Mälestusi Hugh Hopperist

Pildil Hugh Hopper kontserdil Tallinnas 5ndal juunil 2008.

Sain küll alles täna teada, aga igatahes on legendaarne Soft Machine'i bassimees Hugh Hopper elavate kirjast lahkunud. Aasta otsa kestnud võitlus leukeemiaga lõppes siis allavandumisega 7ndal juunil. Ehk siis pea 3 nädalat tagasi tänasest. Paar päeva enne surma jõudis Hopper veel abielluda oma partner Christine'iga. Erinevalt siis Farrah Fawcettist, kes plaanis ka enne surma abielluda, ent kahjuks jõudis vikatimees temast ette.

Veel avastasin, et mul õnnestus käia täpselt eelviimasel Hugh Hopperi kontserdil üldse! 5ndal juunil 2008 avastasin pärastlõuna paiku, et Hopper esineb Tallinnas Rock Cafes. Koos kvartetiga Colorphone. Mõtlesin, et oh lahe, läheks vaatama! Spontaanne mees nagu ma olen, orgunnisin kohe käigu Tallinnasse. Aitäh Ervinile, et ta toona Tallinnas elades mulle öömaja võimaldas. Kontserdil esines ka Sergei Manukjan koos Sofia Rubinaga. Eeldasin, et eestlased esinevad esimesena. Tegelikult läks hoopis Hopper & co peale kõigepealt. Circa kl 22.00. Koos Hopperiga olid laval ka kitarrist, trummar ja bassklarnetist. Viimane oli ikka eriti muljetavaldav. Bassklarnet on üks mu lemmikinstrumente üldse (loodetavasti kunagi õnnestub endalgi seda pilli puhuda), ent see muusik oli ikka eriliselt osav oma instrumendil. Kõige meeldejäävaim moment oli versioon loost "Was A Friend", mille tuntuima versiooni on esitanud teatavasti Robert Wyatt. See instrumentaalversioon, kus meloodiat kandis bassklarnet, oli ikka kummastavalt kaunis.

Ajasin pärast ka pisut juttu Hopperi endaga. Andsin talle muuseas ka Opium Flirdi Tehislennu ning CDR'i oma esimese sooloalbumi Formations paladega. Mainisin talle, et oleks päris tore saada välismaale esinema. Hopper siis ütles, et tänapäeval on kontserte üsna raske saada. Mnjah, tõepoolest, teha siukest mittekommertslikku muusikat ei ole tänapäeval just kerge. Millest on maru kahju.

Ent mitte nii kahju, kui sellest, et peatselt pärast seda laivi (kaks päeva hiljem esines Hopper Colorphone'iga veel Soomes, mis jäigi mehe viimaseks laiviks üldse) haigestus Hopper leukeemiasse. Uudis jõudis minuni sügisel. Esialgu oli põhiline mure muidugi see, et saada piisavalt raha, et maksta mehe haiglakulude eest. Mistõttu organiseeriti mitmeid heategevuskontserte ja isegi plaatide müügist hakkas teatud protsent minema Hopperi toetuseks. Kuigi viimasel ajal olen plaate suht harva ostnud, tellisin siiski ühe, millest kuuldavasti pool müügitulust pidi toetuseks minema: Soft Machine'i arhiivsalvestis Drop aastast 1971 (kus Robert Wyattit oli asendanud Phil Howard trummidel). Ma siiralt lootsin, et ehk saab Hopper haigusest jagu ja et mees ei järgne nii ruttu saksofonist Elton Deanile (kes heitis hinge 2006 veebruaris).

Paraku, nagu tuleb välja, hakkas mehe tervislik seisund käesoleva aasta kevade paiku järsult halvenema. Kuni 7ndal juunil läkski Hopper oma viimsele tuurile taevariigi suunas. 25ndal juunil toimusid matused, mis kuuldavasti Hopperi soovil järgis budistliku tseremoonia traditsiooni. Olgu kerge talle muld. Hopper kord sõnastas, et vaid 10% kõigist muusikutest teeb midagi tõeliselt originaalset või loomingulist, samas kui ülejäänud 90% vaid kopeerivad teisi. Maailm on igatahes kaotanud ühe tõelise originaali.


Soft Machine - "Kings and Queens" (tribuutvideo kasutajalt TheSoftMachineFamily)

Huvitav intervjuu Ray Collinsiga

Väljavõte Daily Bulletin veebist.

Siin üks huvitav intervjuu Ray Collinsiga, keda tuntakse kui Frank Zappa legendaarse Mothers of Invention vokalisti, kes laulis koos Zappa bändiga kuuekümnendatel. Praegu elab 71-aastane mees Claremont Village'is, kus ta päevad mõõduvad tänavatel jalutades, pargipinkidel istudes ja inimesi tervitades.

Mees ise intervjuusid tihti ei anna, küll aga motiveeris teda võtma ühendust ajakirjanikuga üks YouTube'i klipp. Kus Frank Zappa ühes teleshows seletas, et Mothers of Invention sündis sellest, et Collins kutsus Zappat asenduskitarristiks oma kõrtsubändi Soul Giants pärast seda, kui ta oli endisele kidramehele pasunni sõitnud. Tegelikult oli Collinsi hinnangul Soul Giantsi kitarrist Ray Hunt lihtsalt ebapädev muusik või tahtlikult kiuslik tüüp, mistõttu Collins pidi talle kinga andma. Siiski kulges asi Collinsi sõnul vägivallatult.

Igal juhul võttis Frank Zappa bändi juhtohjad enda kätte, Soul Giantsist sai Mothers (of Invention, sulgudes olev liide lisandus plaadifirma nõudel) ja koosseis salvestas mitu satiirilise underground-rocki klassikplaati. Collins aga ei olnud rahul oma rolliga bändis, sest ta ei armastanud laulda satiiri. Johnny Mathisest ja Nat King Cole'ist mõjutatuna meeldis talle lihtsalt ilusat muusikat laulda. Ja nii oligi Ray Collins aastaks 1968 bändist jäädavalt lahkunud. Millega seoses sai enamvähem otsa ka mehe lauljakarjäär.

Sellest ajast saadik on Collins elanud peost suhu. Enamasti siiski omast tahtest. Ta ainsad sissetulekud on pension ning kaks korda aastas laekuv autoritasu doo-wop laulu "Memories of El Monte" eest. Collinsi jaoks sellest piisab, et ära elada. Ent sellest ei piisa, et naisi saada, ta samas naljatab.

Ray Collins tundub olevat ebaambitsioonikas mees. Tal on palju salvestamata laule. Tal pole rahaga kunagi olnud sõbralikud suhted. Samas on ta eluga rahul. Elu nautimine muudab edu mittesaavutamise soodsamaks. Kui elu on ilus, siis pole tähtis, kas sa üldse midagi saavutad.

Mulle meeldib see suhtumine. Edu saavutamine pole kahtlemata kõige tähtsam asi siin ilmas. Kõik ei saa kindlasti edu saavutada. Eks olen minagi tahtnud olla edukas. Et jõuda muusikas välja mingite ihaldusväärsete saavutamisteni. Kibe tõde, mida ma pole tunnistada varem tahtnud, aga mille omaksvõtt on ometigi vabastav, on et kõik ei saagi ühtmoodi edu saavutada. Sa võid välja anda plaadi, aga kus on su garantii, et seda üldse keegi ostab? Sa võid teha bändi ja proovida saada kontserte välismaale, aga see on jällegi lihtsam öelda kui teha. Kahjuks.

Või õnneks? Sest õnn ei sõltu sellest, mida sa saavutad. Vaid sinu omaenda siseilma tasakaalustatusest. Sa võid elada peost suhu ja vajuda muusikuna unustusse, aga kui sa võid endale surres öelda, et sa oled olnud õnnelik, siis see on ju üsna suur asi. Michael Jackson, kes eile suri, oli ju ka üks kuulsamaid ja ikoonilisemaid lauljaid üldse, aga ma kahtlen, et ta üldse õnnelik oli. Julgen arvata, et Ray Collins, kes veel elu ja tervise juures, on märksa õnnelikum. Isegi, kui teda teatakse vaid Zappa plaatide järgi, millel ta laulis. Ometigi on need head plaadid.


The Penguins - "Memories of El Monte" (loo autoriteks Zappa ja Collins)


Mothers of Invention - "Any Way The Wind Blows".


Mothers of Invention - "Hungry Freaks Daddy".

Eilsest õhtust: Ideaalmaailmad ja Praha Kevad

Helistasin nii umbes 8 paiku õhtul Vaiko Eplikule, pärimaks, et millal Eliit mängimist alustab. Sain vastuseks, et umbes sel ajal, kui rahvast on piisavalt kohale tulnud, selgelt mitte enne kella kümmet. Selge, otsustasin jääda kuni kümneni koju ja kuulata Klassikaraadiot.

Kus kell 21 tuli Ideaalmaailmad. Seekord oli võetud luubi alla mu sooloalbum Astral Dance. Eks natsa ikka pabistasin algul, sest mine tea, kuidas mu hääl üldse võib raadios kõlada. Kuulasin siis, kuidas intekas kõlas ja mõtlesin, et noh väga hull õnneks ei ole. Tõsi küll, tihti võis tähele panna, et teatud kohad olid toimetatud. Mõistan, et eks see stuudios inteka lindistamine kulges natuke lohisevalt, et tulid mõttepausid, parasiitsõnad jms sisse. Ometi tekkis küsimus, et kas oleks saanud toimetamist ka paremini teha või oligi mu kõnes nii palju problemaatilisi kohti, et helilistest õmblustest pole pääsu. Aga eks otsustage ise. Saade järelkuulatav siit.

Pärast saadet hüppasin ratta selga ja sõitsin Genklubi poole, et Vaikot ja Eliiti näha. Kohale jõudes mängis Vaiko plaate. Pärisin talt õhtuse kava kohta. Paar lugu üksinda, siis bändiga nii 8 lugu ja lõpus ehk mingi jämm ka. Arvatavasti oli rahvast vähem, kui mõnel varasemal Epliku laivil kus olen kohal käinud. Igatahes kolmveerand üheteistkümneks oli kogunenud piisavalt publikut ja nii Vaiko alustaski.

Peale viperust mikrofoniga lausus Vaiko paar sõna Praha kontsertreisi kohta ja sellest, mida võib õhtu jooksul oodata. Ning alustas akustilise kitarriga. Mängis lühiversiooni instrumentaalist "Jaanuar" ainult kitarri ja häälega, seejärel "Taevad" esimeselt plaadilt ning "Meie Linn on Linnulaat" kolmandalt.

Ja siis tuli Eliit lavale. Kristel, Vaiko naine, mängis Vaiko Nord Lead 3l, kui Vaiko ise akustilist kitarri mängis. Elektrikitarrid olid seekord out. Tursk hoolitses madala otsa eest nii basskitarril kui ka Korg süntesaatoril. Ja Saaremets, sarnaselt Eliidi elektrokavale 28ndal märtsil Von Krahlis, mängis enamasti elektritrummidel põhineval setil. Ainult taldrikud olid akustilised. Juba instrumentatsiooni poolest oli märgata, et ega Eliit ikka tavarokkbändi moodi saa kõlama küll, isegi kui nende show sisuliselt oligi põhimõtteliselt Eliidi greatest hits tüüpi etteaste.

Aga millised hitid! Kindlasti ei kõlanud versioonid lugudest nagu "Armastus Päästab Maailma", "Pihtas Põhjas", "Samal Ajal Vee All", "Kosk", "Sylvester Otsustab Surra", "Lilled Algernonile", "November" ja "Ma Olin Teismeline Libahunt" täpselt nagu plaadil. Osad lood olid mõne intervalli jagu kõrgemaks transponeeritud, ühel lool olid justkui täiesti uued akordid. "Ma Olin Teismeline Libahunt" loo lõpus võis kuulda põõrast drum&bass tüüpi jämmi, "Lilled Algernonile" kõlas kindlasti paremini C duuris, võrreldes stuudioversiooni Bb-helistikuga, ning Tursk mängis loo lõpus päris laheda bassisoolo. Tüüp oskab mängida, no doubt! Vaiko laulis kõik vokaalpartiid ise ja ta kasutas ka Digitech Whammy oktaavimuundurit, et iseendaga harmoniseerida. Psühhedeelsemates momentides kasutas Vaiko oktaavimuundurit nii osavalt ära, et ta omaenda hääl ühes efektiprotsessoriga hakkas meenutama mingit omamoodi süntesaatorit. Kahtlemata vägagi leidlik viis kasutada oma häält instrumendina.

Otse loomulikult nõudis publik lisa ja nii tuligi Vaiko üksinda tagasi ja mängis veel neli lugu. "Sebastian" kolmandalt plaadilt, "Pidu Saab Otsa" esimeselt ja seejärel koolilõpetajatele pühendatud "Imelik Lööve" ja viimaks eriti hea unplugged versioon loost "Kas Usud Sinagi". Teiseks lisalooks tegi Eliit aga ühe jämmi.

Selline siis see Praha kontserdi kava oligi. Isegi laulupõhist kava esitades tundub Eliit olevat üks Eesti parimaid laiv-bände, kelle kõrval nii mõnigi rockbänd kahvatub. Seekord aga pilte ei teinud. Jätsin kaamera koju. Kenad mälestused on kontserdist sellegipoolest. Järgmine kord saab Eliiti Genklubis näha 7ndal augustil, siis kui tuleb Epliku uue plaadi esitlus Tartus.


Umbes sedasi kõlab "Armastus Päästab Maailma", mil iganes Eplik esitab seda Eliidiga laivis, kui mitte arvestada erinevusi instrumentatsioonis. Video 2008 Rabarockilt.

Multiphonic Rodent homses "Ideaalmaailmad" saates

Homme õhtul kl 21.00 tuleb Klassikaraadios saates Ideaalmaailmad juttu minu plaadist Astral Dance. Lisaks muusikale võib kuulda ka intervjuud minuga. Saatejuht Maria Mölder.

Ühemehebänd, mille ainus liige Erki Hõbe on ansamblist Opium Flirt. MySpace leheküljel on pikk loetelu mõjutajatest ja esimestena jäävad silma Karlheinz Stockhausen, Terry Riley, Philip Glass, Steve Reich, Rahsaan Roland Kirk jt. Enda salvestatud “Astral Dance” on tema teine album, stiilinimetusi ja sildistamisi tema muusikaline eklektika arvatavasti ei talu.

Soovitan kuulata!

Triophonix Kumu Ööl

Kuna nii mõnigi inimene, kes mu Kumu öö montaaži Juutuubist vaatas, tundis huvi, et kas mul on veel Triophonixi materjali, siis otsustasin ülesse laadida ühe pikema klipi, mis ma filmisin. Siin see on.

Armastusest "Musta Orfeuse" ainetel

"Musta Orfeuse" algusstseenid.

Käisin eile Ateenas vaatamas "Musta Orfeust" (1959), mida näidati seeria "Ainult Friikidele: Piirideta Armastus" raames. Film oli huvitav mitte üksnes iidse kreeka Orfeuse ja Eurydike müüdi adaptatsiooni poolest 20nda sajandi Brasiilia tänavakarnevali keskkonda, vaid ka armastussuhte käsitluse poolest.

Filmis on Orfeus Rio de Janeiro mees, kes teenib elatist trollibussi juhtimisega ja kelle laulus ja kitarrimängus on eriline võlu. Ta on kihlatud Miraga, kauni ja peene daamiga, kes samas on Orfeuse jaoks selgelt sobimatu naine. Mira pressib peale, et Orfeus talle kalli sõrmuse ostaks, samas Orfeus tahab oma teenitud palga eest pandimajast välja osta oma kitarri. Filmis võib tihti näha stseene, kus Orfeus ja Mira tülitsevad. Need on sedasorti tülid, mis selgelt viitavad mehe ja naise omavahelisele sobimatusele. Mira tegelikult ei armastanud Orfeust, talle oli mees pigem kui vallutus. Samas nägi Mira ise ka välja mingis mõttes nagu siuke trofeenaine, keda on hea kaaslastele uhkustamise nimel näidata.

Teisest küljest Eurydike, lihtne maatüdruk, kes põgeneb mehe eest, kes arvatavasti tema elu tahab võtta, tundub justkui saatuse poolt olevat Orfeusele määratud. Mehe ellu on tulnud naine, kellele ta võib laulda oma kõige võluvamat laulu, kellega tal on olla hea ja keda ta on valmis kas või elu hinnaga kaitsma. Hiljem, kui Orfeuse ja Eurydike suhe oli juba võtnud traagilisema põõrde, oli ühe kõrvaltegelase hinnang, et Orfeuse ja Eurydike vaheline suhe oligi tõeline armastus. Mis tundus uskumatuna, aga nii see oli.

Tavaliselt, kui süžee põhineb armukolmnurkadel või romantilistel kõrvalhüpetel, kujutatakse vastuseisu kindlakskujunenud moraalse etaloni jälgimise (ehk siis, monogaamne truudus) ja ühe poole hedooniliste ihade (soov seksida teise inimesega, kui tema tegelik partner) vahel. Filmis "Must Orfeus" aga vastandusid ühiskondlikud ootused, surve abielluda ihaldusväärseks peetava naisega ning tõmme oma saatuse poole, soov olla koos naisega, kes oleks justkui tegelikult Orfeusele määratud. Kui mõelda, kui paljud inimesed on ikkagi vale inimesega koos, siis tundub tihti, et vale inimesega hakatakse koos elama, sest nii on kuidagi mugavam või hõlpsam mingis mõttes. Samas tõeliselt romantilises suhtes võib esineda üksvahe traagikat, väljakutseid ja vastuseisu.

Oma südame jälgimine on tihti kergem õelda kui teha. Samas lõpustseen, kus peale Orfeuse hukkumist üks Orfeust jumaldanud tänavapoiss võttis kitarri kätte ja pani oma pillimänguga päikese tõusma, võludes ära ühe väikse tüdruku, kes oleks justkui miniatuurne Eurydike, avaldas lootust, et ehk mõnele siiski antakse piisavalt õnne näha oma saatust enne, kui vahele segavad sobimatud kaaslased.


Filmi lõpustseen, kus noor tänavapoiss mängib Orfeuse kitarri.

Ariel Pink Tapperis 3 - "Life in LA"

Sedapuhku mult siis viimane video Ariel Pinki kontserdilt, millega ma ka tõmbaks selleks korraks terve Ariel Pinki teema kokku. Haunted Graffiti tegi konsal midagi, mida ma ausalt õelda ei pidanud eriti tõenäoliseks: nad esitasid lugu "Life in LA". See on alati olnud üks mu lemmik Ariel Pink's Haunted Graffiti laule. Worn Copy albumiversioonil on ikka jumala kreisid klarnetipartiid. Laivis muidugi olid pasunate asemel kazood. Eks ka Zappa kasutas alguses oma Mothers of Invention bändiga kazoosid Freak Out! plaadil (mis ma usun, et on ka Pinki kõvasti mõjutanud), et pasunaid asendada. Pasunad Zappa puhul muidugi hiljem tulid ka. Aga see selleks. Bänd ise ei olnud selle laiv versiooniga päris rahul. Aga kuna see on praktiliselt üsna rariteetne esitus (tõenäoliselt on seda laulu mängitud vaid 2 korda laivis), siis las ülejäänud maailm kuulab.



Ja üks teine lemmarlugu Ariel Pinkilt (mille just enda jaoks avastasin) on "Reminiscences". Flashback EP-lt. Ka see kõlas laivis. Tore natsa nostalgiline retrosündi-instrumentaal. Siin aga juutuubist leitud stuudiovariant.

Ariel Pink Tapperis 2 - "Can't Hear My Eyes"

Laivversioon fantastilisest singliloost "Can't Hear My Eyes". Stuudioversiooni ennast võib kuulda siit:

Galaktlan "Türgi Kebab"

Siin üks videokatkend Galaktlani soojendusesinemisest Ariel Pinki showl 14ndal juunil Tapperis.

LA avangardisti hullumeelne esitus Tapperis

Pildil Ariel Pink omas lavalises elemendis.

Los Angelese avangardisti ja ekstsentrilist popmuusikut Ariel Pinki soojendas harva laval nähtav Galaktlan oma laivgrupiga. Teistmoodi oli selle muidu instrumentaalse space-rock-kollektiivi etteastes külalisvokalist Kadi Uibo ülesastumine ühes loos.

Galaktani kvartett tegi lühikese soojenduse, mängides vaid ligi 40 minutit.

Veidi enne kella kümmet jõudis lavale Ariel Pink oma saatebändiga Haunted Graffiti. Peakangelane oli riietunud drag’i (punane seelik ja puha), tema lavaline liikumine oli kaootiliselt tuigerdav ning tema lugude vaherepliigid olid enamasti puhas teadvuse vabal voolul põhinev nonsenss. Ainuüksi tema lavalolekust, milles oli märgata erilist joobumust, oli selge, et Ariel Pinki puhul on tegu tõeliselt ekstsentrilise muusikunatuuriga.

Puhas garaažirokk

Omapärase (kodu)stuudiosaundiga muusikute puhul tekib alati küsimus, kuidas see artist laivis kõlab. Viieliikmelise Haunted Graffiti esituses omandas Ariel Pinki lo-fi pop-psühhedeelia raju garaažipungiliku jume. Bänd kõlas nagu autentne 60ndate obskuurne garaažiroki bänd, neogaraažiroki imiteerijatega polnud siin midagi ühist.

Mõnigi lugu, nagu «Trepanated Earth», omandas laivis kohati intensiivsuse taseme, mis võrreldav metal’iga, või vähemalt Boredoms-tüüpi mürarokiga. Tundus ka, et Haunted Graffiti teeb mõnelegi punkrokikollektiivile silmad ette. Dissonantsi, sündisaundide ja improvisatsiooniliste implikatsioonide poolest tekkis ka teatud sarnasus krautrokiga. Rariteetne versioon harvamängitud «Life In LA» loost, kus stuudiovariandi klarneteid asendasid kammipillid, sugereeris aga Zappa stiilis veiderdamist.

Kõik need stiililised nüansierinevused viitavad muusikakriitikute hinnangutele, et Ariel Pinki loomingus võib ära tunda mõndagi, mis viimase viie kümnendi jooksul on olnud underground rock’is põnevat ja uuenduslikku.

Eriti hästi joonistus see aspekt välja kontserdil. Mis oli üsna pikk, üle kahe tunni, sisaldades palju lugusid, mida Haunted Graffiti laval tavaliselt ei esita. Ja arvatavasti oli see isegi pöörasem kui Ariel Pinki keskmine laiv.

Kui ekstsentriline

Kontsert oli haruldane nähtus mitte ainult sellepärast, et Eestis esines oma võimete tipul olev tegija. Vaid ka seetõttu, et publik sai näha, kui ekstsentriline võib parimat sorti underground rock ikkagi olla. Mitmed muud tänapäeva tegijad tunduvad vaoshoitud, võrreldes üliküllusliku karismaga, mis paistab välja Ariel Pinki lavalolekust. Samas jällegi oleks tema imiteerimine ka mõttetu perspektiiv. Sest loomupärast ehedust (mida Pinkil on ohtralt) ei ole võimalik edukalt jäljendada.

Allikas: http://www.elu24.ee/?id=132122

Erkki kommentaar: Tavaliselt, kui ma artiklit kirjutan ja pärast lehest üle kontrollin, siis on tihti nii mõndagi toimetatud. Eks mu stiil ole ka suht lohisev, aga ikkagi kui tihti on võimalik tunda ära toimetaja käekirja? Eks ma muidugi ole oma stiili ka väheke lihvinud, lühendamine on keeruline, aga omaette kunst. Tänast artiklit lehest üle vaadates aga võib julgelt õelda, et seekord on mul hea meel, et toimetaja tegi nii head tööd.

Eks ma ise kirjutasin ka seda artiklit nii kuidas tuli. Hakkasin tegelt juba Tapperis pihta. Lihtsalt põhjusel et sõber Shype, kes võimaldas mulle öömaja, ei tahtnud veel koju minna. Siis pärast sattusime tema ja tuttavatega ka Nordic hotelli, kus Haunted Graffiti muusikud ööbisid, et vähe chillida. Ja ma kirjutasin üsna kähku oma artikli kokku, suutsin kokku panna siukse lõdva käega toksitud, aga asjaliku arvustuse. Ajasin veids juttu ka paari Haunted Graffiti liikmega. Küsisin üle, et mis lugude pealkirjad on, mida ma filmisin. Muusikud kirjeldasid, et Tallinna kontsert oli eriti special. Ja et seekord oli isegi veidram, kui tavaliselt. Palju lugusid, mida muidu ei esitata. Kõige sellega arvestasin arvustuse koostamisel ka. Küsisin ka, et kas Ariel oli purjus või ta ongi siuke hull ekstsentrik. Paistab, et võib õelda, et eks ta ongi nats kreisi üldiselt. Hotellis sain artikli valmis, Shype'i kodus veel selekteerisin pilte, mida Postimehele saata ja siis saatsin ära. Muidugi oli sekendusi fotode saatmisega, algselt üritasin korraga kõik attachmendid ühes saata, aga bounce'isid tagasi! Saatsin eraldi. Kella 4ks oli mu töö tehtud.

Galeriid Ariel Pinki laivist võib näha siin.

Ariel Pink Tapperis 1 - "Interesting Results"

Sedasi. Nüüd siis üleval ka esimene video Ariel Pinki kontserdist (filmisin kolme loo jagu, pluss ühe Galaktlani loo ka). Lugu pealkirjaga "Interesting Results".

Kustutasin just terve posu blogisissekandeid

Sest mulle tundus, et need on kuidagi alaväärsed. Arvamuspõhiste lugude kirjutamisega võib olla tihti see jama, et arvestatav osa kraamist võib degenereeruda opinionated wankery tüüpi mõttetuks onaks. Ja tihti ma lihtsalt tegin postituse postituse enda pärast. Millest kavatsen loobuda. Pealegi, ma ei usu, et peab viibutama sõrmesid. Minul ei ole tingimata õigus, sest ka teiste arvamusi võib tunnustada. Samuti ei taha ma 10 aasta pärast mõnesid oma lugusid lugeda ja hüüatada, et ohmygod, mis kräppi ma küll noorema ja kogenematuna noorsandina kribasin! Kindlasti soovin olla veelgi parem kirjutaja.

Seega, blogi fokusseerib rohkem fotodele, muusikavideotele, isiklikele muusikauudistele ja nüüd otsustasin hakata panema ka oma ajaleheartikleid sisse, kirjutada näiteks nende artiklite saamisloost. Postitan siis, kui midagi postitada on. Kvaliteet, ei ole mõtet kvantiteedi pärast põdeda.

Mis siis uut mu elus? Käisin eile Tallinnas. Ariel Pinki kuulamas. Homme oodata arvustust. Pildistasin. Filmisin. Varsti laen miskit ülessegi. Stay tuned.

Täna intervjueeris mind Maria Mölder Ideaalmaailmade saate jaoks. Päris huvitav intekas sai, mulle tundus. Ideaalmaailmades kõlab minu sooloalbum Astral Dance 20ndal juunil kl 21. Kuulake kindlasti.

Astral Dance'ist veel rääkides: müüsin plaadid ka raamatukogudele hiljuti. TÜ raamatukogu Tartus ja Rahvusraamatukogu Tallinnas. Nii et varsti saab mu sooloalbumiga ka raamatukogu kaudu tutvuda.

Kumu Öö videomontaaž

Siin üks montaaž Kumu Öö festivalilt.

Pildikesi Kumu Öö festivalilt

Liis Jürgens

Kosmofon

K-X-P

Rainer Jancis

Wooden Shjips

Data

Skwee

Triophonix

Annie

Põhjalikumat galeriid vaata siit.