Holier than thou?

Mul oli lähiajal plaanis sõita taas välismaale HelpXima. Kahjuks läksin täna potentsiaalse võõrustajaga pöördumatult tülli, nii et katkestasin oma plaanid. Ütleme siis niimoodi, et sedasorti ausus, millega ma olen osadele teist silma jäänud, tõi mulle seekord hoopis pahandust ja ma sain hullusti sõimata. Otsustasin kirjutada seega blogiposti inspireerituna sellest intsidendist ja veel ühest varasemast. Teemaks: näpuviibutamine, moraalilugemine, kohtumõistmine, kuidas iganes seda nimetada soovite. Fenomen, mida inglise keeles nimetatakse kui holier than thou attitude.

Põhjus, miks ma nii tulise failijagamise teemase postituse kirjutasin, oli lihtsalt, et sattusin FB arutellu, kui üks muusikakriitik oli postitanud David Lowery lingi. Ma ei olnud sugugi mitte kõige äärmuslikum väitleja oma vaadetes (selle auhinna saab üks kommenteerinud muusik, kelle arust Lowery artikkel oli "pask"). See ei takistanud aga minu oponente, kelle arust netist tõmbamine on a priori varastamine, näpuga viibutamast ja hullem veel: sarkastiliselt provotseerimast minu aadressil ja veelgi hullem: nende propagandistlikult vahutavad kommentaarid said ka laike teistelt! Sieg heil?!

Ma kirjutasin selle esmaspäevase blogiposti, sest ma otsustasin, et parem oleks oma mõtted koondada kirjatükki, mis võiks olla huvitav lugeda lugejaskonnale. Probleem on selles, et igasugu foorumid ja feisbukiseinad ja muud peldikuseinad soosivad kehva kirjutamist. Ja see oli minu viis deklareerida: aitab, see vaidlemine ei vii kuskile, ma jätan maha oma märgi oma mõtete kohta, eks tehke omad järeldused. Oleks ma jätkanud vaidlemist, oleks ma kindla peale täiesti hulluks läind ja oma une kaotanud!

Ma ei saa aru, miks inimesed nii vaenulikult teiste pihta näppe viibutavad? Eriti, kui inimene räägib ausalt asjadest nii, nagu tema neid mõistab. Kas failijagamise vastased tõesti on paremad ja moraalsemad, kui need "tänamatud jõmpsikad", kes muudkui "varastavad" ja "parasiteerivad muusikute kallal"? Samuti, kui wwoofer'ite ja nende võõrustajate vahel tekivad tülid, kas tõesti on wwoofer "ärahellitatud vinguja-vigiseja"? Ja kui ongi, siis ons see vaid wwoofer'i probleem, kui talle mõjub taoline kriitika kui: "sa kuradi sitapea!"?

Ma mõistan ausalt asjadest rääkimist sedasi, et üks inimene räägib ausalt ja objektiivselt, kuidas ta teatud olukordi enda jaoks mõtestab ja millised on tema tunded seoses sellega. Ja teised kuulavad ning mõtestavad inimese jutu oma jaoks kuidagi ning annavad konstruktiivset tagasisidet selle kohta, kuidas nemad asja näevad. Seda kõike on võimalik teha ilma negatiivse emotsionaalse ballastita. Või nii ma vähemalt arvan. Sest tegelikkuses seda lähenemist praktiseeritakse pettumustvalmistavalt harva.

Igal lool öeldakse olevat kolm osapoolt: sinu pool, minu pool ja tõde. Väga suur kiusatus on kinni jääda oma poolde ja arvata, et vastaspool on täiesti eksiteel ja et tõde on pigem oma poole kaldu. Vähim, mis teha annaks, oleks vähemasti kaaluda ka vastaspoolt. Tundub eriti rumal ja näotu teeselda, justkui oleks vastaspool pimeduse teel. Kindlasti on vastik tunne, kui sulle endale antakse mõista, et sa oled fataalselt eksiteel. Väljakutse on aga mitte lasta vihatunnetel ennast kibestada. Kui ma mõtlen oma kogemustele, siis ma näen selgelt, et suhtlemine lihtsalt ebaõnnestus. Ning kui mõtestada, mil viisil mu enda suhtlus tekitas vastaspooles halvad tunded, oleks sealt vähemalt midagi õppida, et lihvida oma diplomaatilisi suhtlusoskusi.

Vahetevahel aga olgem ausad: mõned inimesed käituvad väga negatiivselt teistega! Siin pole midagi parata, kui et cut your losses and move on. Teiste lahmimist on ehk veidi lihtsam tolereerida, kui objektiivselt hinnata, et sõim ütleb rohkem sõimaja kui et sõimatava kohta. Minu jaoks aitab ka keskendumine positiivsetele eeskujudele. Üks põhjus, miks mulle meeldib Guido, mu inglasest sõber Portugalis - ta võib küll vahest saada pahaseks, aga tema vihasööst on kui lühike staccato noot, mis kiirelt vaibub, vastukaaluks moraalilugejate surmavalt pikale legato'le (ja see on vastik, kui inimene minuteid sulle loengut peab). Ning ta on valmis vabandama oma ülereageerimise eest. Minu jaoks on see inimlikkuse test: mis hinnangu inimene oma tujutsemisele tagantjärele annab. Selle mõõdupuu järgi kukuvad näpuviibutajad selgelt läbi.