Armastusest "Musta Orfeuse" ainetel

"Musta Orfeuse" algusstseenid.

Käisin eile Ateenas vaatamas "Musta Orfeust" (1959), mida näidati seeria "Ainult Friikidele: Piirideta Armastus" raames. Film oli huvitav mitte üksnes iidse kreeka Orfeuse ja Eurydike müüdi adaptatsiooni poolest 20nda sajandi Brasiilia tänavakarnevali keskkonda, vaid ka armastussuhte käsitluse poolest.

Filmis on Orfeus Rio de Janeiro mees, kes teenib elatist trollibussi juhtimisega ja kelle laulus ja kitarrimängus on eriline võlu. Ta on kihlatud Miraga, kauni ja peene daamiga, kes samas on Orfeuse jaoks selgelt sobimatu naine. Mira pressib peale, et Orfeus talle kalli sõrmuse ostaks, samas Orfeus tahab oma teenitud palga eest pandimajast välja osta oma kitarri. Filmis võib tihti näha stseene, kus Orfeus ja Mira tülitsevad. Need on sedasorti tülid, mis selgelt viitavad mehe ja naise omavahelisele sobimatusele. Mira tegelikult ei armastanud Orfeust, talle oli mees pigem kui vallutus. Samas nägi Mira ise ka välja mingis mõttes nagu siuke trofeenaine, keda on hea kaaslastele uhkustamise nimel näidata.

Teisest küljest Eurydike, lihtne maatüdruk, kes põgeneb mehe eest, kes arvatavasti tema elu tahab võtta, tundub justkui saatuse poolt olevat Orfeusele määratud. Mehe ellu on tulnud naine, kellele ta võib laulda oma kõige võluvamat laulu, kellega tal on olla hea ja keda ta on valmis kas või elu hinnaga kaitsma. Hiljem, kui Orfeuse ja Eurydike suhe oli juba võtnud traagilisema põõrde, oli ühe kõrvaltegelase hinnang, et Orfeuse ja Eurydike vaheline suhe oligi tõeline armastus. Mis tundus uskumatuna, aga nii see oli.

Tavaliselt, kui süžee põhineb armukolmnurkadel või romantilistel kõrvalhüpetel, kujutatakse vastuseisu kindlakskujunenud moraalse etaloni jälgimise (ehk siis, monogaamne truudus) ja ühe poole hedooniliste ihade (soov seksida teise inimesega, kui tema tegelik partner) vahel. Filmis "Must Orfeus" aga vastandusid ühiskondlikud ootused, surve abielluda ihaldusväärseks peetava naisega ning tõmme oma saatuse poole, soov olla koos naisega, kes oleks justkui tegelikult Orfeusele määratud. Kui mõelda, kui paljud inimesed on ikkagi vale inimesega koos, siis tundub tihti, et vale inimesega hakatakse koos elama, sest nii on kuidagi mugavam või hõlpsam mingis mõttes. Samas tõeliselt romantilises suhtes võib esineda üksvahe traagikat, väljakutseid ja vastuseisu.

Oma südame jälgimine on tihti kergem õelda kui teha. Samas lõpustseen, kus peale Orfeuse hukkumist üks Orfeust jumaldanud tänavapoiss võttis kitarri kätte ja pani oma pillimänguga päikese tõusma, võludes ära ühe väikse tüdruku, kes oleks justkui miniatuurne Eurydike, avaldas lootust, et ehk mõnele siiski antakse piisavalt õnne näha oma saatust enne, kui vahele segavad sobimatud kaaslased.


Filmi lõpustseen, kus noor tänavapoiss mängib Orfeuse kitarri.