Kas eestlased on vaimult orjarahvas?

Tihti on eestlaste mentaliteeti peetud liiga orjameelseks. Justkui oleks kõik see võõrvõimu orjamine olnud nii jube, et oleks meist teinud eriliselt orjameelse rahva. Aga samas ei tea, kas eestlased ikka kannatasid kõige rohkem orjuse all. Seda ühelt poolt. Teisalt, olles väikest viisi psühholoogiahuviline nagu ma olen, leian ma, et eestlaste konservatiivsus ja vaenulikkus igasuguse teistest erinemise suhtes tuleneb kahest probleemist: õpitud abituse sündroom ja krabimentaliteet. Võõrvõimu rõhumine paratamatult juurutab pimedat kuuletumist autoriteetidele, sest usutakse tõemeeli, et midagi ei ole võimalik teha tugevate rõhujate vastu. Eesti rahvas pole veel jõudnud üle saada sisseharjutatud kalduvustest lõmitada. Krabimentaliteet sisuliselt tähendab, et kui ise olen sitas seisus, siis pead ka sina sitas seisus olema! Et kui me ise oleme murtud konformistid, siis me murrame ka igasuguste julgete mässajate vaimu! Siit pinnalt tulenevad ka probleemid nagu usufundamentalism, natsionalism jm ideoloogiline vaenumeelsus. Me ihkame kõva korda, sest me ise tunnetame endiselt ahelate raskust ja ei taha näha teisi ahelatest vabadena. Varem või hiljem tuleb niikuinii oma kollektiivsest ebakindlusest üle saada. Vastasel juhul jääbki tõeliselt vaba ühiskond ilusaks unistuseks.

Kimmo Pohjose progetrio pluss osavad tehnikud

Möödunud neljapäeva esines Rock Cafés akordionišamaan Kimmo Pohjonen koos King Crimsoni rütmisektsiooniga Trey Gunn ja Pat Mastelotto. Psühhedeelset progeroki power-triot KTU soojendas Mihkel Kleisi vabaimproprojekt Edasi.

Edasi kuueliikmelisest koosseisust tõusis hetketi subtiilse ja teisalt jõulise mänguga selgelt kõige enam esile trummar Madis Zilmer. Ülejäänud instrumentalistid tegid tihti kaootilist müra, kus oli väga raske eristada, mis pill millist häält teeb. Kahjuks polnud neljapäevane kontsert Edasi kõige parem live.

Tund hiljem jõudsid lavale õhtu peakangelased. Ja alustasid kohe üsnagi crimsonliku proge-instrumentaaliga, mis kõlas võimsalt, aga täpselt. Pohjose elektr(oon)iline akordion võis kõlada nagu hiiglaslik harmoonium, kirikuorel või hoopis omamoodi huvitav süntesaator.

Trey Gunni warr-kitarri käsitsus oli vaheldumisi raju riffimine ning pianistlik sõrmitsemine. Mastelotto toetas oma kaaslasi võimsate rütmidega, kuigi temagi tegi aeg-ajalt põnevaid saunde oma trummimasinate, sämplerite ja taldrikute abil.

Paraku juhtus poole laivi pealt tehniline õnnetus Pohjose akordioniga. Kohe tormasid lavale akordionitehnikud, kellest kujunesid õhtu külalisstaarid.

Kuigi publik on harjunud keskenduma muusikutele, näitas too õnnetus, kui olulised on lava taha jäävad mehed. Igatahes võib mõista, miks osa bände peavad ka näiteks oma helimehi bändiliikmeteks.

Pohjonen ise tuli oma õnnetust seisust auga välja ning kontsert ei katkenud hetkekski. Pillist prii Pojanen lasi bändiliikmetel esineda rütmisektsioonil, kus kuulis ka trummar Pat Mastelotto soolot. Üsna pea lisandus Trey Gunni ja Pat Mastelotto loodud helidele Pohjose vokaal ning lisaks haaras mees appi suupilli.

Ei juhtu just iga päev, et võib kuulda Crimso stiilis instrumentaali koos suupilliga. Publik elas Pohjosele igatahes julgustavalt kaasa. Pill sai korda veerand tunniga ning kontsert jätkus plaanipäraselt.

Lisalugude ajal tänas Pohjonen tehnikuid ühe Soome rahvaviisiga, mille helide saatel Gunn ja Mastelotto lõid laval energilist tantsu. Publikule näis see meeldivat.

KTU on üsnagi tasemel modernne progeroki power-trio, kus rõhuasetus on muusikute sünergial ning roki energia ja helieksperimentalismi sulatamisel.

Ometi andis kontserdile vürtsi ning võiks lausa öelda, et vajutas sellele pitseri Pohjose akordioniõnnetus, millest mees esinemist katkestamata suutis suurepäraselt välja tulla.

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Saksa avangardi täpsus ja jõulisus

Antud arvustus Blixa Bargeldi etendusest reedel Kanuti Gildi saalis ilmus kõvasti lühendatud variandis täna Postimehes. Avaldan lõikamata versiooni.

Saksa avangardi täpsus ja jõulisus

Reedel esines Tallinnas Kanuti Gildi saalis legendaarne Einstürzende Neubauteni vokalist Blixa Bargeld oma soolokavaga "Rede/Speech". Saksa avangardiguru on selle kavaga esinenud juba enam kui kümme aastat ja 16ndal oktoobril oli tema esimene kontsert Baltikumis.

Õhtu peategelane ilmus lavale kell 21 mustas ülikonnas ja demonstreeris alustuseks oma etenduse põhimõtet, esitades sissejuhatava pala vokaalile ja looperile. Mis algas vaikse ja madala üminaga, millele Bargeld vokaliseeris järk-järgult eritoonilisi kihte peale, kuni lõpuks kulmineerus avamäng kõrvulukustavalt valjude kriisetega. Sedasi demonstreeris Bargeld mitte ainult oma hääle ulatuslikku diapasooni, vaid ka jõudu. Bargeld oskab vokaalselt trikitada, samas pannes selle ka üsna võimsalt kõlama. Avademonstratsioon andis aimu ees ootavast intensiivsusest.

Edaspidi järgnes terve programmaatiline seeria pseudoteaduslikke vokaaleksperimente. Alguses lõi Bargeld ingli DNA kombineerides inimese ja tuvi geneetilised andmed. Kahtlemata lähtub Bargeld omaenda loogikast, kuidas ta inimhääle ja looperi abil teatud situatsioonid lavastab, mis ei pruugigi alul mõistetav olla. Igatahes oli tulemuseks nüüdki kurdistavalt valjuks kulmineerunud müraatakk, milletaolist suudaks teha vaid mees, keda tuntakse võime järgi teha inimlikkusest väljapoole jäävaid hääli.

Edaspidi kutsus Bargeld ka publikut osa võtma. Näiteks kosmoseloomise eksperimendis lasi ta tekitada kosmose loomiseks vajaliku kiirguse, pannes publiku ümisema pikka madalat nooti. Millele salvestas looperisse peale tähtsaimate planeetide ja taevakehade nimed täpselt välja arvestatud intervallide järgi. Blixa Bargeldi etteastet sobibki hästi iseloomustama täpsus. Kuitahes kaootiline tema avangardne esitus ka ei tunduks, võib kindel olla, et kõik on tema etteastes kindlalt välja arvestatud. Kuigi Bargeldi etenduses esineb improvisatsiooni, on tema kava üldjuhul siiski hoolega läbimõeldud.

Kõige spontaansem on Bargeld kahtlemata publikuga dialoogi astudes. Pärast Saksa autobahnidel kumava techno parodeerimist lahkus Bargeld korraks lavalt ja kui publik ta tagasi plaksutas, palus ta eestlastel pakkuda sõnade poksiringiks välja kaks eestikeelset sõna . Pakkumiseks läks üsna palju erinevaid variante, kuid lõpuks jäi Bargeldile meelde "viha" ja "perse". Eriti viimase sõna õppimist oli publiku jaoks üsna amüsantne kuulata. Juhus dikteeris selgelt, mis sõnad poksiringi lähevad ning kumb vastastest võidab. Tasavägises võitluses, kus nagu Bargeld ise naljatas, oli kahel sõnal erinevad võitlustaktikad, jäi lõpuks peale see ropum sõna.

On tõenäoline, et Blixa Bargeldi kava "Rede/Speech" enamik etendusi on olnud põhiolemuselt sarnased. Samas esimest korda seda etendust kuulama sattudes on põnev elamus sellegipoolest garanteeritud. Kui publiku hulgas oligi inimesi, kelle jaoks ei olnud päris esimene kord "Rede/Speech" etendust näha, võib eeldada, et äratundmisrõõmu oli neile küllaga.

Joose Keskitalo ja Multiphonic Rodent 23ndal Pärmivabrikus!

kes:	Joose keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo (Soome) Multiphonic Rodent Dj: Eha tänava poisid
kus:	Pärmivabrik, Tartu
millal:	23-10-09
palju:	75

JOOSE KESKITALO JA KOLMAS MAAILMANPALO (SOOME)

Odessa Popi teema alt: Joose Keskitalo ehk Joose Frans Esko Keskitalo on 1982.a. sündinud, Savonlinnas elav laulja ja laulukirjutaja. Joose alustas lugude kirjutamist juba aastal 2001, kuid laiema avalikkuse ette jõudis ta oma 2004.a. debüüütplaadiga “Luoja auta” (looja aita – tõlk.), mis oli küll kõlalt toores ja produtseerimata, kuid mõjus äärmiselt küpse ja omanäolisena. Endale esikplaadiga gospellaulja maine loonud Keskitalo on iga plaadiga oma väljenduslaadi laiendanud ja gospelfolgist üha enam eemaldunud. Tänaseks on temast saanud Soomes hinnatud ja nõutud laivesineja, keda kontsertreisid on viinud ka Stockholmi ja Moskvasse. Kõrgeid hindeid on muusikapressis saanud kõik ka seni ilmunud albumid – neli stuudioplaati ja üks laivsalvestus – mida on muuhulgas kiidetud lugude haruldaselt haarava esituse ja isikupärase sõnakasutuse eest. Kuigi Keskitalo muusika juured on 17.-18. sajandi Soome rahvamuusikas, on ta oma eeskujuna nimetanud ka Vladimir Võssotskit. Laulja ise on oma muusika kohta öelnud, et see on “vastand kogu produtseeritud muusikale” (kuigi alates 2006.a. kõlavad ta plaadid suhteliselt kõrvasõbralikult ega liigitu tavamõistes lo-fi'ks). Tema lood käsitlevad teemasid nagu surm, maailmalõpp, vabadus, (ligimese)armastus, aga ka puskariajamine ja luupainajad. Vaatamata tihti raskemeelsetele teemadele ei kõla Keskitalo lood raskepäraselt, vaid võluvad kuulajat kordumatu häälekasutuse, meloodilisuse ja vahetu esitusega. Lisaks soolokarjäärile on Joose laenanud oma isikupärast tämbrit ka plaadifirma Fonal rahvusvaheliselt tuntuima artisti Paavoharju lugudesse. Paavoharjo liikmed on omakorda aidanud salvestada ja esitada Keskitalo soololoomingut. Kontserditel esineb Keksitalo nii üksi kui koos andekatest muusikutest koosneva bändiga Kolmas Maailmanpalo, kellega koos astub ta üles ka Juuksuris.

Multiphonic Rodent

Eesti Ekspress: Multiphonic Rodenti multiinstrumentaalne niiditõmbaja kõlistab aeglaselt kellukesi, iga järgnevat avastust vaikselt ja uurivalt laborisse saates. Kel aega on, astugu läbi.

Niidirulli otsas tiksub pealtnäha küll hipilikke metsaande, aga mis siis? Lähemalt kuulates voolab nende sees tüüne motoorika; võnkuv gruuv, mis parema kuuseisuga ja kruttivama heliga kaunistaks ulmediskoteeke. Samas peab tunnistama, et sissejuhatavad teemad on veidi segadusseajavad - keerdudesse kaduvad ja pole kindel, et kuhu.


Videod:

Joose Keskitalo & Kolmas Maailmanpalo Provinssirockissa 2009
http://www.youtube.com/watch?v=Je309VwOMEA&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 4/5
http://www.youtube.com/watch?v=DskPCDhZxXk&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 5/5
http://www.youtube.com/watch?v=JNzCa7hSJUQ&feature=related

Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo @ UMF5, osa 2/5
http://www.youtube.com/watch?v=jriQoU7JjKo&feature=related

Multiphonic Rodent - David Synclavier
http://www.youtube.com/watch?v=qQOY_H-9950&feature=related

Kontsert toimub koostöös Odessa Popi, Soome Suursaatkona ning Soome Instituudiga.

Uksed kell 21

Esimene lörts tuli tänavu varakult

Vaade aknast õue

It's official! Tänavust aastat võib pidada külmemaks kui eelmist. Arvestasin kokku, et eelmise aasta keskmine temperatuur Tartus oli TÜ Keskkonnafüüsika Instituudi ilmajaama andmeid arvestades 7,4°C. Temperatuuri keskmine perioodist Jaanuar-11. oktoober oli aastal 2008 9.36°C. Tänavu aastal on aga sama perioodi keskmine olnud 8.31°C. Tänavunegi oktoobrikuu on võtnud üsna jahedad tuurid, et juba ilmutab talviseid märke.

Miks on siis tänavu aasta olnud jahedam? Esiteks oli eelmine talv kõvasti lumerohkem ja sestap ka külmem. Märtsikuu ei näidanud ka seekord mingeid erilisi märke kevade tulekust, olgugi, et veel kaks aastat tagasi oli see normaalne, et temperatuur võis päevasel ajal juba märtsi lõpus tõusta suisa 15-16°C kõrgusele. Suvigi oli väga-väga heitliku algusega. Mai lõpus-juuni alguses tuli intensiivne soojalaine, millele järgnes masendavalt jahe vihmaperiood. Otsekui oleks kell tagasi keeratud vähemalt nelja nädala kaupa. Ainult septembrikuu ongi olnud märkimisväärselt soojem võrreldes mullusega. Ja nüüdseks on see soe siis läinud.

Parasvõõtmekliima Eesti-stiilis tähendabki sisuliselt ligi pool aastat (aprill-september) soojemat perioodi ja siis ülejäänud poolest ajast vahelduval tasemel külma. Palju on neid, kes Eesti kliimaga rahul ei ole. Samas omaette küsimus on, et miks siis siit Eestist ära ei minda? Eks igaüks peaks elama pigem kliimas, mis talle sobib. Kuigi ma talve suhtun negatiivselt, ei ütleks ma tingimata, et parim suvi on 30-kraadise temperatuuriga. Mulle see päris ka ei meeldi, kui ma higistan meeletult ja päike muudkui kõrvetab mu nahka. 20-25°C on minu jaoks just paras. Ja ma võin kas või septembrikuu lõpupoolegi veel järves suplemas käia. Kuid külma suhtes olen sellegipoolest üsnagi tundlik. Ja mõistan, miks nii paljud kiirustavad talvisel ajal reisima Taisse ja mujale, kus on soe. Seega minu jaoks kõlbab Eestis kui põhjamaises riigis vabalt elada suviti ja kevadeti. Muul ajal aga oleks meeldiv küll elada kuskil mujal.

Armastuslauludest ja loomingulisest autentsusest

Täna siis käisid kaks head sõpra (Martin ja Lehari) külas. Mängisin neile oma uut muusikat, mis ma suvel salvestasin. Nende kommentaarid võiks summeerida sedasi, et see, mida ma teen, on huvitav ja intellektuaalne muusika, ent paraku piiratud apellatsiooniga. Martin läks isegi nii kaugele, et soovitas mul luua ehtne popilik armastuslaul, kui ma tahaksin üldse kuulsamaks saada.

Võin julgelt öelda, et seda niipea ikka ei juhtu. Mitte, et ma a priori peaksin armastuslaulu kui sellist läbikukkunud žanriks, mida viljeledes sünnib alati lääget ja imalat kräppi, mis annaks isegi Kalevi kommide sisule silmad ette. Vastupidi, mõned armastuslaulud mulle täitsa meeldivad. Näiteks Paul McCartney "Maybe I'm Amazed". Või Robert Wyatti "Sea Song", väga huvitav ja unikaalsete sõnadega kompositsioon. Ja vähemalt pool Vaiko Epliku neljandast plaadist on täidetud armastuslauludega, mis pole kaugeltki mitte rumalad. Ja Eplik on varemgi armastuslaule teinud, kuulsaim näide "Armastus Päästab Maailma".

Ent kas panite tähele, mis ühendab McCartneyt, Wyattit ja Eplikut? Kõik nad komponeerisid oma kaunimad lembelaulud oma sobivale elukaaslasele. McCartney Lindale, Wyatt Alfie Benge'ile ning Vaiko Kristelile. Keegi neist ei laulnud eelpool toodud näidete puhul lihtsalt tšikkidest, keda nad ise pole pannud (patt, mille vastu enamik popmuusikuid eksib). Kõik on pidanud silmas oma naisi, keda nad peavad korraga nii oma armastajaks, parimaks sõbraks kui hingesugulaseks. Ja see teebki nende heliloojate lembelaulud tõeliselt armsaks. Sest nende autorid tõesti mõtlevad tõsiselt iga nooti ja sõna, mis paberile (ja seejärel linti) jäädvustatud.

Mulle meeldib popmuusika. Ja eks ma ole viimasel ajal genereerinud mitu klaveripõhist ideed, millel oleks teatud popilikku potentsiaali. Loodan, et tulevikus neist asja saab. Paraku on minu isiklik standard, et ma ei kavatse kirjutada armastuslaulu enne, kui ma tõesti olen endale õige inimese kõrvale leidnud. Martin vaidles vastu, et aga võib ju laule kirjutada oma muusale. Ent see variant ei rahulda mind.

Inimesele piisab vaid ühest kaasinimesest, kes oleks tema parim sõber ja armuke ühes. Ainult selline suhe saab olla tõeliselt ehe ja õnnelik. Õige inimese puudumisel kedagi teist kohelda kui muusana ja inspiratsiooniallikana tähendab seda inimest üleidealiseerida. Mina olen minevikus teisi üleidealiseerinud ja alati olen ma pidanud pettuma. Sest mida erinevam kaasinimene sinust on, seda suuremaks osutub lõhe kujutelma ja tegelikkuse vahel. Üleidealiseerimine on andumine igatsuse ahvatlevale magnetismile. Pärast mida ei ole võimalik haiget saanuna süüdistada kedagi peale iseenda.

Äkki sellepärast suurem osa popmuusikast pask ongi, et see on täis võltse tundeid? Et laulukirjutajad ei mõtle siiralt seda, mida nad paberile kirja panevad? Et ükski nendest mesiste ja läägete liinitööde autoritest, kelle eesmärk on tihti kas kirjutada Top 40 hitt või Eurovisiooni võidulaul, pole saanud kogeda tõelist kõikeületavat armastust, mis paneks neid hoobilt ütlema lahti kõigest võltsist ja ebaautentsest? Suurem osa popmuusikast on puhas liinitöö, selles ma ei kahtle. Epliku neljas plaat on aga omal tagasihoidlikul moel ambitsioonikas, isegi kontseptuaalsusele viitav teos, mida saab ainult teha mees, kes tõepoolest on oma naisega õnne leidnud. Ja kellel on ka tõelist talenti. Talent aga paistab garanteerivat üha vähem edu, kui võiks eeldada. Miks muidu nii palju andetuid poser'eid popis leidub?

Iga artist peaks olema oma loomingus võimalikult autentne. Minule kui loojale tõepoolest on igasugused teesklused, reaalsusega vastuolus olevad ootused ja (enese)pettus vastumeelne. Mis kasu on maailma võitmisest, kui kaotad oma hinge? Tihti kurdetakse, et tänapäeva muusika on kõvasti kehvem kui vanasti. Mis päästaks muusika? Väidan, et ausus. Kui kõik muusikatööstuses olijad muutuks ausamaks, siis muutuks nii mõndagi paremuse poole. Küsimus on vaid selles, kuidas jõuda siit sinna. Loodetavasti jõuame siit sinna rutem, kui inimesed hakkavad rohkem mõtlema selle peale, mida mehe ja naise omavaheline (sh seksuaalne) sobivus ikkagi tähendab. Sest arvatavasti on ka paljud popmuusikud vale inimesega koos ja kobavad seega pimeduses. Mida juhtub tihti, kui muusika tegemisega on lihtne naisi võluda. Arvatavasti on võimalik leida suurema tõenäosusega endale õige elukaaslane mängides free-jazzi, kui et tehes popmuusikat. Kuid allpool eelnimetatud näited popmuusikast, kus domineerivad autentsed tunded.

Üks põnev blogi savimaja ehitamisest

Väljavõte Year of Mud blogist

Sattusin ühe maru põneva ehitusblogi peale. Kus üks noor 25 aastane mees Ameerikast koos oma elukaaslase ning hunniku vabatahtlike abiga ehitas umbes aasta jooksul valmis cob-tehnika baasil oma loodussäästliku ja -sõbraliku majakese, kasutades kamakaid, mis segatud savist, põhust, liivast jm materjalist. Ja see tuli mehele ikka üsna odavalt, umbes 3000 dollariga. Tehke järgi, kes ei taha kodulaenu võtta tüüpilise väikekodanliku elamu peale. Või kes lihtsalt ihkavad looduslähedasema elu järgi.

Eelmise teema jätkuks

Lugesin eile Õhtulehest intervjuud kirjanik Sofi Oksasega. Ta mainis muuseas, et Soomes teenib üks kirjanik oma loominguga keskmiselt vaid 2000 eurot aastas. Mis on muide vähem, kui Soome keskmine kuupalk, mis hetkel peaks olema 2940 eurot (46000 kr) minule teadaolevate viimaste andmete põhjal. Niipalju, kui mina olen arvestanud kogu teenitud tulu muusika tegemisest selle aasta jooksul, siis on see samuti mõnevõrra vähem, kui keskmine eesti kuupalk. Võibolla aasta lõpuks jõuan siiski keskmise kuupalga tasemeni välja. Nii et tundub, et mul on asjaolusid arvestades isegi suhtkoht hästi läinud. Ongi vist paratamatus, et tänapäeval loomingulise tegevusega (kirjandus, muusika jms) ei teeni tihti kümnenditki nii palju, kui oleks vaja selleks, et ära elada. Kui me eeldame, et ära elamiseks on vaja justament keskmise palgaga ekvivalentset summat. Minule teadaolevalt ongi Vaiko Eplik ainuke Eesti alternatiivik, kes suudab end muusika tegemisest elatada. Seega võib arvata, et ta on keskmisest Eesti alternatiivikust kümme korda edukam. Täpne arvestus muidugi iseasi, arvestades et inimestel pole üldiselt tavaks rahast rääkida.

Muidu aga loomingulisel inimesel enamasti muud üle ei jäägi, kui et leida kõige stressivabam ja vähim nüristav viis, kuidas teenida raha, et maksta sidearvete, üüri, toidu jm kulude eest ning tegeleda loominguga kõrvalt. Ja kui veab, siis lõpuks on ikkagi kuidagi võimalik ka loominguga raha teenida.

Kunstist äraelamise kunstist

Vahetevahel mõtlen, et küll on Vaiko Eplikul ikka vedanud. Tõeliselt vedanud. Et ta saab ennast ära elatada muusika tegemisest. Ega vist Eestis naljalt rohkem moodsaid alternatiivmuusikuid leidu, kes end muusika tegemisest elatada suudavad ja kes 9st 5ni palgatööd vihtuma ei pea. Vaiko ise ütleb, et kunstist ära elamine on tricky, aga siiski võimalik. Tema optimismile vastandub paratamatult teiste, vähem õnnelike muusikute seisukoht, mille kohaselt kunstist ära elatamine on äärmiselt ebarealistlik.

Näiteks Mahavoki Heini Vaikmaa ütles Õhtulehele antud eilses intervjuus, et professionaalse kontsertbändi staatus on "majanduslik enesetapp". Ning Chungin & The Strap-On Faggotsi liikmed Chungin ja Kyberkaru vastasid muusikaajakirjanik Inga Nõlvaku küsimusele, et kas oleks mõeldav moodsa punkbändi majanduslik edu selleks, et ära elada muusikast nii:

Chungin: Eesti mastaabis kindlasti mitte. maa saab enne otsa, kui papp pärale jõuab...

Kyberkaru: Neljapäeval Tallinnas Von Krahlis, maksan telefoniarve; reedel Tartus GenKlubis, maksan üüri; nädala pärast Viljandis Puhtas Kullas, ehk saab söögiraha... Tänan ei.

Päris kurb või mis. Samas, kes ütleb, et elu on tingimata õiglane ja igaüks, kes soovib pilli mängida saab ka seda teha, ilma et tal oleks sundus teenida raha mingil muul viisil, mis talle tõenäoliselt märksa vähem meeldib. Ainuke mõeldav viis, kuidas oleks võimalik pühendada ennast muusikategemisele, samas omamata survet muu tööga raha teenida, oleks rantjeeseisusesse jõudmine. Kui teenid piisavalt passiivtulu seks, et omada vaba aega ohtrasti muude tegevuste jaoks, mida armastad. Või siis rahamajandusest üldse irduda, nagu Daniel Suelo seda on teinud ja teatud ulatuses ka Ran Prieur. Viimane muide on hea kirjutaja, aga ta ei nõua üldse raha oma kirjutatu eest. Samas ei ole tal üldse ka muret üüri maksmise pärast.

Nii et huvitav dilemma: eeldades, et sa ei ole rahul 9st 5ni tööl käimisega ja sa tahad hoopis kunstile end pühenduda, mis oleks kõige mõeldavam eesmärk? Kas realistlikuim püüdlus oleks saavutada Vaiko Eplikuga võrreldavat edu, jõuda välja rantjeeseisusesse või minimiseerida oma rahalised vajandused peaaegu nullini?

Miks negatiivsed kommentaarid on mõttetud

Algselt plaanisin alljärgneva teksti kirjutada I2 blogisse, aga otsustasin, et teen tast stand-alone sissekande enda blogis.

Mis mõtet on üldse halvustavate kommentaaride kirjutamisel? Minu isiklik vaatevinkel on selline, et kui mina tahaks kedagi kritiseerida, siis ma parem karvustan teda oma blogis. Minule on teiste blogide kommentaariumites järjepidev sapipritsimine võõras. See, et sa kellegi blogis kogu aeg iga jumala päev blogijat karvustamas käid ei näita midagi muud, kui et sul on mingi imelik obsessioon blogija suhtes. Ja ilmselt mingid seesmised lahendamata pinged.

Vaiko Eplik ütles mulle kord, et tema keeldub Inno ja Irja kohta mingitki arvamust avaldamast, kuna talle tundus, et Inno ja Irja vägisi soovivad, et neist midagi arvatakse. Ma soovin, et rohkem eestlasi, kes ennast Tähismaade vastu meelestanud on, jälgiks tema eeskuju. Mulle ka ei meeldi näiteks Hundioru Nirti, aga ma ei näe mingit mõtet raisata oma energiat tema blogi lugemisele, rääkimata tema kommentaariumi pommitamisest. Las ta sisiseb-susiseb kui tahab. Samamoodi ei pillu ma ka Delfis kommentaare, et Reform sakib vms. Ja ses suhtes üleüldse on väga palju mõttetut tühja auru teema üle, et kas anonüümsete kommide keelamine ohustab sõnavabadust. Sitta ta ohustab. Aga kui nõuda blogide kinnipanemist või saata kallale Andmekaitseinspektsioon, vot siis me räägime, et kas sõnavabadus on illusioon või reaalsus.

Eelistan blogijat kommentaatorile sel lihtsal põhjusel, et netikommentaariumid soosivad kehval tasemel kirjutamist. Blogi pidades sa pead teenima välja oma publiku, kirjutades hästi. See-eest foorumid tõmbavad ligi igavaid ja kurje kuivikuid, kes ei suudaks oma lugejaskonda kuidagi endale teenida. Või siis neid, kes ei julgeks oma nime all arvamust avaldada.

Väga hea algatus I2 blogis: TÄPU aja kööginurk

Proovisin ise ka ära latika tegemise inspireerituna ülal toodud videost. Esimese korra kohta oli küll ikka väga katse-eksituse meetodil tehtud. Alguses oli raske sisikonda välja rookida ja kindlasti mitte seepärast, et ma oleksin pidanud seda "mõrvaritööd" jubedaks. Ma ei näe põhjust, miks kalal sisikonna rookimine on millegi poolest hullem, kui ütleme sigade tapmine. Osadel inimestel lihtsalt on rohkem närvi teha teatud asju, seatapmisest lammaste kastreerimiseni välja. Pigem ikka algaja enda kogenematus oli minu probleem. Kuid olen absoluutselt veendunud, et hakkangi edaspidi latikat tarbima. Kindlasti üks põhjus veel, miks Tartu turgu väisata. Igal juhul jään põnevusega ootama, mida TÄPU aja kööginurga sarjast Tähismaad veel ülesse laadivad videona.

Post-scriptum: loobusin tatrajahust pannkookidest (algselt andis retsepti mulle meili teel Inno). Sest vajalik retsept nõuab ka suhkrut. Kõige tavalisem labasem suhkur on aga kahjulik tervisele (näide rafineeritud süsivesikutest sisuliselt), kvaliteedi poolest parim roosuhkur on aga pagana kallis. Seega üritan suhkrut üldse vältida ja viimasel ajal teen gluteenituid pannkooke hoopis maisijahust. Vahepeal proovisin Via Naturale ökopoest ostetud kanepijahust pannkooke teha. Kuigi sinna oli vaja lisada vaid vett, pettusin lõpuks tulemuses, sest pärast söömist tulid räiged kõhugaasid. Praegu valmistan pannkooke segades mõned supilusikatäied maisijahu, siis natuke vett ja paar mune. Olen rahul selle lihtsama ja minimalistlikuma retseptiga.