Pilte Munarockilt

Aitäh Madis Katzile!

Kontserdikava aprilliks

1.04 - Multiphonic Rodent, Fantastika, Telliskivi loomelinnak, Tallinn (info)
3.04 - Opium Flirt, Vabriku ÖÖ, Tartu Kultuuritehas (info)
9.04 - Opium Flirt, Jurjev Supersonic, Maailm, Tartu (info)
16.04 - Multiphonic Rodent, Art Freak festival, Vene Teater, Tallinn.

Tallinn Music Weeki pildid eilsest Krahli peost

Aitäh Evertile, kes esimesena pildid üles laadis. Jääme ootama lisa ka Aron Urbilt*. Teistest bändidest meeldisid mulle kõige rohkem Kreatiivmootor ja Malcolm Lincoln. Ülejäänu oli nii ja naa. Aga päris tore pidu oli. Andres Lõo laulis meil päris lahedasti, aga kõige kuulim oli see, kus ta kahes viimases instrumentaalis trummide taha istus. See tõmbas rahva eriti käima, mis oli isegi üllatav.


No kas pole mitte uut sorti power-trio? (Vasakult mina klarnetil, Andres trummidel ja Ervin kitarril)

* Nüüd üleval ka Aron Urbi jäädvustused.

Kevade nägu välismaal

Poola maastik bussist pildistatuna.


Kaunas - lumi sulanud, aga jões paks jääsupp


Samal ajal Lätis 22. märtsi seisuga endiselt selline lumekate


Aga Saksamaal olevat praegu juba 21 kraadi sooja!

Multiphonic Rodent - Elektriküülik

Aitäh Martin!


Video filmitud 28. november Genklubis.

Mida teha võlgadega, mida tagasi maksta ei suudeta

Tänases Eesti ühiskonnas on kohutavalt palju neid masu ohvreid, kes võtsid buumiaegadel laenu ja keda nüüd ähvardab väljatõstmine oma elupaigast. Iga lugu on omamoodi südantlõhestav. Sest lihtsalt kurb on lugeda, kuidas süsteem üksikisiku(d) endasse neelab. Pangad ikka nõuavad raha sisse, sest see on enesestmõistetav, et võlg on võõra oma ja et võlg tuleb tagasi maksta ja et agressiivne liigkasuvõtmine on enesestmõistetav osa kaasaja majandusest. Ometigi on palju neid, kes ei suuda sellele süsteemile rahapuuduse tõttu üldse kuuletuda ja nende arv kasvab. Mis oleks lahendus?

Parim lahendus oleks muidugi, kui meie tsivilisatsioon tooks tagasi selle vana traditsiooni, kus võlad lihtsalt tühistatakse ja maa antakse tagasi farmeritele. See nn. "juubelitraditsioon" kehtis paljudes iidsetes tsivilisatsioonides, kuni Rooma impeeriumini välja. Tänapäeva tsivilisatsiooni suur miinus on see, et me usume mingisse müstilisse pidevasse majanduslikku progressi ja et rikkust saab kogu aeg suurendada ja kontsentreerida. Aga rikkuse kontsentratsioon ei saa igavesti kesta, sest lõhe rikaste ja vaeste vahel ähvardab varem või hiljem sotsiaalse struktuuri laiali rebida.

Kõlab tänapäeva kõrvadele radikaalne idee, aga vanasti oli see üsna konservatiivne tava. Isegi Piiblis mõistetakse hukka liigkasuvõtmine ja nõutakse, et rikkust jaotataks sedasi, et ka puudust kannatajatele saaks midagi. Ses suhtes on kummaline näha, et on neid, kes kummardavad Piibli suunas, et õigustada oma homoviha, aga keda üldse ei koti seal samas pühas raamatus leiduv hukkamõist rikkuste piiramatu kuhjamise pihta. Igatahes vanasti oli võlgade tühistamine tähtis sotsiaalne tasakaalustusmehhanism. Ja tasakaalustavat mehhanismi oleks ohjeldamatu rikkuse kontsentratsiooni vastu ju vaja. Vastasel juhul saab sellele piduri panna üksnes ühiskonna kollaps.

Aga nagu nii mõnigi hea idee, on see juubelitraditsiooni taaselustamine tänapäeva easier said than done.

Reedel 26 märtsil Põlvas - üritus "Munarokk"

Pildil ürituse plakat.

Huh, Berliinist tagasi!

Mina Berliinis sushi-kohviku ees. Pildistas Pepe, ehk minu couchsurfingu host.

Käisin eelmine nädalavahetus Berliinis. Nägin, et Saksamaal on juba kevad käes, lund pole praktiliselt ollagi. Õieti on suurem osa lumest sulanud ka juba Poolas ja isegi Leedus. Eesti ja suurem osa Lätist on aga endiselt lume all. Ööbisin ühe 22-aastase noormehe Pepe pool. Seekord läks mul CouchSurfingu kaudu lihtsalt, sain kohe paar positiivset vastust, millest valik langes põhimõttel kes ees see mees.

Berliinis on üks veidike meie Rahva Raamatu moodi plaadi- ja raamatupood nimega Dussmann mis asub Friedrichstrasse 90 aadressil. Ostsin seal paraja portsu plaate, enamasti jazzi, aga ka paar Zappa plaati ning uue Beach House'i. Nii et kuulamist jagub.

Siin aga üks galerii.

James Pantsi arvustus

Kollaaž-tantsupidu

17ndal märtsil astus Von Krahlis üles Ameerika produtsent ja multiinstrumentalist James Pants. Soojendas Orelipoiss, kes tegi lühikese, ent kaheosalise kava. Astudes lavale kolmveerand kaksteist öösel, saatis Jaan Pehk alul end elektrikitarril ja seejärel esitas fono taustal oma ekstsentrilisemat repertuaari. Pehki absurdimaigulised ja eneseiroonilised laulud sobisid heaks sissejuhatuseks James Pantsi sooloshow’le.

James Pants astus lavale vahetult peale Pehki pooletunnist kava, etendades rahvale kurioosset DJ-setti. Mis repertuaarivaliku poolest oli küll mõneti meinstriim, arvestades, kui palju psühhroki-, hevi- ja diskohitte võis ära tunda. Siiski oli Pantsi miksimine ikka eriliselt nihkes, vahel tundus, et nii mõnigi rahvale nii tuttav laul omandas James Pantsi käte ja masinate all eriliselt skisofreenilise pale.

Kuid show tegi põnevaks mitte ainult nihestatud miksimine, vaid ka karaoke. Vokaal polnud küll iseenesest kõige paremini kuulda, kuid laulmine andis setile nii mõndagi juurde. Ja muidugi ka trummimasin. James Pants näitas ennast üsnagi osava ja energeetilise perkussionistiga. Juba tema esimene soolo Queeni „We Will Rock You“ kuulsa plaksubiidi peale oli mõjuv. See oli üks indikaator esiteks esineja huumorimeelest (ja vaimukaid vaherepliikegi lendas publiku sekka) ja teiseks tema kollaažiesteetikast. Sest mis see roki- ja diskohittide sulatamine karaoke, trummimasinasoolode ning techno ja hiphopiga muud oligi kui üks kollaažilik tantsupidu.

Mitte, et James Pantsi sett oleks otsast lõpuni põnev olnud. Vahepeal oli ka igavaid kohti, eriti kui tundus, et tema etteaste taandub natuke liiga tüüpiliseks elektroonilise tantsumuusika DJ-setiks. Tähelepanu tõmbasid seti puhul ikkagi just huumori ja performance’i aspektid. Samuti oleks oodanud rohkem omaloomingut esitajalt.

Õnneks Pants siiski paar lugu oma repertuaarist ka ette kandis. Üldjoontes oli James Pantsi sett siiski piisavalt huvitav ning ka publiku jalg hakkas tatsuma. Kes teab, kuidas oleks mõjunud tol õhtul James Pantsi bändisett, mis on ju hoopis omaette nähtus.

Arvustus ilmub homses Postimehes.

Minu intervjuu Talbotiga

..mis ilmus eile Postimehes, mis tegelikkuses küll valmis juba veebruari lõpus, aga avaldatud alles nüüd. See seletaks Jarmo Nuutre märkust, et nad loodavad mõned tuuripaigad veel leida. Kopeerin ta siia sellisena, nagu ma ta teele saatsin, lehes on mõneti teistmoodi.

Talbot korraldas endale pika Euroopa tuuri.

Hiljuti postitas doom-duo Talbot trummar Jarmo Nuutre Rada7 foorumis teema Euroopa tuuri organiseerimise võimalikkusest ja oma bändi kogemustest. Tuuri organiseeris Nuutre Myspace’i kaudu, saates ohtralt kirju teistele bändidele ja DIY korraldajatele. Kuupäevad paigas, asus bänd intensiivsele ja rahaliselt kulukale tuurile mõõda mandrit. Kevadel seisab ees teine Euroopa tuur. Tuuritamise kohta esitas küsimusi Erkki Hõbe.

Kust asi alguse sai? Kui hakkasid kirju saatma, kaua võttis aega esimese jaatava vastuseni?

Alguses ma leidsin MySpace'st ühe DIY korraldaja, kelle lehel oli jutt: Kui soovid esineda Viinis, siis kirjuta. Võtsingi ühendust. Sain jaatava vastuse ja nii oligi kirjas 9. mai kontsert Viinis.

Too korraldaja mingi hetk aga soovitas omale tee peale veel mõned esinemised organiseerida, muidu tuleb sõit kallis. Sealt tuligi idee teha tuur.

Konkreetselt peale teistele kirjade saatmist läks aega esimese positiivse vastuseni ehk umbes nädal.

Milliseid õppetunde saite eelmiselt tuurilt, mis edaspidi kasuks tuleksid?

Võimalikult vähe vabu päevi jätta vahele. Need on tüütud ja raha kulub palju. Natuke võib käia vaatamisväärsusi üle vaatamas, aga see ei võta palju aega. Peale seitset esinemispäeva võiks olla üks vaba päev.
Üldiselt tuur avas silmad. Õpetas kannatlikkust. Väga paljudest asjadest on nüüd hoopis laiem arusaam.

Mis on põhilised katsumused, millega tuurile minnes peab arvestama? Mis on seni kõige hullem olukord, millest te olete tuuril välja tulnud?

Põhilisim vast üksteisega läbi saamine, kuid kui seltskonnas hea klapp, siis on juba enamus tööd tehtud. Klubides on tihti ka üsna kummalised tehnikalahendused. Millest tuleb end kuidagi läbi närida.
Kõige hullem olukord oli auto katkiminek. Meie reisibussil läks 12 km enne St. Tropezi üks kütusetoru katki. Kõndisime 30km kuuma päikese all, leidsime töökoja, kust saime enamvähem sobiva toru asenduseks. See aga läks mõned päevad hiljem keset kiirteed hoopis pooleks ja siis sai vana toru lapitud kiirliimi, kõlarijuhtme ja plastvitstega ning see toimis. Lõpuks leidsime ühest romulast uue asendustoru.

Üldiselt arvan samas et lahenduse leiab igale asjale. Tähtis on iseenda vaatenurk. Ega siis ei ole ometi ju nii, et auto katkiminek on elu lõpp. Tuleb tegutseda vastavalt olukorrale.

Uue tuuri eelarve on teil 118 000 kr. Kas üle oma võimete elamine on tuuritamise puhul paratamatus?

Kõrini võlgadesse laskumine ei pruugi olla üldse vajalik, aga selleks peab olema vähemalt valmis. Numbrid ei tohiks takistada minekut. Tuleb teha valik - kas tahad bändiga midagi teha või ei. Tallinnast alustades oli mul umbes 4500 kr pangaarvel ja esimesse kontserdikohta jõudes (Saksamaal) oli sest juba kolmveerand kütuse nahka läinud. Edasi elasime kontsertide eest (keskmiselt ca 40 eurot) ja plaadi- ning särgimüügist saadud rahadega. Ei pea sadu tuhandeid kokku ajama, saab hakkama mõnekümne tuhandega. Kindlasti saab veelgi odavamalt.

Kas usud, et kunagi võiks teil tuuri tulud ja kulud hakata tasakaalustuma?

Kui endal isu otsa ei lõppe, siis võib jõuda kaugele. Kuid mõned aastad tuleb veel kõvasti tööd teha.

Välismaal tundmatuid bände heidutab pea tühjadele saalidele esinemine. Kõige väikseim publik oli teil 10 inimest. Aga kõige suurem?

Umbes 90-100 inimest, Helsinkis. Keskmine oli umbes 40-50. Samas, isegi kümnele inimesele mängides sinu bänd juba vähemalt 10 inimese võrra enam nii tundmatu ei ole. Ja word-of-mouth on siiski kõige parem reklaam endiselt. Kui sa end kuskil ei näita, siis on üsna keeruline tundmatust tuntuseks muuta.

Keda olete seni soojendanud tuuril? Keda neist pead oma lemmikuteks?

Tuntumatest nimedest näiteks Sabot ja Truckfighters. Enda isiklikeks lemmikuteks olid aga Viscera (Itaalia) ja Five Seconds To Leave (Tšehhi). Viimastega muide mängime pea ka Eestis tuuri hakul.

Millistes teie jaoks uutes maades tänavu tuuritate?

Tänavu on meie jaoks uuteks kohtadeks Holland, Inglismaa, Sloveenia, Rumeenia, Venemaa, Poola, Austria. Kuid nimekiri pole veel lõplik, loodame paar kohta veel ikka juurde saada.

Nagu välk selgest taevast - ehk Malcolm Lincolni üllatuslik võit

Minule tuli Malcolm Lincolni võit Eurovisioonil totaalse üllatusena. Alguses arvasin, et võistluse paneb kinni ehk Rolf Junior, siis kui publikuhääletuse valik taandus Lenna ja ML'i peale, mõtlesin, et ehk on Vaikol teine kord nüüd heliloojana Eurovisioonile sõita. Aga kui lõpuks ML ikkagi sai 54% kõigist häältest, siis ma olin kergelt hämmeldunud. Siuke lugu, kus pole mitte ühtegi bassikäiku (ja seega madal ots olematu) ja kus bassimees on taandatud kurioosseks dekoratsiooniks, saab publiku lemmikuks! Mulle ikka meeldis kõige rohkem just "Rapunzel", mida ma ise loen sisuliselt ju Epliku lauluks, sõltumata sellest, kes seda laulab. Aga kui rahvas nõuab Malcolmit, mis seal ikka. Seda huvitavam on näha, et kuidas neil Oslos läheb.

Multi-instrumentaalsuse piiridest

Täna salvestasin mõnedele oma uutele lugudele bassi, mille laenasin Superliustiku Tanelilt. Peab tunnistama, et ma seni olen oma bassimängija võimeid suht ületähtsustanud. Pigem on pill minu käes võrdlemisi kohmetu ja päris selliseid käike ka ei saa mängida, mis kitarril loomulikult tulevad. Pidin ikka vaeva nägema, enne kui sain mingid asjalikud käigud linti.

Ühesõnaga, bassimeheks ma end ei peagi. Varem ma arvasin ka, et mus pole üldse pianisti. Mõned mu tuttavad nagu Ervin, Kaspar Aus ja miks mitte ka Vaiko (kes on ju Bachi harjutanud koolis), oskavad nii hästi, et nendega võrreldes I'm not worthy. Kuid mida aeg edasi läheb, seda sügavamaks muutub suhe minu ja klaveri vahel. Teatud akordid ja progressioonid ja käigud tulevad juba päris mugavalt välja. Aga bass on üks suur ebamugav monstrum, mille puhul tunnen, et seda ei mängi ma veel nii hästi.

On neid inimesi, kes usuvad, et ei tasu ennast liiga ribadeks tõmmata igasugu uute pillide õppimisega. Niipalju kui mina näen, läheb piir sealt, kus sa tunned juba ebamugavust ja sobimatust teatud pilliga. Juba siis, kui ma eelmine kevad pusisin si-bemoll klarnetil õppida Opium Flirdi loo "The Hundred Days" partiid, mida ma enne mängisin flöödil, kontserdi jaoks (mis võttis ikka aega küll), tundsin ma, et minu ja klarneti vahel on side. Aga basskitarr? Mul poleks midagi selle vastu, kui ma ise saaksingi vaid mängida bassipartiid klahvidel, sest mu vasak käsi vähemasti liigub klaviatuuril suht kenasti. Ideaalis muidugi teeksin koostööd mõne andeka kontrabassimängijaga. Aga kontrabassiga ma ise ilmselt hakkama ei saaks.

Ehk siis, mitme pilli mängimisega pole midagi häda, kui sa ise tunned ennast piisavalt mugavalt nendel ja suudad nendega teha midagi erilist. Eks see oma piiride mõistmine ole tunnetuse küsimus. Mul pole tingimata vajadust olla hea bassimees, küll aga kõik muud pillid, mida juba valdan, jäävad kasutusse edaspidigi.

Ahjaa, hetkel olen jälle WWOOFimas. Sedapuhku veel kodumaal. Kus loodan oma uue materjaliga ka edasi tegeleda.

Mina ja Vaiko (fotomeenutus)

Pilt biit.me veebist.

Avastasin hiljuti ühe toreda galerii detsembrikuisest Eesti Popsu kogumiku presekast. Sellele pildile olen jäänud koos Vaiko Eplikuga, kelle esinemist ma ka kuulasin ja kellega sõnugi vahetasin. Ta esitas toona naturaalkitarril "Sinu Jälje", "Sylvesteri", "Taevad" ja siis ühe uue loo salvestatuna Tartu Vanemuise ühikas toas, või nagu ta ise naljatas, Palatis nr 410 ja ka ühe 3Pead laulu. Minu repertuaar oli too õhtu "Elektromehaaniline Äratuskell", "Kuraas", "Metadoonimetodoloogia" ja improvisatsioon. Kumbki meist õieti proovi ei teinudki tolle õhtu tarvis, mina seda enam et elasin toona Viljandimaal WWOOFi talus, kus minu musitseerimine piirdus enamasti pererahva klaveri klimberdamisega. Ja salvestamisega!

Salvestasin toona nii mõndagi. Esiteks komponeerisin seal saundträki "Achtung Xmas" näitusele, mis oli minu jaoks pretsedenditu. Sest esimest korda salvestasin mina, keda teatakse teatud ringkondades elektroonilise muusika järgi, 100% akustilise repertuaari, komponeerides terve saundträki akustilisele pianiinole, klarnetile, flöödile ja glockenspielile. Tahtsime välja anda ka plaati näituseks koos Erkki Luuki tekstidega, aga kahjuks jäi asi toppama. Võibolla kunagi anname selle siiski välja.

Teiseks alustasin Viljandimaa talus oma uute laulude salvestamist uue plaadi jaoks. Jah, lugesite õigesti: laulud. Nimelt olin otsustanud, et proovin teha lauludega plaadi seekord. Ja mis seal salata, eks ma olin ka mõjutatud Epliku edust alternatiivse poplaulikuna nii et ma mõtlesin ka teha tema vaimus head DIY poppi. Vahepeal isegi kartsin, et ei tea kas tuleb isegi liiga Epliku derivaat? Seda enam, et Viljandimaa elu perioodi jäi kontsert Puhtas Kullas, kus sündis minu arvates stiilipuhas Eliidi improlugu, kus ma laulsin, et olen tõeline ekstsentrik.

Kuid mida aeg edasi läheb ja mida rohkem ma kuulan Vaikot ja ka iseenda uut staffi, seda rohkem ma avastan erinevusi. Ja see foto üleval on nii illustratiivne: pildil on kaks täiesti eri isiksust ja loovnatuuri. Seda pilti vaadates ma mõistan, kui tähtis on ikkagi olla see, kes sa oled ja mitte kujutada ette, et oled keegi teine. Ma võin küll võtta teatud tegelased ja mõelda, et tahaks ka nendest kannustatuna proovida midagi teha, kuid lõpuks ikkagi tuleb väljakujunenud loojal asi välja teistmoodi. Olen näiteks kuulanud Uno Naissoo jazzi-süitide muusikat viimasel ajal ja mõelnud, et tahaks ka jazzisüidi või kaks komponeerida. Oleks huvitav näha, mis välja tuleb. Kuid kindlasti ei tuleks see Naissoo derivaat, vaid jällegi minumoodi.

Samamoodi kujutan ette, et eks Vaikogi ole tahtnud teha midagi innustatuna R. Steviest või Maccast või teistest oma lemmikutest. Sellest hoolimata on Epliku instrumentaalid hoopis omaette kvaliteet võrreldes näiteks R. Stevie Moore'i enda instroga "Melbourne" ja Epliku neljandal plaadil sootuks omaette kõla, kui McCartney esimesel soolokal, hoolimata kõikidest paralleelidest, mis ma siin blogis kahe plaadi vahel välja tõin. Saatsin hiljuti Eplikule kuulata oma uue loo "Ekstsentriku" provisoorse miksi ja talle meeldis, rõhutas, et minu jaoks uus kvaliteet.

Rõhutades sõnu "uus kvaliteet", meenuvad mulle ka ühe mu sõbra innustavad sõnad, et kes tahab luua samasugust muusikat kui Eplik, peab seda sama asja paremini tegema, ent milleks see, kui võid luua midagi uut. Ehk uut kvaliteeti. Niisamuti loodan, et ka Vaiko esitleb meile edaspidi oma soolokarjääri kulgedes uut kvaliteeti. Seniks aga hoian pöialt, et Epliku komponeeritud Lenna "Rapunzeli" laulul hästi läheks Eesti Laulul. See on pagana hea popviis ikka. Krt, mulle võiks ehk see Lenna tööjärgus plaat koos Vaiko mussi ja produktsiooniga isegi meeldida!

Mida tähendab tolerantsus?

Konservatiivide arust on tolerants kõigest eufemism igasugu pahede ja perverssuste heakskiidule. Eriti kohtab seda retoorikat homoabielude debattides. Tolerantsus laiemas mõistes võiks siiski tähendada midagi muud. Järgneb üks asjalik veebikommentaar artiklile Ameerika poisist, kes koolikiusamise tõttu enesetapu sooritas.

Bullying gets at the route of our culture. Namely, we are an intolerant people. We don't tolerate diversity well in this country. Children and adolescents only amplify what they learn from our socieity. Different=bad. We idolize phyical beauty/handsomeness and we WORSHIP sports stars. They are our gods and goddesses. They are the ideal and we are constantly measuring ourselves and OTHERS against that ideal.Until we learn to look beyond the superficial and truly value the goodness in others and see that part of us that unites us all...kids will continue to die due to bullying.

Ehk siis, tolerants võiks tähendada seda, et me ei mõõda kedagi ühe pealiskaudse mõõdupuu järgi, vaid hindame omapära ja headust igaühes. Seega, kes pole koolis tippatleet, ei peaks kannatama kiusamist ja vägivalda sellepärast, et ta ei vasta ei väliselt ega olemuslikult spordistaarile kui keskkoolikultuuri jumalakujule.

Mis puutub homoseksualismi, siis olenemata sellest, mida ütleb teoloogia seksuaalse sättumuse kohta, on ikkagi häbiväärne, et homosid koheldakse paariatena. Sama artikli kommentaariumis lisas üks teine kommentaator, et kui me tahame, et homorahvas panustaks ühiskonda rohkem, siis tuleb nende eest lastena hoolitseda. Kui noor homo või lesbi täiskasvanuks saab ja ta on kogenud enda ümber sallivat ja hoolivat kasvatust, siis tal tekib ka tahe ühiskonnale headuse eest vastu anda. Kui me aga kiusame neid, siis miks peaks nad üldse suhtuma austusega ühiskonda, mis neid põlgab? Arm sünnitab armastust ja ühtsust ja kõik võidavad sellest. Vihkamine sünnitab hirmu ja eraldatust ja kõik kaotavad.

Üks uus Superliustiku video nüüd üleval

Nii, ülesse sai video Superliustikust mängimas ühte lugu Viljandis Puhtas Kullas. Lugu on pealkirjaga "Instrumentaalpalavik". Mulle see lugu millegipärast meenutab natuke varajast Magmat. Samas jälle naisvokaal loob paralleelid Zaoga (mitte see metal-bänd). Ehk siis väike Zeuhli-sugemetega instro Tartu alternatiivbändilt, kelle kohta üks sõber kirjeldas, et nad üldiselt mängivad muusikat, mis sobib pornokate saundträkiks. Tegelt võib nende ampluaa tihti varieeruda. Ja promoks ütlen veel, et 4ndal märtsil Genklubis on sootuks teise lainapiga laiv tulemas ja sestap ka suht uue repertuaariga. Koos erilise külalismuusikuga. Kes, ma veel ei ütle, aga mina see igatahes pole. :)