja Pia Frausist tuntud Margus Voolpriidu uut projekti Wolfredt. Rahvast oli vähe, kuigi sedasorti muusika väärib kindlasti enamat. Eriti nõme oli näha osasid inimesi kontserdi ajal baaris hängimas. Isegi niisuguse nišimuusika puhul käidakse üritustel enamasti mingitel muusikavälistel põhjustel, mis on natuke frustreeriv. Okei, see on küll tore, kui sedasorti kontingent raha maksab, et toetada üritust ja seeläbi ka esinejaid, aga ega siit mingit kestvat sidet bändide ja publiku vahel ikka ei arene küll. Parimal juhul on tegu puht utilitaristliku sümbioosiga: üritusele on vaja maksvaid kundesid, ent osa maksvaid kundesid tahab lihtsalt kuskil tantsu lüüa või selle puudumisel lihtsalt baaris õlut juua. Sedasorti jutt pole küll midagi uut, aga ega see probleem taha küll kuidagi aeguda.

Wolfredt pole võib-olla kellegi arusaam tantsumuusikast, kuid selline mogwailik lähenemine klassikalisele Seksound stiilis shoegaze'ile on veel üks võimalus rikastada Eesti instrumentaalmuusika maastikku. Voolpriit mängis basskitarri, midisünti ja metallofoni, teda toetas kaks kitarristi, üks mängis rohkem rütmipartiisid ja teine pigem juhtpartiisid, ühes loos ka poognaga mängu. Kuigi post-rock stiilis crescendodeni arendamine on juba vana ja mõnevõrra kulunud trikk, tundus mulle üks vali koht eriti maadraputavana.
Viimase loona tehti "The Lost Art of Humming" ja asi rokkis küll! Minu ainus kriitika puudutab arvutitaustadele toetumist, mis paratamatult tähendab loo suht staatilist samasust igal kontserdil. Võib-olla oleks mõistlikum võtta live-trummar, et "The Lost Art of Humming" jämmipotentsiaal lahti kangutada?

Wrupk Urei on viimasel ajal väga tihedasti mänginud. Oma käe sõrmedel oskan kokku lugeda hetkel neli kontserti sel aastal. Viis-kuus vast isegi, kui arvestada ka neid, mida pole näinud. Eelmine kord Candy Empire livel sattusin kokku vana tuttavaga, kelle hinnangul pole Eestis veel tehtud eriti krautrock stiilis muusikat. Mingis ühes loos aga tundus Wrupkil küll toimivat väga klassikaline motorik-gruuv. Võib-olla nemad suudaksid ka krautrokki teha, kui tahaksid?

Phlox - Vali (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika aprillikuises numbris 2013

"Tsivilisatsioon" Check My Demo paneelis

Minule üllatuseks tuli "Civilisation" EP välja kolmandana! Kommentaarid olid päris huvitavad. Tähendati teatud retro-rokilikke mõjutusi (a la Stereolab v. Air) või üldse 60ndate-70ndate mõjutusi, filmilikku atmosfääri, flöödi kasutamist. Isegi trummimängu kohta tuli kiitev märkus, mis pani mind uhkust tundma. Esimene tüüp, vist Danny Berman küsis: "Is there a market for it?". Tasub mõelda küsimusele tegelt. Paraku ei meeldinud delegaatidele "Multiphonic Rodent" nimi, aga vähemalt thumbs up korrektse Briti häälduse eest!

Üks fotojäädvustus

See on vast üks paremaid pilte. Tundub, et väga Bunk Gardner-liku olemusega õnnestus pildile jääda. :)

Tuuripäevik P2 V2 - Head ootused ning vastus tegelikkuse näol

Ok, ütlen ilma keerutamata kohe ära, et ega see eilne TMW esinemine World Clinic Showcase'il minu jaoks eriti hästi ei läinud. Tehnika üles sättimine osutas närvesöövaks katsumuseks, nagu teinekord ikka juhtub. Ja kuigi lõpuks sain enamvähem paika pandud, kahjuks oli tegemist ühe selle juhusega, kus mul oli laval ebamugav olla. Kui ma mängima hakkasin, siis kohati käitus süntesaator koostöös vanakooli Vermona sustain-pedaaliga täna eriti veidralt, kuni viimaste lugude ajal jäidki noodid kestma (ja ma nägin, kuidas mu P08 kõik kaheksa nooditulukest vilkuma jäid). Trummiseting oli paika pandud järgmise esineja Junk Rioti trummari poolt ja väga harjumatu oli mängida siukse tantsuroki solniku peal.

Publiku vähesus mõjus ka psühholoogiliselt kurnavalt. Kohe kindlasti polnud saalis ühtki välismaist delegaati. Oleksin üllatunud, kui pärast selguks, et keegi ikka oli. Aga mine tea, arvestades, kui sitalt ma enda arust tegelt panin, võib olla polnudki see paha asi. Tõenäoliselt oleksingi ainult negatiivseid arvustusi saanud. Arvan, et võib kindlalt oletada, et täna edulugu minu jaoks ei tule.

Eks ma võiks pikalt laialt filosofeerida tervel sellel edulootuste ja läbikukkumiste teemal. Eks ma ole seda juba nämmutamiseni varem teinud. Igatahes pole ma kindel, kas TMW praegune korraldus tegelt on ikka nii optimaalne. Liiga palju bände! Konkurents on tegelt päris hull ikkagi! Delegaatide tähelepanu on klassikaline null-summa mäng: see, et ühel bändil õnnestub keegi delegaat teda kuulama meelitada, tähendab teise bändi (ning kümnete teistegi) jaoks selle tähelepanu saamata jäämist. Ma kahtlustan, et TMW 2011 edulugu-sort-of seisnes ka õigel ajal õiges kohas olemises.

Igatahes Aivar Meos on väga sümpaatne ja sõbralik mees, kel kindlasti olid head ootused ja kes oli piisavalt entusiastlik minu loomingu suhtes, et mind TMW 2013 programmi kaasata. Kahjuks alati head ootused ei saa võrdväärset vastust tegelikkuse osas. Elu annab õppetunde, isegi kui nad on karmid.

Tuuripäevik Phaze Two, Vol 1 - Gennis ja Apollos

Pühapäeva õhtul sain kõne Ahto Külvetilt. Korraldas neljapäevaks mingit üritust ühe soome bändiga, kutsus mind esinema. Kuigi neljapäev on äärmiselt kahtlane esinemispäev, mida olen katse-eksituse meetodil isegi kogenud, otsustasin pakkumise vastu võtta. Esiteks lootsin siit võimalust end ette valmistada TMW World Clinic Showcase'iks. Teiseks pakkus Ahto ka rahalist kompensatsiooni, mis aitab leevendada asjaolu, et TMW'l peab ilma rahata mängima.

Üritus oligi maru veider. Kohal olid mõned soomlased, kes olid TundraSpunki (tegelt täitsa korralik folk-punk-misiganes-rokk bänd) pärast kohale tulnud. Mul oli tunne, et minu esinemisajaks (esialgu määratud 1:30 peale) nad tõmbavad jeehat. Nii oligi. Saal oli veerand kolmeks ikka üsna tühi. Ahto jt juba pärisid, et kas ma ikka tahan teha ses olukorras. Otsustasin, et mängin ära, kui mul juba pillid püsti on. At this point, see kontsert oli selgelt võtmas avaliku peaproovi ilme. On with the show!

Tegin mõned lauluga numbrid, paar veel avaldamata pala, siis need tekstiga lood "Civilisation" EP pealt. Siis äratasin ellu "Tomato Reality" Formationsi netikogumikult ja linkisin selle kokku katkenditega tummfilmikontserdilt.

Tegelt oli selle avaliku ja makstud proovitegemise kuulajate aplaus nii entusiastlik, et tundus kohati, nagu oleks mingi 30 inimest, mitte alla kümne, nagu tegelikult oli. Nägin, et saali tuli instrumentaalmuusika portsjonis üks neiu, kes hakkas tantsima. Selle üle oli hea meel. Lõpetasin esinemise ära ja mulle öeldi: "Tee üks lugu veel!". Otsustasin teha "Printsess & Page'i".

Nii et publiku mõttes niru tulemus nii esinejale, kui ka korraldajale (sest üritus tõi kahjumit). Kuid positiivsed indikaatorid on ikkagi a) tantsiv neiu b) entusiastlik aplaus c) lisaloo palve ja d) üks tüüp tuleb minu juurde ja embab, kiidab, et väga hea muusika jne.

Täna sõitsin Tallinnasse. Mul on hea meel tõdeda, et see aasta pole ma nii meeletult pidanud rahmeldama, kui 2a tagasi. Tempo on olnud pidev, aga mõistlik. Sebisin kõigepealt auto kuhugi parklasse, proovisin Nordic Hotel Forumist passid-käepaelad ära sebida. Edutult. Okei, moving on, järgmine peatus Solaris, kus Apollo raamatupoes oli väike etteaste ette nähtud. Olin tellinud digitaalse klaveri esinemise jaoks ja võtsin kaasa ka luuperi, klarneti ja paar juhet, et teha natuke teistmoodi versioon "Tsivilisatsioonist".

Soundcheck oli okei, sain asjad sellise stripped-down setupiga kiiresti tehtud. Siis läksin lavale ja märkasin kohale, et Nord Stage pilliga, mis mulle oli määratud, oli midagi nihu. Mitte nihu, aga ses mõttes setting, mida ma ei osanud ära võtta. Klaveri saund oli splititud elektriklaveri ja klaverisaundi vahepeal. Mul ei õnnestunud kuidagi saada ühtset klaverisaundi, nii et enamasti tagusin mingit Wurly tüüpi saundi, mingi nupuvajutusega sain vaid täiesti elektrilise klaverisaundi.

Minul oli ilgelt ebamugav olla tegelt. Idee teha trubaduurilik stripped-down set on hea, aga teostus jäi äbarikuks. "Tsivilisatsioon" oli enamvähem. Siin sain elektriklaver-naturaalklaver saundide splitti enda kasuks keerata. Ja lõpus puhusin klarnat. Moral of the story: mängi ainult pillidega, mida sa läbilõhki tunned!

Vaatasin Galvanic Elephantsi esinemist ka. Päris huvitav oli, kuidas bändi bassimees laivis mängis hoopis sünt-bassi. Tal oli Waldorf Blofeldi klahvpillivariant (ja temalt ostsin Blofeldi rackmounti, kuni ma otsustasin Prophet 08 jaoks rahakogumise eesmärgil kasutada võimalust pill maha müüa), ent ta kontrollis sellega Dark Energy sündisaunde. Mulle ilgelt meeldis see analoog-bassi saund. Laulud olid ka kuidagi huvitavamad, kui eelmine kord Junior Boysi soojendamas. Tundub, et bänd areneb.

Järgmine kord postitan oma World Clinic Showcase'i esinemisest.

Üks pilt salvestustelt

Salvestamas klaverit loo "Happiness is Within You" tarvis, mai 2010, asukoht Quinta do Boiço, Tabua, Portugal.

Uue EP kontseptsioonist ja kaanekujundusest paar sõna

Otsustasin uue EP puhul minna tagasi "Antenna Tendencies" EP stiili juurde: kõrvetada ise plaadid ja printida välja kaanekujundus. See stiil ei anna küll nii professionaalset resultaati, kui CDLahenduste firma kaudu, aga vähemalt on mul kontroll selle üle, kui palju ma koopiaid vorbin, mis peakski olema vastavalt vajadusele. Viimane asi, mida ma tahan, oleks meeletu plaatide ülejääk, sest kellele sa ikka neid müüa suudad pärast. Ainult, et kui 3.5 pool aastat tagasi läks kaanekujundus mustvalgelt ja odavalt rohelise paberi peale, kasutasin seekord ka värvilise printimise teenust. Mis läks maksma 1.28 A3 kohta, aga ühe A3 peal on kolm kaane koopiat välja lõikamiseks.

Kaanekujunduseks kasutasin üht fotot Poolast, väljavaade ühe Varssavi hotelli aknast. Kus me Erviniga ööbisime, kui käisime oma viimast Opium Flirdi kontserdit tegemas Varssavis ühel filmifestivalil. Mudisin natuke toone, kirjutasin andmed peale ja voila! Siuke lihtne kaanekujundus, mis samas sobib plaadi kontseptsiooniga Lääne tsivilisatsioonist. Linnafotograafia vs. rohekad toonid. Tsiviliseeritus vs. looduslähedus.

Esimeses loos laulan: "mulle ei meeldi tsivilisatsioon". Aga just nimelt Lääne tööstustsivilisatsioon on see tsivilisatsioon, kus elu on neetud ja maailm on hukas. Teine lugu on "Elu teravad maitsed", mille originaaldemo ma kasutasin Roy Strideri ökoloengul. Too demo, millel mul toona õnnestus võrdlemisi dubstepilik wub-wub saundiga ostinato teha, meeldis mulle nii väga, et otsustasin just siis, kui mul jälle üks kõvaketas sussid püsti viskas, salvestada selle peale uue versiooni võrreldes varasema versiooniga. Seda enam, et täna ma seda wub-wubitamist samamoodi reprodutseerida ei oskakski. Äkki teen hiljem mingi uue arranžeeringu päris bassiga. Intuitiivse sündimängija häda ongi selles, et kõik tema head saundid on juhuse tulemus!

Instrumentaalpalades jällegi on osad pillid mängitud sisse WWOOF taludes, kui mul oli toona ilge obsessioon kodulindistaja ja wwooferi elustiilide ühendamise osas. Kitarr lugudes 3 ja 4 on tehtud Poola WWOOF farmis ja 3nda klarnetid ning 5nda loo klaver ja klarnetid Portugalis Guido Montgomery quintas, kus elektrienergia tuleb päikesepaneelidest! Ma käisin aastavahetusel Guidol jälle wwoofimas, lõhkusin puid, mängisin lastega ja veetsin oma wwoof-puhkuse õndsas rahus ja sellest neetud tsivilisatsioonist eemal. :)

Multiphonic Rodent - Civilisation EP

Uus EP. Viis lugu.

Tsivilisatsioon

Elu teravad maitsed

Sic Transit Gloria Mundi (instrumentaal, trompet: Priit Rusalepp)

Winter Song (instrumentaal)

Happiness is Within You (instrumental, trompet: Priit, tromboon: Henri Aruküla)

Kõik muud pillid, pluss muusika ja sõnad ning kaanekujundus: Edmund E. J. Hõbe.

Candy Empire + Zebra Island Kink Konk 30 III 2013

Candy Empire on vahepeal võtnud süntekamängija juurde ning tema kohalolek tähendas ka mõnevõrra teistmoodi lähenemist. Tavaliselt on Candy Empire alustanud oma kontserte siukse bluusrokilikuma jämmiga, kuid seekord taaselustus korraks vana Opium Flirdi vaim improvisatsioonilises avaloos, tundsin ära süntesaatorisaundi, mida Ervin toona palju kasutas. Peaaegu nagu Odd Times, but without the odd time (tolle OF klassiku kohta: mina genereerisin 7/4 rifi ja trummimängustruktuuri ja Ervin ehitas minu skeleti peale). Esimeses pooles muidu seisis Tuudur (sündimängija nimi) lihtsalt lava peal, aga siis põõras bänd mis iganes rokilikuma loo see nüüd ka oli "Any Colour You Like" tüüpi jämmi peale, kus sünt jälle esile kerkis. Ning ülejäänud lugudes oli ta enamvähem olemas.

Zebra Islandit ikka draivib see uus rütmisektsioon kõvasti. Kuulsin kommentaare: "Mulle meeldib kidra, mulle meeldib vokaal, mulle meeldib sünt, ja nüüd isegi meeldib trumm ka". Viimast meeldivust argumenteeriti sellega, et plaadil on trumm elektrooniline. Ja tõepoolest, Rada7 kaudu sai ka "Saturnine" plaati eelkuulatud ja pärast laivis need lood mõjuvad tõesti võimsamalt. Kui Zebra Island 2012 versioon oli põhmõh siuke paras hipsteribänd tegelt, siis Sebrasaar Mark 2.0 omab rohkem seda draivi ja pauerit, mis vaja, et mõjuda.