Täna salvestasin mõnedele oma uutele lugudele bassi, mille laenasin Superliustiku Tanelilt. Peab tunnistama, et ma seni olen oma bassimängija võimeid suht ületähtsustanud. Pigem on pill minu käes võrdlemisi kohmetu ja päris selliseid käike ka ei saa mängida, mis kitarril loomulikult tulevad. Pidin ikka vaeva nägema, enne kui sain mingid asjalikud käigud linti.
Ühesõnaga, bassimeheks ma end ei peagi. Varem ma arvasin ka, et mus pole üldse pianisti. Mõned mu tuttavad nagu Ervin, Kaspar Aus ja miks mitte ka Vaiko (kes on ju Bachi harjutanud koolis), oskavad nii hästi, et nendega võrreldes I'm not worthy. Kuid mida aeg edasi läheb, seda sügavamaks muutub suhe minu ja klaveri vahel. Teatud akordid ja progressioonid ja käigud tulevad juba päris mugavalt välja. Aga bass on üks suur ebamugav monstrum, mille puhul tunnen, et seda ei mängi ma veel nii hästi.
On neid inimesi, kes usuvad, et ei tasu ennast liiga ribadeks tõmmata igasugu uute pillide õppimisega. Niipalju kui mina näen, läheb piir sealt, kus sa tunned juba ebamugavust ja sobimatust teatud pilliga. Juba siis, kui ma eelmine kevad pusisin si-bemoll klarnetil õppida Opium Flirdi loo "The Hundred Days" partiid, mida ma enne mängisin flöödil, kontserdi jaoks (mis võttis ikka aega küll), tundsin ma, et minu ja klarneti vahel on side. Aga basskitarr? Mul poleks midagi selle vastu, kui ma ise saaksingi vaid mängida bassipartiid klahvidel, sest mu vasak käsi vähemasti liigub klaviatuuril suht kenasti. Ideaalis muidugi teeksin koostööd mõne andeka kontrabassimängijaga. Aga kontrabassiga ma ise ilmselt hakkama ei saaks.
Ehk siis, mitme pilli mängimisega pole midagi häda, kui sa ise tunned ennast piisavalt mugavalt nendel ja suudad nendega teha midagi erilist. Eks see oma piiride mõistmine ole tunnetuse küsimus. Mul pole tingimata vajadust olla hea bassimees, küll aga kõik muud pillid, mida juba valdan, jäävad kasutusse edaspidigi.
Ahjaa, hetkel olen jälle WWOOFimas. Sedapuhku veel kodumaal. Kus loodan oma uue materjaliga ka edasi tegeleda.
No comments:
Post a Comment