Midagi positiivset ka

Juhkam pani üles just live-versiooni "Etüüdist" Genklubi konsalt 15 septembril. Kasutades selleks minu videomaterjali, mis talle saatsin. Juurde monteeritud on arusaadavatel põhjustel puldiheli salvestatuna Kaarel Tamra poolt. Mitte, et puldiheli kasutamine üldiselt perfektne oleks, aga üks kindel eelis on see, et see eemaldab publiku jutuvada, mis kaamerasse enamasti peale jääb.

Siin aga kenake versioon "Amatsooni kaebelaulust". Mällo poogna-bass kõlab eriti ilusalt siin. Samuti Kurvitsa harjaga trummid. Kurvits on kohati chadwackermanilikult perfektsionistlik, aga pole kahtlustki, et ta oskab eri stiile viljeleda. Tema trummimäng "Etüüdis" liigub kohati metal-territooriumile, aga ta võib ka subtiilselt mängida nagu "Kaebelaul" näitab. Lugu mängitud Eesti Filmimuusika peol Von Krahlis 26ndal novembril. Oleks ehk isegi tahtnud seal olla, aga vot mis juhtub, kui oled tihedalt Tartuga seotud.

Kuidas olla hea...loomingus

Halvim asi tänapäeval plaatide väljaandmise hõlpsuse juures on, et siis on plaadi ilmutaja vaid üks paljudest. Nii tekib olukord, kus kodulindistaja ise usub, et ta on teinud meistriteose, ent siis hakkavad kriitikud tema plaati arvustama. Loodetud kiidulaulu asemel võib mõni muusikakriitik, kes tõsimeeli usub, et muusikutel "enesekriitika täielik puudumine on mõttetus", kirjutada plaadile hoopis päris julma arvustuse. Siunata, et tegemist on "tüüne nuudeldamisega" ja terve plaat asub kuskil "territooriumil, kuhu minnakse vanast peast surema". Ja ka teistest muusikakriitikutest meeldib plaat ehk vaid paarile. Kui tuleb aga aeg parimad plaadid üles rivistada, siis on kodulindistaja silmis meistriteoseks peetud plaadist enamike kriitikute silmis ikkagi vähemalt 20-30 väärilisemat heliteost.

Kas sellises olukorras on kodulindistaja astunud keskpärasuse ämbrisse? Ma ei eita, et arenguruumi on kõigil esinejatel. Miks siis ikkagi on nii, et osad bändid ja sooloartistid can do no wrong ja teised saavad väga vähe välist validatsiooni? See vist on turu küllastumise paratamatus. Ja hea on tänases olukorras puhtalt parima vaenlane. Õpetust, kuidas teha tõelist all killer no filler plaati tänases situatsioonis, mis kõnetaks publikut, aga erutaks ka nõudlikke kriitikuid, ju ei leia. Sa võid õppida puusepaks, õppida müüri laduma, autot parandama. Aga mitte seda, kuidas tõeliselt edukas ja andekas muusik olla. Selleks kasvatakse pigem. Ja osade kasvuvalud defineerivad nende veerandeakriise.

Vaiko Eplik teeb muidugi geniaalset muusikat. Aga ta on juba noorest peast tuhandeid laule kirjutanud. Tema puhul kehtib 10000 tunni reegel. Juba 25ndal eluaastal oli tema coming of age. Äkki osad andekad tegelased ongi hilisemad õitsejad? Joe Zawinul oli vaid kompetentne pianist, enne kui ta Miles Davisega ja hiljem Weather Reportiga ajalugu tegema hakkas. Ta oli selleks ajaks hilistes 30ndates. Ehk on täna tunnustamata veerandeakriisis loojal lootust pikemas perspektiivis.

Miks ei võiks üks muusik olla edukam

Üks mu sõber plaanib järgmine suvi korraldada muusikafestivali. Õigupoolest ta on võtnud nõuks festivali produtseerida, sest kava koostada ja muud tähtsat paika panna aitavad teised ka. Ja ta on võtnud ka minuga kontakti, et ehk ma mõistaks nõustada teda. Kuna ma olevat muusikamaailmas igati sees tänu oma muusiku ja kriitiku kaksikstaatusele.

Aga vot siin ongi probleem, et ma teps mitte ei tea, kuidas korraldada muusikasündmusi nii, et nad edukaks kujuneksid! Kui ma seda teaksin, siis oleksin vähemalt kolm korda kuulsam, kui täna tegelikult olen. Ma võtan oma sõbra palvet samas siiski väljakutsena seda probleemi lahendama. Nii teiste jaoks. Kui ka iseenda tarvis.

Eile tegin oma tummfilmikontserdi Elektriteatris. Rahvast oli taas suhteliselt vähe. Nii nagu ka Kinomajas. Lugesin alustades kokku, et mingi 30 inimest. Tõele au andes polnudki see nii suur feil, sest hullemaidki laive on olnud. Pealegi arvestasin välja, et 30 on miinimum, millega veel enamvähem lepiksin. Kahju oli see-eest Johannes Lõhmusest jt. Elektriteatriga seotud tegelastest, kes on pidanud külma talve saabudes jõuetult pealt vaatama, kuidas publiku külastavus alates novembrist kahanenud on. Ilmselt kõige pimedam aeg pole kultuuriürituste aeg. No tõesti soovin, et oleks mingi definitiivne vastus, miks mõnikord üritusi oodatust vähem külastatakse.

Juba pärast Kinomaja oli mul kaksipidine tunne. Ühest küljest, et tummfilmi jaoks muusika tegemine on toonud mind välja loomingulisest stagnatsioonist ja andnud tagasi enesekindluse, et olen ikkagi muusiku, helilooja ja (improviseeriva) pillimehena õigel teel. Teisest küljest oleks kogu see positiivne areng veel positiivsem, kui seda toetaks ka rohke külastatavus oma üritustel. Ma tahaks üliväga enda jaoks ära lahendada probleemi, kuidas oma fännibaasi kõvasti kasvatada. Sildna ütles ükskord tegelt jumala targaste Rada7s, et kui artistil pole fänkonda, kes tema plaate ostaks ja kontserdil pileti eest maksab, siis mingist karjäärist ei tasu rääkidagi. Nägin eile klassiõde Treffneri päevilt, kelle sõnul olin ma ilmselt kuulsaim endistest klassikaaslastest. Oleks ma taibanud talle seda Sildna argumenti vastu lausuda!

Kuid ühe artisti suhteline ebaedu pole tingimata isoleeritud probleem. Vaid tegelikult tervet muusikaskeenet näriv vähktõbi. Ja vot siin ongi miljoni euro küsimus: kas enne leitakse definitiivselt edukas vähiravimise võimalus või definitiivne viis, kuidas muusikasündmusi ja -festivale edukalt korraldada?

Ja ega need küsimused otsa ei saa! Ikka mõtlen, et miks Schilling on elujõulist edu saavutanud, samas Plink Plonk läks hingusele? Samuti ma ilgelt ihaldan seda, et keegi statistikahull avaldab mulle näiteks suvefestivalide puhul külastatavuse määra juulikuu ja augustikuu festivalide puhul, et kas on vahet. Mida teha nõrkusega nimega küllastunud turg? Kas turu küllastuvusest saab kuidagi üle olla või ehk seda nõrkust enda kasukski keerata? Ning lõppude lõpuks: kui kellelgi lähebki muusikabisnesis kehvasti, kas see tähendab, et ta polegi loodud Tõeliseks Muusikuks või Tõeliseks Muusikaärimeheks? Kõik ju ei saagi ühtmoodi geeniused olla. Ehk ongi Eestis ruumi vaid ühele Vaiko Eplikule, ühele Schillingule või ühele Helen Sildnale?

Tõeline argument peaks muidugi olema, et muusikat tuleks teha suurest sisemisest tungist ja pealtnäha piiramatust andest/potentsiaalist tingituna. Ja et festivali tuleks teha, sest see oleks õige ja huvitava asja tegemine. Aga tahad või ei, me oleme kapitalistlikus tarbimisühiskonnas ja seega rahamajanduse külge aheldatud. Ja tulud ja kulud on kui ingel ja saatan, kes muusikaliste ettevõtmiste hingede nimel heitlevad. Ja kui meil on juba selline dualism, et üritused on kas edule või ebaedule määratud, siis sarnaselt päris religioonile otsime ka meie muusikausku inimesed vastuseid, kuidas saada päästetud või kuidas saada Muusikajumala poolt kõige enam õnnistust.

Nagu öeldud, mul vastuseid pole. Aga ma loodan need leida. Nii enda kui ka teiste sõprade jaoks. Sest kõigil meil on samad ootused, lootused ja mured.

Tummfilmikontsert (treiler)

 Nüüd üleval Juutuubis järgmise teisipäeva tummfilmikontserdi treiler ühes muusikalise klipiga. Salvestasin selleks lühikese jupi 13/8 (7/8+6/8) taktimõõdu peale, see oli üks esimesi ideid, mille ma tummfilmi jaoks genereerisin.

Tummfilmikontsert Facebookis.

Tummfilmikontsert Tartus (plakat)

Kaks kompositsiooni ühes

Multiphonic Rodent - Kevadine Paaž (Live) from Edmund E.J. Hõbe on Vimeo.

Üle tõsiselt hulga aja panin jälle üles video. Kink Kongist 6 oktoober. Mängin kaht pala, mida ma olen juba aprillist saadik koos mänginud. Esimene pala on instrumentaal "Hästi Kevadine", mille originaaldemo (salvestatud 4. aprillil 2012 magamistoas Põlvas) ma muide kasutasin ka taustamuusikana Roy Strideri ökoteemalisel sõnakontserdil. Ja teine on "Printsess Ja Page", võiks öelda, et minu mini-hitt, arvestades, et seda on raadios mängitud oma tubli (kuradi)tosin korda, minu rekord seni. Eriti hästi tulid viimase loo lõpus välja soolod elektriklarnetil ja trummidel. Ning üldse, visuaalid on super, tänud, kes iganes tol õhtul slaide lasi.

Tummfilmikontserdi tagasivaade

Teisipäeval jõudsin Tallinnasse veerand viieks, Eplik juhatas mu auto Kinomaja hoovi, kuhu mahub kaks kompaktsema suurusega sõidumasinat parkima. Asusime asju üles seadma. Trummikomplekti laenas mulle tolleks õhtuks Vaiko ise. Nii, kui esimest korda basstrummi müdistasin, tuli kohe see "Põgene Ragnar" intro meelde "Kosmoseodüsseialt". Saime nii umbes tunniga või isegi vähem ajaga ühendatud kõik.

Pidin pmst mängima seljaga publiku poole. Sest ega mind teisiti polekski võimalik ära paigutada. Samuti pidin istuma kogu aeg, muidu ma oleks ekraani üleliia varjutanud. Vahepeal toimus raamatuesitlus, siis juhatati film sisse, Vaiko tutvustas mind väga sümpaatselt ja umbes 18.45 asusin musitseerima.

Kava oli mul ettevalmistatud teatud teemade jagu, jättes ruumi improvisatsioonidele. Juhtus aga nii, et ma kodus harjutasin DVD järgi, kus film oli valesti renderdatud! Näiteks üks stseen, mis ma alguses arvasin olevat vot nii 30nda minuti peal, ilmus tegelikult aga umbes paarkümmend minutit hiljem. Mingid stseenid olid vahetusse läinud. Selle tulemusena ma lülitusin kohe 30nda minuti juures või nii ümber elektriklaveri improvisatsioonile, mis oli plaanitud tegelikult kuhugi 43-44 minutile. Ja sellest tulenevalt ka edaspidised teemad organiseerisin spontaanselt ümber.

Kui film sai läbi ja lõpetasin mängimise, sain osaks kirgliku aplausi. Tundub, et filmifanaatikutele oli mu esitus tõsiselt muljet avaldanud. Jaan Ruus kiitis ikka ülivõrdes, film ise jätvat soovida, aga just muusika töötas väga hästi ja ta oli veel pahane, et keegi ei võtnud üles! :)

Ka Vaiko hinnangul tegin korralikku tööd. Ja ta mainis veel, et võib nii minna, et tummfilmikontsert kordub ka Tartus. Muuseas, Prantsusmaal olevat Vaiko sõnul igasugu tummfilmikontserdid juba traditsioon, aga Eestis oli teisipäevane üritus pretsedenditu. Nii, et tegin natuke ajalugu! Ja ütlen juba ette ära: Tartus Elektriteatris saab tummfilmikontserti juba näha 18. detsembril ! ! !

Trummi mängides muuseas veendusin, et trummisaund on enamasti pigem mängijas, kui pillides kinni. Hoolimata Vaiko Epliku trummikomplektist kõlasin ikkagi omamoodi. Kuidas siis veel Zilmer näiteks oleks kõlanud? Aga Eplikul olevat ka omad nipid.

Luuperimuusika probleemidest

Pildil üks heitlev luuperimuusik (foto Ivo Krustok)

Nii, lubasin ei tea kui ammu kirjutada luuperiga musitseerimise probleemidest ja tunnen, et olen selleks valma alles nüüd!

Luuperiga muusika tegemisel on palju eeliseid: saab üksinda mängida, saab kasutada just nii palju pille, kui soovi ja jaksu on, samuti nautisin 2009-2011 perioodil suuresti võimalust nullist lugusid improviseerida. Viimane aspekt toimis ka uute lugude genereerimise seisukohast. Nii mõnigi asi, nt. "Ekstsentrik" ja Luuperikontserdi 5. osa on laivis mängitud improvisatsiooni modifikatsioon after the fact.

Paraku on aga ka puudusi. Heliline kvaliteet pole alati kõige parem. Eriti suur komistuskivi on olnud live-trummide kaasamine. Peale mängimine annab küll volüümika efekti, millega hea jämmida, kuid trummid võivad üle peksta ja neid on luuperisse salvestada päris tülikas. Kõige otstarbekam tundub mängida võimalikult suurel määral elektriliste pillidega. Klarneti juba tegin kevadel elektriliseks külgekruvitava helipea soetamise läbi. Samuti olen mõelnud elektritrummide peale.

Teine probleem on kahjuks see, et luuperimuusikaga on võimatu saada sellist mõju publikule, mis täis-bändiga mängimisel. Eriti tuleb see kahjuks festivalilaadsetest üritustest osavõtul. Kõige klassikalisem klišee: Multiphonic Rodent on enamasti pandud just nimelt esimeseks esinejaks. Ja seda hoolimata sellest, et siis on publikut naeruväärset vähe.

Tartu Muusikapäevad oli ses mõttes raevuajav: pidin esinema Taskus! Kas tõesti olen ma nii absurdsed otsad ära teeninud tänu sellele, et luuperimuusikaga olevat võimatu kõnetada inimesi samal määral, mis klassikalise kitarrid-bass-trummid rokikvartetiga? Ja otse loomulikult olin ma seal Taskus esinejana üksnes fooniks, mille saatel inimesed tulid ja läksid ja neid, kes kuulasid, võiksin ühe käe sõrmedel lugeda. Järgmise päeva kontserdil Y-Galeriis oli natuke rohkem publikut, aga need saundiprobleemid olid päris kuradi õudsed.

Selle tulemusena ma jõudsin loomingulise kriisini. Ja tõesti mõtlesin: fakk, raisk, nüüd ma panen pillid kotti ja enam seda luuperirida ei tee! Kui välja arvata spets projektid nagu Gilgameš, mis toona oli vaid loetud päevade kaugusel. Läksin Y-Galerii kontserdil samal päeval Põlvasse Uue Ajastu Festivalil Roy Strideriga sõnakontserti tegema ja mine noh, kui chill oli lihtsalt mp3 mängija süsteemi ühendada ja vaid trummipulkadega komplektil kolistada!

Septembri lõpuks aga sain pakkumise soojendada Marten Kuningat Kink Konkis. Selleks ajaks oli mu viha maailma ebaõigluse üle luuperiartistide suhtes juba üle läinud ja ma nõustusin osa võtma. Ma loobusin Luuperikontserdi Nr 1 ettekandest ja selmet tegin üsna laulukeskse kava, kus trummiluubid enamasti juba olemas ja mul vaid trumme vaja peale jämmida lõpukohtades. Jõudsin suvel kirjutada kolm uut vokaaliga pala ja kandsin nad kõik ette. Ma mängisin veel Luuperikontserdist osasid 2 ja 4 (need tekstiga palad), "Tsivilisatsioon" (Tartu Muusikanädala kogumiku pealt), "Hästi Kevadine" ja "Printsess & Pagé" (viimane eriti psühhedeelse lõpuosaga).

Üritus õnnestus päris kenasti. Rahvast oli, heli oli täitsa viisakas. Kahju oli muidugi sellest, et ei õnnestunud inimesi tantsima panna, nagu mul paaril õnnelikumal korral õnneks on läinud. Marten Kuningas pärast tegi üsna pika kava, mängisin külalisena flööti "Allveelaeva" loos.

Tegelikult ongi luuperiartistidele kõige paremad kontserdi võimalused soojendada kas üht või kaht tuntumat esinejat. Festivalid on natuke kahtlasem teema, kui just Schillinguga pole tegu. Kindlasti kavatsen edaspidi laia kaarega mõõda käia igasugustest Patarei Kultuuritolmudest jt. rotistiilifestivalidest. Esineda tahaksin edaspidigi, aga ma olen valivam pakkumiste suhtes, nii palju kui neid üldse tuleb.

Millele ma juba jah-sõna olen andnud, on homne tummfilmikontsert. Vaiko Eplik nimelt tegi oktoobris ettepaneku helindada üks tummfilm nimega "Tšekist Miroštšenko" (1925). Üritus toimub Kinomajas, kus praegu asub klubi Sinilind. Ootan homset seiklust väga. Muusika tuleb poolenisti improvisatsiooniline ja 100% instrumentaalne. Vahel on tore mitte laulmisega jännata.

Nii et taas üks osalusmuusika projekt! Tummfilmi saatel improviseerimine ja ideede genereerimine on igatahes minu huvi ühe mehe sooloesinemiste vastu taastanud. Just igasugused osalused ja saundträkid võivadki olla tegelikult minu forte!

Jakob Juhkam - T (arvustus)

Arvustus ilmus oktoobrikuu Muusikas. Aitäh Jakobile, kes minu eest digitaalse repro ära tegi ja Facebooki pani.

Maria Faust Group - Educational Donkey

Panin YouTube'i üles video ühest Maria Fausti kompositsioonist, mille võtsin videolinti 9ndal septembri kontserdil Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Loo nimi on "Educational Donkey" ja see on geniaalne! Alates komponeeritud põhiteemast, 3/4 rütmist kuni improvisatsioonideni välja, eriti mõnus on jälgida puhkpille, nii kahe klarneti kokkumängu trompetiga ning altsaksofoni vastumeloodiaid, kui ka harmooniaid, mis bassklarneti poole soolo pealt taustaks ilmuvad. Sture Erikson, nagu eelnevalt mainitud, on totaalne leid!

Phlox + Roomet Jakapi Genklubis 15 IX 2012

Phlox + Roomet Jakapi

Phloxi setlist Genklubis oli muidu sama, mis kuu aega tagasi Von Krahlis - viis uuemapoolset lugu viiekesi ja siis kaks viimast pala ühes Roomet Jakapiga. Mis on siin videos. Esimesena kuuleb Pearu Helenurme pala, milles on äratuntavaid elemente seniste Helenurme kompositsioonidega, eriti see, kuidas elektriklaver ja sopransaksofon unisoonis mängivad. Erinevus on aga selles, et Phloxi instrumentalistid justkui loevad terve loo vältel noodist ja vabad käed on jäetud tervenisti just Jakapile. Kes alguses teeb sambarütmi taustal hullu psühho-lalinat (1:45) ja kui lõpuks lugu rajumad tuurid sisse võtab, päästab valla võimsad karjed jõuliste progeroki power-akordide saatel (3:53)! Irr-arr-urr-orr-irratsionaalne ja enamgi veel! Loo lõpuminut on tegelt üldse üsna Magmalik ja tänu Jakapile just on see pala lähim asi, mis Phlox eales on jõudnud Zeuhli žanrile. Ja otse loomulikult pakub ohtrasti kontrollitud kaost oma võlus ja hiilguses ka "Käsi"!

Jakob Juhkam Genialistide Klubis

Maria Faust Group Viljandis 9 IX 2012

Eelmisel pühapäeval nägin Maria Fausti ansamblit kolmandat korda. Esimene kord oli 2007. veebruaris Von Krahli baaris, teist korda Tartus Ateenas 2009. Jazzkaarel ja nüüd siis Viljandi Pärimusmuusika Aidas.

Maria Faust taas Eesti lavadel

Võrreldes 2007. aasta bändiga on muutused järgnevad: puudu on kitarrist, vahetunud on trompetist ja baritonsaksofonimängija. Muud kutid on samad, mis varem. Muusikaliselt oli Maria Fausti grupi stiil toona rohkem torudega jazz-rock, arvestades, et bänd kasutas pisut elektrilisi pille, lisaks elektrikitarrile mängis Morten Pedersen toona Fender Rhodesi elektriklaverit. Ning samuti olid improvisatsioonid kohati rohkem straight-forward, rohkem oli harjumuspäraseid jazz-soolosid kindla kestliku rütmisektsiooni taustal.

Tänane bänd on 100% akustiline (v.a. juhud, mil Morten peab hakkama saama digiklaveriga, nagu Narvas eelmine õhtu) ja vabalt voolavama interpretatsiooniga. Vanast ajast oli repertuaari jäänud vaid "Lonely Woman" Bitchslap Boogie CD pealt, millega ka kontserti alustati. Just selle pala free-improvisatsiooni keskkoha poolest sobis pala hästi ka ülejäänud materjaliga. Mis oli uus ja kus oli üllatavalt palju klarneteid. Uus baritonimees Sture Erikson oli totaalne leid! Mitte ainult ei mänginud ta avaloos täitsa korralikku baritoni, vaid tal oli kaasas ka si-bemoll klarnet ja...bassklarnet! Klarna võttis kaasa ka tenorimees Lars Greve. Teine lugu oli üks uusimaid palasid ja seal läks kaks si-bemoll klarnetit kohe käiku. Modernklassika mõjud olid nii arranžeeringute kui improvisatsioonide osas vägagi tunda.

Sture Erikson - hea leid

Faust on selgelt liikunud edasi suunas, mis oli õhus juba tegelikult kolme aasta tagusel kontserdil. Nüüd oli aga väga meeldivaks lisanduseks ekstra kõlavärvid klarnetil ja bassklarnetil. Viimast mängis Sture Erikson ka vägagi lahedalt, näiteks küttis loos "Educational Donkey" (ka üks uus lugu) päris tulise soolo. Võib-olla 50 aastat tagasi oleks kogu kompotti ehk klassifitseeritud third-stream'ina? Kava oli igal juhul vägagi väljapeetud ja huvitavalt, etteaimamatult arendatud. Maria Faust mängis talle omaselt vaid ühe soolo, seega sai rohkem kuulda teisi interpreete. Ja nad olid kõik päris head. Eriti Sture.

Sture mängis ka head bass-klarnetit

Terve kava koosnes seega seni avaldamata materjalist. Viimase loona tehti "Mingus Presto", kus Sture võttis taas baritoni kätte. Lisalugu "Adagio" (sarnaselt eelmise looga Warrior Horse CD'lt) aga sisaldas baritoni asemel taas bassklarnetit. Ja väga hästi sobis see pill selle loo jaoks.

Mängis vaid ühe soolo, kuid selline tagasihoidlikkus täiendab tema kindlat juhtimisstiili päris kenasti.

Mida enamat oskangi öelda, kui et Maria Faust on Eesti parim jazz-helilooja ning ta areneb jätkuvalt!

Les cuivres de Maria Faust

Trumpet + drums!

Ülejäänud galerii nähtaval siin.

Sinilinnu avamispidu

Vaiko Eplik pidamas avakõnet

 Käisin eelmine laupäev Tallinnas äsjaavatud kohvikus-klubis Sinilind, mille avamispeol esinesid Wrupk Urei, Jakob Juhkam ja Eliit. Wrupk pani eriti jõuliselt oma kõrg-oktaanilist progerokki. Neilt nõuti lisalugu, aga nad jätsid esitamata, kuna nad ei oodanud "nii suurt menu" ja seega polnud midagi ette valmistatud.

Sander Haugas, Lauri Randveer ja varjus Martin Tamm

Kaspar Aus ja Siim Randveer

Martin Tamm

 Jakob Juhkam oli kokku pannud trio. Appi võttis ta Indrek Mällo basskitarril ja Hans Kurvitsa trummidest, seega Argo Valsi ansamblikaaslased vastavalt Animal Dramast ja Talamakist ning ühtlasi IHM Trio rütmisektsioon.

Juhkam kitarri luupimas

 Juhkam alustas avapalaga "T" plaadilt "Sisse". Selleks mängis ta akustilist kitarri luuperisse ja seejärel tuli sisse rütmisektsioon ning Juhkam lülitus ümber klahvpillidele. Mis tõsi küll, olid jälle arvuti klahvpillid, Prophet 8 töötas taas midikontrollerina. Üldjaotus selline, et P8 toimis klaverisaundide ja M-Audio kontroller süntesaatorihelide kontrollijana.

Indrek Mällo - basskitarr

 Teine pala oli "Mr Vincent". Kui mulle seni jäi arusaamatuks, miks need süntesaatoriarpeggiod olid nii teises rütmis võrreldes rütmisektsiooniga, siis kontserdil jõudis kohale: loo alguses oli polürütm! 9/8 versus 6/4. Juhkam mängis rütmiklahvpillipartiisid, samal ajal kui kõik need "RDNZL" stiilis kiired sündiosad tulid arvutilt taustana.

Hans Kurvits - trummid ja grimassid

 Kolmekesi said nad palade esitamisega hästi hakkama. "Vaenlase Köögi" puhul tuli välja, et sealsed brassiosad sisuliselt duubeldasid bassiliini. Sest loost muide tuli väga võimas ja kohati ikka väga vali versioon!

Juhkam tegemas klaverisporti

 Basskitarristi kiituseks mainiks veel "Amatsooni kaebelaulu" avameloodiat esitatuna poognaga mängitud ja läbi oktaavijagaja moonutatud bassi. Tulemus tõesti kõlas nagu trompet või Moog-süntesaator. Mällo pani siiski pilli maha "Etüüdi" jaoks, mis plaadil on klaveripala. Ja nagu tuligi välja, oligi see pmst Juhkami ja Kurvitsa klaver-trummid duett. Juhkam oli all over the place Propheti klaviatuuril ja Kurvits ikka müdistas võimsalt, samas tehes uskumatuid näogrimasse. :) Lisaloona tegi trio "Vaenlase Köögi" korduse ning spordiloost kiirema ja veel hüsteerilisema versiooni.

Oli küsimus: mida võiks Eliit seekord teha, mis ületaks Klassikaraadio Areaali live üllatusmomente. Lahendus oli lihtne: Eplik istus trummide taha. Ja laulis samaaegselt. Läbi efektide. Helikõrgusemuundur oli tagasi! Esimesed neli lugu mõjusidki peaaegu instrumentaalselt, Vaiko vokaal kõlamas selgelt rohkem omaette instrumendina kui sõnumikandjana. Siis tekkis Vaikol mõte esineda üle tõsiselt pika aja avalikkuse ees klahvpillimängijana ja lastes Jarek Kasaril lüüa laul lahti! Ja nii esineski juhtsolistina just nimelt Jarek, Jaan Pehk lihtsalt istus obligatoorse paksu mehena laval, nühkides ennast käterätikuga, kuid aegajalt demonstreerides, kui hästi ta oskab ühes Jarekiga harmooniaid improviseerida!

Kasaril oli seekord kaasas Formanta süntesaator (tõenäoliselt see siin) harjumuspärase Jupiter-8 asemel ning terve saund oligi plärisevate sünditoonide, Saaremetsa rütmimasinate, Vaiko trummide ning Tursa mikemillsiliku nurgelise ning mõirgava basskitarri kombo. Julge kooslus post-punk saundist, diskorütmidest ning Ariel Pinkilikust lo-fi esteetikast. Mängisid väga pikalt, kohati mõjus ehk isegi liiga väsitavalt, aga kui Eliit oli hea, siis nad olid ikka väga hea.

Eplik - trummid + loads of vocal weirdness

Raul Saaremets - rütmimasinad ja löökriistad

Jaan Pehk - paks mees käterätikuga, taustalaul

Tursk - bassimürin

Jarek Kasar - Nõukogude sünt, lauluüürged ja frontmänlus

Ülejäänud galerii siin.

Autostopp nädalavahetusel

Väljavõte Google Mapsist

Mu elu hetkel selliseks kujunenud, et väga palju reisimist ma enam lubada ei saa, seega talveks lõunasse seekord ei põruta. Küll aga pole mu rännumehe ambitsioonid kuidagi raugenud. Tulin just tagasi nädalavahetuse põidlaküüdiga retkelt läbi Eestimaa. Marsruut Tartu-Tallinn-Viljandi-Tartu. Ikka selleks, et mussi nautida. Ka Junior Boysi jaoks hääletasin Tartust Tallinna kolmapäeval.

Eile hääletasin Tallinna, et minna klubi-kohviku Sinilind avapeole, kus esinesid Wrupk Urei, Jakob Juhkam ja improvisatsiooniline Eliit. Täna päeval hääletasin Tallinnast Viljandi poole, sain küüti kuni Imavere ristini. Imaveres istusin bussi peale. Pärimusmuusika Aidas esines Maria Faust Group. Tagasi Tartu sain ühe Maria tuttava abil.

Järgmine nädal luban kirjutada neist kahest sündmusest pikemalt. Praegu ütlen vaid nii palju, et jäin väga rahule kontserditega.

Candy Empire Y-Galeriis...

...tegi akustilise kava. Seoses eilse Eike Epliku näituse avamisega. Mis tähendas siis, et Ervin mängis naturaalkitarri, Kalle Kindel oli kohale toonud käsitsi mängitava löökriistakomplekti, Sander tõsi küll mängis elektrilist bassi. Ja muidugi võluv Katarina laulis ja mängis melodicat ning lihtsalt säras.

Üks vaade näituselt

Kalle ja tema trummid

Võluv Katarina. Eriti meeldis tema fraseering "Formingu" loos. Muidu sobib ikka Ervin seda laulma, aga vaikne ja akustiline formaat andis võimaluse peeneks interpretatsiooniks.

Punklaulust "L'arraignee" tehti Elvis-versioon, mis oli päris tore. Pikem kui muidu.

Publik. Näha ka Mele Pestit ja Kristjan Jansenit. Esimene on Tartus Draama festivali ajakirjanikuna ja teisel käisin külas salvestamas.

Setlist

Terve galerii nähtav siin.

Junior Boys (arvustus + galerii)

Arvustus ilmus 7ndal septembril ajalehes Postimees. Laadisin üles ka pildigalerii.

Chalice - Lärmakas Naabrimees (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja "Muusika" augusti-septembrikuu numbris.

Tartu Muusikanädal + Uue Ajastu Festival - valikuline galerii

Valikuline siis ses tähenduses, kui palju esinejaid embkummalgi üritusel nägin. Ja pahatihti ka, kui enamvähem rahuldavaid pilte ka oma moblaga suutsin teha, eriti Uue Ajastu Festivalil.

Wrupk Urei 7. august Pauligi kohvitelgis. Kika oli kohal ja tema kommentaar, et WU on progemaks läinud võrreldes eelmise puhkpillidega koosseisu afrobiidi ja jazz-roki stilistikaga ning Kaspar on oma süntidega rohkem frontmani rollis. Sander Haugas on teisel kidral ja lähenemine on küll natsa rohkem rokk kui džäss.

Tartu Popi ja Roki Instituut 8. august Pauligi kohvitelgis. Külalistrompetist Tanel Aavakivi on geniaalne leid, nagu ma ka Argo pool IHM Triot nähes veendusin.

Free Wind Ensemble 9. august Tartu Jazzikohvikus. Kaasaegne kammermuusika. Altflööt, bassklarnet, ega just tihti ei kohta neid instrumente koos. Liidri kidrastiil oli täitsa nauditav.

Galvanic Elephants 9. august Genklubis. Fain tantsuroki bänd, soojendavad Junior Boysi.

Elephants from Neptune. Rokenroll, mis ajas osad lava ees olevad inimesed ikka üllatavalt pöördesse. Kurat, see rokkmusa võib ikka massipsühhoosi mõõted võtta.

State of Zoe 9. august Kink Konkis. Eelmine kord nägin neid rohkem kui aasta tagasi mingi ilgelt virtuoositseva jats-fusion trummariga ja arvasin, et suht jama. Seekord opereerib trummisetti Borka, kes paistab olevat kala vees nii hard-rokis kui jatsus ja trummidel oli tõesti väga võimas drive!

Prägnantne Brigaad 10. august Uue Ajastu Festivali Grüüne laval. Torude kohalolek meeldis, täitsa nitševoo indifolk tegelt.

Zebra Island 10. august Grüüne laval. Helina lavaline olek oli väga sümpaatne, muusikaline osa oli väga chill, ehk mitte nii tantsuline, kui alguses arvasin, et on.

Candy Empire 11. august Grüüne laval. Üllatav oli näha Sanderit mängimas Höfner bassi. Tundub, et Ervini uus leid pillide osas.

Tõnis Mägi + Muusik Seif pealaval. Mõne loo kaupa tore näha vanameistrit oma noorusaja rokkbändiga, aga no mis sa enamat ootad bändilt, kes esitab (muuseas ka) Bob Segeri kavereid.

Mooncake Grüüne laval. Akustiline sett oli hea idee, pillidevalik võttis seda tavapärast postrokkimist vähemaks.

Sus Dungo pealaval. Sita kvaliteediga pildid tulid need pealava omad, aga see Läti neidude orkester oli päris hea, nii et laen need paar tükki ikka üles.

Maikameikers - tegi väga mõnusa kava uue plaadi materjali ümber, viimane lugu oma elektrobiidiga töötas vägagi. On vist ikka vahet, kas Zebra Island üritab diskobiiti kasutada või Eesti dub'i lipulaev pakub vahelduseks elektroonilist biiti.

Jagaspace Grüüne laval. Väga sümpaatne lõpetus Uue Ajastu Festivalile.