Ok, ütlen ilma keerutamata kohe ära, et ega see eilne TMW esinemine World Clinic Showcase'il minu jaoks eriti hästi ei läinud. Tehnika üles sättimine osutas närvesöövaks katsumuseks, nagu teinekord ikka juhtub. Ja kuigi lõpuks sain enamvähem paika pandud, kahjuks oli tegemist ühe selle juhusega, kus mul oli laval ebamugav olla. Kui ma mängima hakkasin, siis kohati käitus süntesaator koostöös vanakooli Vermona sustain-pedaaliga täna eriti veidralt, kuni viimaste lugude ajal jäidki noodid kestma (ja ma nägin, kuidas mu P08 kõik kaheksa nooditulukest vilkuma jäid). Trummiseting oli paika pandud järgmise esineja Junk Rioti trummari poolt ja väga harjumatu oli mängida siukse tantsuroki solniku peal.
Publiku vähesus mõjus ka psühholoogiliselt kurnavalt. Kohe kindlasti polnud saalis ühtki välismaist delegaati. Oleksin üllatunud, kui pärast selguks, et keegi ikka oli. Aga mine tea, arvestades, kui sitalt ma enda arust tegelt panin, võib olla polnudki see paha asi. Tõenäoliselt oleksingi ainult negatiivseid arvustusi saanud. Arvan, et võib kindlalt oletada, et täna edulugu minu jaoks ei tule.
Eks ma võiks pikalt laialt filosofeerida tervel sellel edulootuste ja läbikukkumiste teemal. Eks ma ole seda juba nämmutamiseni varem teinud. Igatahes pole ma kindel, kas TMW praegune korraldus tegelt on ikka nii optimaalne. Liiga palju bände! Konkurents on tegelt päris hull ikkagi! Delegaatide tähelepanu on klassikaline null-summa mäng: see, et ühel bändil õnnestub keegi delegaat teda kuulama meelitada, tähendab teise bändi (ning kümnete teistegi) jaoks selle tähelepanu saamata jäämist. Ma kahtlustan, et TMW 2011 edulugu-sort-of seisnes ka õigel ajal õiges kohas olemises.
Igatahes Aivar Meos on väga sümpaatne ja sõbralik mees, kel kindlasti olid head ootused ja kes oli piisavalt entusiastlik minu loomingu suhtes, et mind TMW 2013 programmi kaasata. Kahjuks alati head ootused ei saa võrdväärset vastust tegelikkuse osas. Elu annab õppetunde, isegi kui nad on karmid.
No comments:
Post a Comment