Armastuslauludest ja loomingulisest autentsusest

Täna siis käisid kaks head sõpra (Martin ja Lehari) külas. Mängisin neile oma uut muusikat, mis ma suvel salvestasin. Nende kommentaarid võiks summeerida sedasi, et see, mida ma teen, on huvitav ja intellektuaalne muusika, ent paraku piiratud apellatsiooniga. Martin läks isegi nii kaugele, et soovitas mul luua ehtne popilik armastuslaul, kui ma tahaksin üldse kuulsamaks saada.

Võin julgelt öelda, et seda niipea ikka ei juhtu. Mitte, et ma a priori peaksin armastuslaulu kui sellist läbikukkunud žanriks, mida viljeledes sünnib alati lääget ja imalat kräppi, mis annaks isegi Kalevi kommide sisule silmad ette. Vastupidi, mõned armastuslaulud mulle täitsa meeldivad. Näiteks Paul McCartney "Maybe I'm Amazed". Või Robert Wyatti "Sea Song", väga huvitav ja unikaalsete sõnadega kompositsioon. Ja vähemalt pool Vaiko Epliku neljandast plaadist on täidetud armastuslauludega, mis pole kaugeltki mitte rumalad. Ja Eplik on varemgi armastuslaule teinud, kuulsaim näide "Armastus Päästab Maailma".

Ent kas panite tähele, mis ühendab McCartneyt, Wyattit ja Eplikut? Kõik nad komponeerisid oma kaunimad lembelaulud oma sobivale elukaaslasele. McCartney Lindale, Wyatt Alfie Benge'ile ning Vaiko Kristelile. Keegi neist ei laulnud eelpool toodud näidete puhul lihtsalt tšikkidest, keda nad ise pole pannud (patt, mille vastu enamik popmuusikuid eksib). Kõik on pidanud silmas oma naisi, keda nad peavad korraga nii oma armastajaks, parimaks sõbraks kui hingesugulaseks. Ja see teebki nende heliloojate lembelaulud tõeliselt armsaks. Sest nende autorid tõesti mõtlevad tõsiselt iga nooti ja sõna, mis paberile (ja seejärel linti) jäädvustatud.

Mulle meeldib popmuusika. Ja eks ma ole viimasel ajal genereerinud mitu klaveripõhist ideed, millel oleks teatud popilikku potentsiaali. Loodan, et tulevikus neist asja saab. Paraku on minu isiklik standard, et ma ei kavatse kirjutada armastuslaulu enne, kui ma tõesti olen endale õige inimese kõrvale leidnud. Martin vaidles vastu, et aga võib ju laule kirjutada oma muusale. Ent see variant ei rahulda mind.

Inimesele piisab vaid ühest kaasinimesest, kes oleks tema parim sõber ja armuke ühes. Ainult selline suhe saab olla tõeliselt ehe ja õnnelik. Õige inimese puudumisel kedagi teist kohelda kui muusana ja inspiratsiooniallikana tähendab seda inimest üleidealiseerida. Mina olen minevikus teisi üleidealiseerinud ja alati olen ma pidanud pettuma. Sest mida erinevam kaasinimene sinust on, seda suuremaks osutub lõhe kujutelma ja tegelikkuse vahel. Üleidealiseerimine on andumine igatsuse ahvatlevale magnetismile. Pärast mida ei ole võimalik haiget saanuna süüdistada kedagi peale iseenda.

Äkki sellepärast suurem osa popmuusikast pask ongi, et see on täis võltse tundeid? Et laulukirjutajad ei mõtle siiralt seda, mida nad paberile kirja panevad? Et ükski nendest mesiste ja läägete liinitööde autoritest, kelle eesmärk on tihti kas kirjutada Top 40 hitt või Eurovisiooni võidulaul, pole saanud kogeda tõelist kõikeületavat armastust, mis paneks neid hoobilt ütlema lahti kõigest võltsist ja ebaautentsest? Suurem osa popmuusikast on puhas liinitöö, selles ma ei kahtle. Epliku neljas plaat on aga omal tagasihoidlikul moel ambitsioonikas, isegi kontseptuaalsusele viitav teos, mida saab ainult teha mees, kes tõepoolest on oma naisega õnne leidnud. Ja kellel on ka tõelist talenti. Talent aga paistab garanteerivat üha vähem edu, kui võiks eeldada. Miks muidu nii palju andetuid poser'eid popis leidub?

Iga artist peaks olema oma loomingus võimalikult autentne. Minule kui loojale tõepoolest on igasugused teesklused, reaalsusega vastuolus olevad ootused ja (enese)pettus vastumeelne. Mis kasu on maailma võitmisest, kui kaotad oma hinge? Tihti kurdetakse, et tänapäeva muusika on kõvasti kehvem kui vanasti. Mis päästaks muusika? Väidan, et ausus. Kui kõik muusikatööstuses olijad muutuks ausamaks, siis muutuks nii mõndagi paremuse poole. Küsimus on vaid selles, kuidas jõuda siit sinna. Loodetavasti jõuame siit sinna rutem, kui inimesed hakkavad rohkem mõtlema selle peale, mida mehe ja naise omavaheline (sh seksuaalne) sobivus ikkagi tähendab. Sest arvatavasti on ka paljud popmuusikud vale inimesega koos ja kobavad seega pimeduses. Mida juhtub tihti, kui muusika tegemisega on lihtne naisi võluda. Arvatavasti on võimalik leida suurema tõenäosusega endale õige elukaaslane mängides free-jazzi, kui et tehes popmuusikat. Kuid allpool eelnimetatud näited popmuusikast, kus domineerivad autentsed tunded.