Mina ja Vaiko (fotomeenutus)

Pilt biit.me veebist.

Avastasin hiljuti ühe toreda galerii detsembrikuisest Eesti Popsu kogumiku presekast. Sellele pildile olen jäänud koos Vaiko Eplikuga, kelle esinemist ma ka kuulasin ja kellega sõnugi vahetasin. Ta esitas toona naturaalkitarril "Sinu Jälje", "Sylvesteri", "Taevad" ja siis ühe uue loo salvestatuna Tartu Vanemuise ühikas toas, või nagu ta ise naljatas, Palatis nr 410 ja ka ühe 3Pead laulu. Minu repertuaar oli too õhtu "Elektromehaaniline Äratuskell", "Kuraas", "Metadoonimetodoloogia" ja improvisatsioon. Kumbki meist õieti proovi ei teinudki tolle õhtu tarvis, mina seda enam et elasin toona Viljandimaal WWOOFi talus, kus minu musitseerimine piirdus enamasti pererahva klaveri klimberdamisega. Ja salvestamisega!

Salvestasin toona nii mõndagi. Esiteks komponeerisin seal saundträki "Achtung Xmas" näitusele, mis oli minu jaoks pretsedenditu. Sest esimest korda salvestasin mina, keda teatakse teatud ringkondades elektroonilise muusika järgi, 100% akustilise repertuaari, komponeerides terve saundträki akustilisele pianiinole, klarnetile, flöödile ja glockenspielile. Tahtsime välja anda ka plaati näituseks koos Erkki Luuki tekstidega, aga kahjuks jäi asi toppama. Võibolla kunagi anname selle siiski välja.

Teiseks alustasin Viljandimaa talus oma uute laulude salvestamist uue plaadi jaoks. Jah, lugesite õigesti: laulud. Nimelt olin otsustanud, et proovin teha lauludega plaadi seekord. Ja mis seal salata, eks ma olin ka mõjutatud Epliku edust alternatiivse poplaulikuna nii et ma mõtlesin ka teha tema vaimus head DIY poppi. Vahepeal isegi kartsin, et ei tea kas tuleb isegi liiga Epliku derivaat? Seda enam, et Viljandimaa elu perioodi jäi kontsert Puhtas Kullas, kus sündis minu arvates stiilipuhas Eliidi improlugu, kus ma laulsin, et olen tõeline ekstsentrik.

Kuid mida aeg edasi läheb ja mida rohkem ma kuulan Vaikot ja ka iseenda uut staffi, seda rohkem ma avastan erinevusi. Ja see foto üleval on nii illustratiivne: pildil on kaks täiesti eri isiksust ja loovnatuuri. Seda pilti vaadates ma mõistan, kui tähtis on ikkagi olla see, kes sa oled ja mitte kujutada ette, et oled keegi teine. Ma võin küll võtta teatud tegelased ja mõelda, et tahaks ka nendest kannustatuna proovida midagi teha, kuid lõpuks ikkagi tuleb väljakujunenud loojal asi välja teistmoodi. Olen näiteks kuulanud Uno Naissoo jazzi-süitide muusikat viimasel ajal ja mõelnud, et tahaks ka jazzisüidi või kaks komponeerida. Oleks huvitav näha, mis välja tuleb. Kuid kindlasti ei tuleks see Naissoo derivaat, vaid jällegi minumoodi.

Samamoodi kujutan ette, et eks Vaikogi ole tahtnud teha midagi innustatuna R. Steviest või Maccast või teistest oma lemmikutest. Sellest hoolimata on Epliku instrumentaalid hoopis omaette kvaliteet võrreldes näiteks R. Stevie Moore'i enda instroga "Melbourne" ja Epliku neljandal plaadil sootuks omaette kõla, kui McCartney esimesel soolokal, hoolimata kõikidest paralleelidest, mis ma siin blogis kahe plaadi vahel välja tõin. Saatsin hiljuti Eplikule kuulata oma uue loo "Ekstsentriku" provisoorse miksi ja talle meeldis, rõhutas, et minu jaoks uus kvaliteet.

Rõhutades sõnu "uus kvaliteet", meenuvad mulle ka ühe mu sõbra innustavad sõnad, et kes tahab luua samasugust muusikat kui Eplik, peab seda sama asja paremini tegema, ent milleks see, kui võid luua midagi uut. Ehk uut kvaliteeti. Niisamuti loodan, et ka Vaiko esitleb meile edaspidi oma soolokarjääri kulgedes uut kvaliteeti. Seniks aga hoian pöialt, et Epliku komponeeritud Lenna "Rapunzeli" laulul hästi läheks Eesti Laulul. See on pagana hea popviis ikka. Krt, mulle võiks ehk see Lenna tööjärgus plaat koos Vaiko mussi ja produktsiooniga isegi meeldida!