Taas Tartus

Pildil Guido poseerimas oma tütre Irisega vanas auruveduris Tabuas.

Jõudsin eile tagasi Tartusse. Kuigi ilm on olnud keskpäraselt jahe, oli terve linn ikka üsna roheline, puud on nüüd lausa pakatavalt lehtedes. Emajõe veetase on ka alanenud mõistlikule tasemele, kuigi paistab olevat praeguse aja kohta endiselt keskmisest kõrgem. Käisin Mailaulul Genikates, kohale jõudsin veerand-või-pool kümme õhtul. Nägin kahjuks ainult Pastaca lisalugusid, kuigi olin just Ramo pärast kohale tulnud. Siis vaatasin veel mõningaid trubaduure. Eriti huvitav oli noormees nimega Arno Tamm. Kes tegi luuperiga. Alustas eksperimentaalse melodica introga, võttis teiseks looks kätte kitarri. Ja krõks käis hetkel, kui ta hakkas igasugu vokaalset veidrust peale tegemas. Ta tegi igasuguseid hulle häälitsusi, justkui laulis mingis teises keeles üldse. Võis isegi kuulda Framptoni stiilis talk-box tüüpi kidra-vokaali kombot. Ta võis teha tiibeti munkade üminaid, laulda Thom Yorke'i stiilis justkui Yorke ise oleks tegelt keegi lähisidalane, teha bassisaunde alla pitchitud voki ja kidraga ja siis veel muudki hullust. Mida Arno Tamm tegi laval oma naturaalkidra, melodica, Digitech JamMan luuperiga ja siis ehk veel mingi efektiplokiga (ning muidugi oma häälepaeltega) oli üsna musikaalne, aga samas veidruse tase oli ikka ülikõrge. Kui keegi peab minu Rodenti laive avangardseks, siis kuulaku parem Arno Tamme! Ta on mõned oma laivsalvestused üles pannud ka oma Myspace'i.

Lisaks muusika nautimisele veetsin aega ka tuttavate-sõpradega suheldes, rääkides neile oma reisist Portugali. Terje Toomistu tegi oma lahutamatu kamraadi Berit Renseniga ka DJ setti all kohvikus, mainides muuseas, et tema lemmar uuelt OF'i albumilt Dejavoodoo (mida bänd esitles 13ndal mail Telliskivis ilma minuta, siin üks päris äge video koos pasunasektsiooniga) on instrumentaal "Ghost Rider". Hea valik! Enamasti aga vestlesin erinevatel teemadel Ramoga, kellega ma olen meili teel aeg ajalt suhelnud, aga keda näost näkku kohtab harva, kuna ta elab Soomes. Vaatasin just hiljuti ETV netiarhiivist "Eesti Lood" dokki Ramost. Pärast läksime ja einestasime Suudlevates Tudengites, mis laupäeviti kl 7ni hommikul avatud ja siis jätsime hüvasti, Ramo läks oma õe juurde.

Otse loomulikult on mu hinges kerge saudade nüüd, kus ma tagasi olen. Portugalis on midagi erilist, mis tõmbab inimesi väljast sinna ja ilmselt samasugune tõmme, mis vedas kohale Guido oma perega tõmbab varem või hiljem ka minu. Tagasi Portugali minna on igal juhul tulevikus kavas. Samas eks mul ole ka põhjuseid tagasi olla, mitte ainult see, et varsti tulemas ropult OF'i laive, eriti Kumul reedel. Ja miks mitte olla Eestis just hiliskevadisel/suvisel ajal.

Arteri peatoimetaja Ingrid Veidenberg (eks-Tähismaa) küll kobises oma eilses juhtkirjas, et nüüd kus TopTours on pankrotis, siis ehk tasuks rohkem mõelda Eestimaale jäämise peale, isegi kui ehk suvi ei pruugi tulla soe või päikeseline. Eks ta muidugi ole ka puhtalt väikekodanlik ideaal ole, et käid reisil läbi reisikorraldajate ja lubad endale kalleid turismipakette. Aga nonkonformistid/trippijad (tegelt ma vihkan seda sõna, aga parema puudumisel kasutan) saavad ju endale ise reise korraldada! Abiks odavlennupiletid (või autostopp kui oled tõesti kuival ja tõesti julge) ja siis CouchSurfing, Hospitality Club, miks mitte ka WWOOF, kui sul pole midagi selle vastu, et natuke maad harida. Ja ärge bukkige hotelle ega hosteleid, see on puhas haip, millest lõikavad kasu krediitkaardikompaniid. Ja on üsna tõenäoline, et leiate toa ka kohapeal, juhul kui on vaja ja/või saate lubada tasulist majutust. Nii et minge igal juhul reisima nii kui vähegi võimalik! Jah, eks suvi ole ka tegelt parim aeg Eestimaa loodust avastada, aga kui tahta, leiab aega nii ühe kui teise jaoks. See on siis minu kontrapunkt Veidenbergi väikekodanlikule vahutamisele.

Eestis on üldse mõttetult palju väikekodanlust. Pilt, mis avaneb vaadates inimesi tänavatel ja kaubanduskeskustes, on suht masendav. Ma võin vaadata mingit suvalist pisiperet kuskil Eedeni kaubanduskeskuses ja siis mõelda, et ei, sellist elu ma endale üldse ei taha, eriti kui ma olen veel 20ndates-30ndates. Aga keskealisena poleks mul midagi selle vastu, et leida Portugalist endale õrn, tark, hea ja tundeline naine, osta koos oma quinta (ilma laenu võtmata muidugi) luua oma permakultuuril baseeruv aed ja saada mõni laps, mitte rohkem kui kaks. Näiteks. Kuigi Quinta de Boico pereema Mariluz oli temperamentaalne ja tihti tülitses Irisega, mul polnud vähimatki kahtlust, et selles peres on suhted tihedad ja ei mingit materialistlikku ballasti ega soovi olla naabrist parem. Guido ja Mariluz eelistaksid iga kell rikkuse tagaajamise asemel pühendada aega oma lastele, oma aiamaale ja oma loomadele. Ja olukord, kus neil tekkis perekond suhteliselt hilja, võimaldab neil just elada sellist elu, mis neile meeldib. Guido ei vaja pere elatamiseks muud, kui õpetada paar korda nädalas tai-chid ja müüa kitsejuustu. Samas vaadates tüüpilist väikekodanlikku peret võid kihla vedada, et neil on vähemalt sadades tuhandetes laenud kaelas.

Seega, mingil juhul ärge uskuge, et peate teatud eaks saavutama seda ja toda. Proovige aga elada elu just nii, nagu teil endal oleks huvitav ja siis vaadake, mis juhtub. Esitage väljakutse arusaamale, et parim aeg elus on just ülikooliaastad ja pärast seda ootab mandumine väikekodanlaseks. Mina juba ootan huviga järgmist faasi oma elus.