Näiteks Mahavoki Heini Vaikmaa ütles Õhtulehele antud eilses intervjuus, et professionaalse kontsertbändi staatus on "majanduslik enesetapp". Ning Chungin & The Strap-On Faggotsi liikmed Chungin ja Kyberkaru vastasid muusikaajakirjanik Inga Nõlvaku küsimusele, et kas oleks mõeldav moodsa punkbändi majanduslik edu selleks, et ära elada muusikast nii:
Chungin: Eesti mastaabis kindlasti mitte. maa saab enne otsa, kui papp pärale jõuab...
Kyberkaru: Neljapäeval Tallinnas Von Krahlis, maksan telefoniarve; reedel Tartus GenKlubis, maksan üüri; nädala pärast Viljandis Puhtas Kullas, ehk saab söögiraha... Tänan ei.
Päris kurb või mis. Samas, kes ütleb, et elu on tingimata õiglane ja igaüks, kes soovib pilli mängida saab ka seda teha, ilma et tal oleks sundus teenida raha mingil muul viisil, mis talle tõenäoliselt märksa vähem meeldib. Ainuke mõeldav viis, kuidas oleks võimalik pühendada ennast muusikategemisele, samas omamata survet muu tööga raha teenida, oleks rantjeeseisusesse jõudmine. Kui teenid piisavalt passiivtulu seks, et omada vaba aega ohtrasti muude tegevuste jaoks, mida armastad. Või siis rahamajandusest üldse irduda, nagu Daniel Suelo seda on teinud ja teatud ulatuses ka Ran Prieur. Viimane muide on hea kirjutaja, aga ta ei nõua üldse raha oma kirjutatu eest. Samas ei ole tal üldse ka muret üüri maksmise pärast.
Nii et huvitav dilemma: eeldades, et sa ei ole rahul 9st 5ni tööl käimisega ja sa tahad hoopis kunstile end pühenduda, mis oleks kõige mõeldavam eesmärk? Kas realistlikuim püüdlus oleks saavutada Vaiko Eplikuga võrreldavat edu, jõuda välja rantjeeseisusesse või minimiseerida oma rahalised vajandused peaaegu nullini?
No comments:
Post a Comment