Huvitav intervjuu Ray Collinsiga

Väljavõte Daily Bulletin veebist.

Siin üks huvitav intervjuu Ray Collinsiga, keda tuntakse kui Frank Zappa legendaarse Mothers of Invention vokalisti, kes laulis koos Zappa bändiga kuuekümnendatel. Praegu elab 71-aastane mees Claremont Village'is, kus ta päevad mõõduvad tänavatel jalutades, pargipinkidel istudes ja inimesi tervitades.

Mees ise intervjuusid tihti ei anna, küll aga motiveeris teda võtma ühendust ajakirjanikuga üks YouTube'i klipp. Kus Frank Zappa ühes teleshows seletas, et Mothers of Invention sündis sellest, et Collins kutsus Zappat asenduskitarristiks oma kõrtsubändi Soul Giants pärast seda, kui ta oli endisele kidramehele pasunni sõitnud. Tegelikult oli Collinsi hinnangul Soul Giantsi kitarrist Ray Hunt lihtsalt ebapädev muusik või tahtlikult kiuslik tüüp, mistõttu Collins pidi talle kinga andma. Siiski kulges asi Collinsi sõnul vägivallatult.

Igal juhul võttis Frank Zappa bändi juhtohjad enda kätte, Soul Giantsist sai Mothers (of Invention, sulgudes olev liide lisandus plaadifirma nõudel) ja koosseis salvestas mitu satiirilise underground-rocki klassikplaati. Collins aga ei olnud rahul oma rolliga bändis, sest ta ei armastanud laulda satiiri. Johnny Mathisest ja Nat King Cole'ist mõjutatuna meeldis talle lihtsalt ilusat muusikat laulda. Ja nii oligi Ray Collins aastaks 1968 bändist jäädavalt lahkunud. Millega seoses sai enamvähem otsa ka mehe lauljakarjäär.

Sellest ajast saadik on Collins elanud peost suhu. Enamasti siiski omast tahtest. Ta ainsad sissetulekud on pension ning kaks korda aastas laekuv autoritasu doo-wop laulu "Memories of El Monte" eest. Collinsi jaoks sellest piisab, et ära elada. Ent sellest ei piisa, et naisi saada, ta samas naljatab.

Ray Collins tundub olevat ebaambitsioonikas mees. Tal on palju salvestamata laule. Tal pole rahaga kunagi olnud sõbralikud suhted. Samas on ta eluga rahul. Elu nautimine muudab edu mittesaavutamise soodsamaks. Kui elu on ilus, siis pole tähtis, kas sa üldse midagi saavutad.

Mulle meeldib see suhtumine. Edu saavutamine pole kahtlemata kõige tähtsam asi siin ilmas. Kõik ei saa kindlasti edu saavutada. Eks olen minagi tahtnud olla edukas. Et jõuda muusikas välja mingite ihaldusväärsete saavutamisteni. Kibe tõde, mida ma pole tunnistada varem tahtnud, aga mille omaksvõtt on ometigi vabastav, on et kõik ei saagi ühtmoodi edu saavutada. Sa võid välja anda plaadi, aga kus on su garantii, et seda üldse keegi ostab? Sa võid teha bändi ja proovida saada kontserte välismaale, aga see on jällegi lihtsam öelda kui teha. Kahjuks.

Või õnneks? Sest õnn ei sõltu sellest, mida sa saavutad. Vaid sinu omaenda siseilma tasakaalustatusest. Sa võid elada peost suhu ja vajuda muusikuna unustusse, aga kui sa võid endale surres öelda, et sa oled olnud õnnelik, siis see on ju üsna suur asi. Michael Jackson, kes eile suri, oli ju ka üks kuulsamaid ja ikoonilisemaid lauljaid üldse, aga ma kahtlen, et ta üldse õnnelik oli. Julgen arvata, et Ray Collins, kes veel elu ja tervise juures, on märksa õnnelikum. Isegi, kui teda teatakse vaid Zappa plaatide järgi, millel ta laulis. Ometigi on need head plaadid.


The Penguins - "Memories of El Monte" (loo autoriteks Zappa ja Collins)


Mothers of Invention - "Any Way The Wind Blows".


Mothers of Invention - "Hungry Freaks Daddy".