Vaiko Eplik + Eliit Genklubis 15 Juuni 2012

Vaiko Eplik - konservatiivne uuendaja

Muuseas, ma armastan...Vaiko Epliku muusikat. Vahest aga satub kuulaja olukorda, kus tema lojaalsus artistile on proovile pandud. Mitte, et ma ütleks, et artistid nimme trotsiksid teiste ootusi niimoodi kiuslikult, pigem, et okei, nüüd on aeg muutuste jaoks, kes armastas mu eelmist plaati ei pruugi omaks võtta järgmist ja that's fine by me. Paljude arvates võis ta testida oma fännide usku eelmise plaadiga. Minu jaoks oli väljakutse tulla toime aga hetke suunamuutusega.

Juba siis, kui tal oli veel viienda plaadi esitlemine laivis ees, vihjas Vaiko sellele, et ta on salvestanud mõned back to basics palad. See oli umbestäpselt aasta tagasi. Kontrastiks viienda plaadi jazziga flirtivatele proge-mõjutustega instrumentaalpaladele. Just see viies plaat oli kujunemas minu suureks lemmikuks. Plaat, kus Vaiko lihtsalt mängib oma pille ja kasutab oma häältki pigem hüpnagoogilisemat sorti lisa-instrumendina.

Kui ma Portugalis talvitusin ja käisin läbi kahe noorema reisiselliga, siis otsustasin ühel õhtul neile Eesti muusikast tutvustada just nimelt "Tants Klavessiini Ümber" nimelist plaati. Noorele uelsi poisile nimega Eifion ja ameerika neiule Hannah (mõlemad minust 7a nooremad) kuuldu väga imponeeris. Viies plaat võiks vabalt olla Vaiko seni kosmopoliitsem sooloalbum.

Kostja Tsõbulevski - basskitarr

Samal ajal käis aga töö nii järgmise plaadi kui ka uue live-koosseisu kallal. Nagu võis näha Orantsi fotogaleriist detsember 2011 kui ka Jan Erik Nõgisto poolt üles võetud "Kosmoseodüsseia" proovisalvestusest, oli Vaiko Eplik uue Eliidi moodustamisel nõuks võtnud teha klassikaline, kui mitte klassitsistlik kitarribänd. Klahvpillid olid conspicuously absent uuest Eliidist.

Vaiko - seekord vaid elektrikitarriga

Hakkasin mõtlema, et kas Eplik on liiga traditsiooniliseks kätte ära läinud? Kindlasti märkasin Lenna efekti: Pearu Helenurm juba tõi septembris välja, kuis Lenna plaadil on Eplik loonud nii hästi töötava klahvpilliselgroo, ent laivis on see puudu. Pärast seda, kui Eplik oli julgelt eksperimenteerinud konfiguratsioonidega nagu naturaalkitarr + süntesaator + elektritrummid, rääkimata tema nn. vokaal-"sündi"soolodest (Digitech Whammy helikõrgusemuunduri abil), mõjus tema otsus minna tagasi vaid elektrikitarri manu ja kasutada ka vasakukäelist elektrikameest natuke jahmatavalt. Tjah, peab tunnistama, et olen pidanud musitseerimist vaid kahe elektrikitarri, elektribassi ning trummidega mõneti eba-khuuliks.

Vaiko Eplik - kas Gunnar Grapsi uus tulemine?

Samas: kas Vaiko Eplik oli viienda plaadi abil ja muid kanaleid kaudu läinud eksperimentalismiga nii kaugele, kui on võimalik minna? Tõele au andes on tema esteetika alati olnud juurdunud meinstriimis ja kui ta ongi olnud uuendaja, siis pigem konservatiivne uuendaja. Nagu Gunnar Graps, kes omal ajal Magnetic Bandiga muutis Nõukogude Eesti popmuusika nägu oluliselt. Eks selliseid uuendusmeelseid muusikuid, kes oleks samas piisavalt konservatiivsed, et ka popipublikut võluda, ole ka tegelt vaja.

Sten Šeripov - mängis kitarri tegelikult juba 2006ndal aastal debüütplaadi esitluskontserdi.

Ja nagu ma nägin Genklubis, on ta jätkuvalt mitte vaid vajalik, vaid ka nõutav! Klubis jälle täismajaline publik, kuigi eestlastele omane kontserditele mineku ametlikest kellaaegadest edasi lükkamine tingis ehk selle, et osad jõudsid alles viimaste lugude ajaks. Ning mis veel üllatav, plaadid müüsid nagu soojad saiad! Kuni Eplik oli oma plaadiressurssidega kontserdijärgsel autogrammisessioonil vaata et hädas. Lõpuks ta kaevas auto pagassist välja kolmteist plaati, mis aga manufaktureerimis-probleemide tõttu ei olnud mitte sinise, vaid valge trayga. Üks selline sattus minugi kätte (olin juba Vaikole andnud Luuperikontserdi plaadi, nii et sain vahetuskauba vastu).

Aga jah, tõttasin ajast liiga kuradi ette, räägiks Vaiko uuest plaadist ja sellega seoses kontserdist ka! Olin juba reede õhtuks kuulanud pmst kõiki lugusid, mõnesid rohkem nii Soundcloudi kui raadiosaadete kaudu. Senine mulje oli, et uus plaat on päris sümpaatne, et pole päris tagasiminek Kosmoseodüsseia stiili juurde, natuke kuuleb tegelt ka neljanda plaadi folki kui ka instrumentaale, mis sobinuks viiendalegi plaadile. Sarnasusi ka Lenna plaadiga, laulu "Ajakaja" kujutan millegipärast ette algselt Lennale kirjutatuna, sest sarnasused "Hüvasti Maa" lauluga on üsna suured. Võib-olla vaid "Homne Päev" järgis tegelikult klassitsistlike Eplik-roki stampe, hoides ikkagi tagasi enesekordamisest. Suurem üllatus oli aga sämpleri abil tehtud "Tavaline Päev", hüpnagoogiline eksperiment, kus Flying Lotus kohtub Steely Daniga ja kus Vaiko vokaalmaneer sarnaneb natuke Chicago klahvpildur Robert Lammi omaga.

Niisiis, klassikaline Lou Reedi poolt ilmeksimatuks tunnistatud, kuid snoobide poolt klišeena põlatud (mea culpa) kaks kitarri, bass ja trummid valem! Kuigi ma olen muusika osas samasugune snoob, nagu tunnistas üks mu inglannast HelpX hoste, et ta on filmisnoob ja isegi toidusnoob, võtsin oma õlgadele uue Eliit koosseisule hinnangu andmise vahetus laiv-kontekstis.

Kas asi oli Genklubi P.A.s või jäigi eksperiment taustvokaalidega poole persega?

Tõsi, siin oli oht, et kõik lood kõlavad ühtemoodi. Ka uuel plaadil on ühest küljest akustilist folki kui ka klaveriga palu lisaks kitarrirokile, rääkimata eelmainitud sämplerieksperimendist. Redutseerida kõik lood kahest elektrikitarrist juhitud saundile tundus ülelihtsustamisena. Ja tõesti, kui Vaiko alustas kontserti "Varieluga", tundsin tema akustilisest kidramängust natsa puudust. Mulle nii väga meeldis "Põhjakonn" naturaalkitarriga Terevisioonis, nii et asi pole tingimata selles, nagu vajaks iga bänd klahvpille, et kõlada valiidselt.

Ekstra kõlavärvide puuduse korvas Eliit aga selgelt noorusliku, entusiastliku energiaga ning draiviva rokk-paueriga. Vaiko oli kokku pannud professionaalse, ent committed saatebändi, kes pühendas end Vaiko lauludele iga keharakuga. Muidugi, olid mõned probleemid, enamasti tehnilised. Eksperimendid taustalauluga ei toiminud, lihtsalt ei olnud võimalik eristada ei bassimehe ega teise kitarristi hääli, see teine kitarrist jäi pahatihti üldse varju. Kuigi "Soorebastes" tegi ta päris mõnusa psühhedeelse soolo, parem kui plaadil olev kidrasoolo.

Kallervo Karu - Eesti üks profimaid rokitrummareid. Tema energilise mängustiili järgimine oli üks nauditavamaid elemente.

Isegi "Tavaline Päev" üllatas mind: kahe elektrikitarri põhise saundi põhjal oleks ehk oodanud, et hüpnagoogiline stuudioplaadi pop asendub mingi Ultima Thule temaatikaga, kuid ka live-versioon jäi üllatavalt müstiliseks, peaaegu nagu Can? See oli midagi muud. Rütmisektsioon tegi tubli töö ja tundus, et ka Šeripov mängis oma kitarri pigem kui hüpnagoogilist sünti, tal oli hästi unenäoline taustasaund olemas. Ja oli vast hõlpsamgi jälgida laulu jazzilikku meloodiat.

Kui kõlaline eksperimentalism oligi Eliidis olemas, siis see seisnes pigem plokkide kasutamises. Kostja Tsõbulevski näituseks tegi "Keravälgu" lõpus natuke kõuesaunde oma suure multiefektika üht nuppu keerates. Eplikul endal oli Moogerfoogeri ring-modulaator, kuigi mulle jäi arusaamatuks, mida see saundiliselt juurde ikkagi andis. Suure tõenäosusega vedas Vaikot alt Genklubi P.A. Kostja multiefektikal tundus olevat ka luuperifunktsioon, mida ta kasutas ära viimases lisaloos.

Kostja keravälgutamas

Plaadilt mängiti seitse lugu kümnest. Puudu olid instrumentaalid. Pealiskaudse kuulamise järgi olin muidugi arvestanud, et ka "Sinkjad Sünkjad" ning "Virvatuled" on piisavalt guitar-driven. Ent kodus takkajärgi kuulates paljastub esimese peal oreliriff Philicordaga, pill, mida Vaiko kasutas Areaali saates Eliidiga improviseerides ning ka uue bändi päris esimestel kontserditel, kuni see detsembri 2011 laiviks kadunud oli.

Valis kitarridega laulud

Siin tulebki välja üks aspekt: Vaiko oli uue bändi repertuaari tegelt üsna targasti valinud lood, mis peamiselt tehtud kitarriga. Mis tähendab, et lood nagu "Hei Sebastian", "Masterplan", "Kibe Ja Kuum" ning teised ei kõlanud kontserdil. Eliit mängis palu nagu "Kosmoseodüsseia", "Must Uks", "Samal Ajal Vee All", "Armastus Päästab Maailma" ja "Ma Olin Teismeline Libahunt", kus klahvi- ja sündipartiid olid olemas, aga lisakihtidena, mida oli võimalik kas kitarriga asendada või üldse ära jätta.

Kontserdil Vaiko muide seletas, et plaadi kontseptsioon on, et inimesed ikka ootavad tunduvalt paremat elu tulevikus, justkui oleks praegune elu varielu: lihtsalt hale vari tõeliselt heast elust. See on väga mõtlemapanev, isegi liigutav. Isegi hakkan mõtlema, mis ikkagi hommikul tõuseb: kas mina ühes oma keha ja hingega või tõesti vaid mu vari? Samal ajal on tõsi, et kui elust on midagi puudu, peab selle nimel reaalseid muutusi tegema, mis kohati võtavad aega. Kunst on selles, kuidas aktsepteerida muutmatut, muuta muudetavat ja teha kahe vahel vahet. Ja kui kuulata Vaiko Eplikut, siis tuleb kuulata teda sellisena, nagu ta on, mitte aga kujutada ette varielu-Vaikot kas kuskilt minevikust või tulevikust. Minevik oli, tulevik tuleb.

Sellega seoses õiglane hinnang Vaiko Eplikule täna: on tõsi, et Vaiko Epliku uus Eliit täidab kaht eesmärki: esitada uue plaadi laule laivis ning anda ekstra energiat Vaiko kitarripopi lauludele. Muude elementide naasmiseks Vaiko Epliku laiv-presentatsiooni tuleb vist ära oodata seitsmes plaat ja selle jaoks kokku pandav uus bänd või ehk isegi senise koosseisu laiendamine seni puuduolevate lisapillide sissetoomisega. Aga seni: parem, kui ma ootasin ja uus bänd isegi õigustab oma head mainet kriitikute seas.

Vaiko uus supergrupp õigustas end igati

Plaat valge tray'ga samal ajal kui CD ise tiirutab juba ei tea mitmendat korda.

Muuseas...ma armastan "Varielu" plaati. Teeb mul juba mitu tiiru. Sarnaselt kahe eelmisega, it's a grower.