Pildil Hugh Hopper kontserdil Tallinnas 5ndal juunil 2008.
Sain küll alles täna teada, aga igatahes on legendaarne Soft Machine'i bassimees Hugh Hopper elavate kirjast lahkunud. Aasta otsa kestnud võitlus leukeemiaga lõppes siis allavandumisega 7ndal juunil. Ehk siis pea 3 nädalat tagasi tänasest. Paar päeva enne surma jõudis Hopper veel abielluda oma partner Christine'iga. Erinevalt siis Farrah Fawcettist, kes plaanis ka enne surma abielluda, ent kahjuks jõudis vikatimees temast ette.
Veel avastasin, et mul õnnestus käia täpselt eelviimasel Hugh Hopperi kontserdil üldse! 5ndal juunil 2008 avastasin pärastlõuna paiku, et Hopper esineb Tallinnas Rock Cafes. Koos kvartetiga Colorphone. Mõtlesin, et oh lahe, läheks vaatama! Spontaanne mees nagu ma olen, orgunnisin kohe käigu Tallinnasse. Aitäh Ervinile, et ta toona Tallinnas elades mulle öömaja võimaldas. Kontserdil esines ka Sergei Manukjan koos Sofia Rubinaga. Eeldasin, et eestlased esinevad esimesena. Tegelikult läks hoopis Hopper & co peale kõigepealt. Circa kl 22.00. Koos Hopperiga olid laval ka kitarrist, trummar ja bassklarnetist. Viimane oli ikka eriti muljetavaldav. Bassklarnet on üks mu lemmikinstrumente üldse (loodetavasti kunagi õnnestub endalgi seda pilli puhuda), ent see muusik oli ikka eriliselt osav oma instrumendil. Kõige meeldejäävaim moment oli versioon loost "Was A Friend", mille tuntuima versiooni on esitanud teatavasti Robert Wyatt. See instrumentaalversioon, kus meloodiat kandis bassklarnet, oli ikka kummastavalt kaunis.
Ajasin pärast ka pisut juttu Hopperi endaga. Andsin talle muuseas ka Opium Flirdi Tehislennu ning CDR'i oma esimese sooloalbumi Formations paladega. Mainisin talle, et oleks päris tore saada välismaale esinema. Hopper siis ütles, et tänapäeval on kontserte üsna raske saada. Mnjah, tõepoolest, teha siukest mittekommertslikku muusikat ei ole tänapäeval just kerge. Millest on maru kahju.
Ent mitte nii kahju, kui sellest, et peatselt pärast seda laivi (kaks päeva hiljem esines Hopper Colorphone'iga veel Soomes, mis jäigi mehe viimaseks laiviks üldse) haigestus Hopper leukeemiasse. Uudis jõudis minuni sügisel. Esialgu oli põhiline mure muidugi see, et saada piisavalt raha, et maksta mehe haiglakulude eest. Mistõttu organiseeriti mitmeid heategevuskontserte ja isegi plaatide müügist hakkas teatud protsent minema Hopperi toetuseks. Kuigi viimasel ajal olen plaate suht harva ostnud, tellisin siiski ühe, millest kuuldavasti pool müügitulust pidi toetuseks minema: Soft Machine'i arhiivsalvestis Drop aastast 1971 (kus Robert Wyattit oli asendanud Phil Howard trummidel). Ma siiralt lootsin, et ehk saab Hopper haigusest jagu ja et mees ei järgne nii ruttu saksofonist Elton Deanile (kes heitis hinge 2006 veebruaris).
Paraku, nagu tuleb välja, hakkas mehe tervislik seisund käesoleva aasta kevade paiku järsult halvenema. Kuni 7ndal juunil läkski Hopper oma viimsele tuurile taevariigi suunas. 25ndal juunil toimusid matused, mis kuuldavasti Hopperi soovil järgis budistliku tseremoonia traditsiooni. Olgu kerge talle muld. Hopper kord sõnastas, et vaid 10% kõigist muusikutest teeb midagi tõeliselt originaalset või loomingulist, samas kui ülejäänud 90% vaid kopeerivad teisi. Maailm on igatahes kaotanud ühe tõelise originaali.
Soft Machine - "Kings and Queens" (tribuutvideo kasutajalt TheSoftMachineFamily)
No comments:
Post a Comment