Tartu Muusikanädal + Uue Ajastu Festival - valikuline galerii

Valikuline siis ses tähenduses, kui palju esinejaid embkummalgi üritusel nägin. Ja pahatihti ka, kui enamvähem rahuldavaid pilte ka oma moblaga suutsin teha, eriti Uue Ajastu Festivalil.

Wrupk Urei 7. august Pauligi kohvitelgis. Kika oli kohal ja tema kommentaar, et WU on progemaks läinud võrreldes eelmise puhkpillidega koosseisu afrobiidi ja jazz-roki stilistikaga ning Kaspar on oma süntidega rohkem frontmani rollis. Sander Haugas on teisel kidral ja lähenemine on küll natsa rohkem rokk kui džäss.

Tartu Popi ja Roki Instituut 8. august Pauligi kohvitelgis. Külalistrompetist Tanel Aavakivi on geniaalne leid, nagu ma ka Argo pool IHM Triot nähes veendusin.

Free Wind Ensemble 9. august Tartu Jazzikohvikus. Kaasaegne kammermuusika. Altflööt, bassklarnet, ega just tihti ei kohta neid instrumente koos. Liidri kidrastiil oli täitsa nauditav.

Galvanic Elephants 9. august Genklubis. Fain tantsuroki bänd, soojendavad Junior Boysi.

Elephants from Neptune. Rokenroll, mis ajas osad lava ees olevad inimesed ikka üllatavalt pöördesse. Kurat, see rokkmusa võib ikka massipsühhoosi mõõted võtta.

State of Zoe 9. august Kink Konkis. Eelmine kord nägin neid rohkem kui aasta tagasi mingi ilgelt virtuoositseva jats-fusion trummariga ja arvasin, et suht jama. Seekord opereerib trummisetti Borka, kes paistab olevat kala vees nii hard-rokis kui jatsus ja trummidel oli tõesti väga võimas drive!

Prägnantne Brigaad 10. august Uue Ajastu Festivali Grüüne laval. Torude kohalolek meeldis, täitsa nitševoo indifolk tegelt.

Zebra Island 10. august Grüüne laval. Helina lavaline olek oli väga sümpaatne, muusikaline osa oli väga chill, ehk mitte nii tantsuline, kui alguses arvasin, et on.

Candy Empire 11. august Grüüne laval. Üllatav oli näha Sanderit mängimas Höfner bassi. Tundub, et Ervini uus leid pillide osas.

Tõnis Mägi + Muusik Seif pealaval. Mõne loo kaupa tore näha vanameistrit oma noorusaja rokkbändiga, aga no mis sa enamat ootad bändilt, kes esitab (muuseas ka) Bob Segeri kavereid.

Mooncake Grüüne laval. Akustiline sett oli hea idee, pillidevalik võttis seda tavapärast postrokkimist vähemaks.

Sus Dungo pealaval. Sita kvaliteediga pildid tulid need pealava omad, aga see Läti neidude orkester oli päris hea, nii et laen need paar tükki ikka üles.

Maikameikers - tegi väga mõnusa kava uue plaadi materjali ümber, viimane lugu oma elektrobiidiga töötas vägagi. On vist ikka vahet, kas Zebra Island üritab diskobiiti kasutada või Eesti dub'i lipulaev pakub vahelduseks elektroonilist biiti.

Jagaspace Grüüne laval. Väga sümpaatne lõpetus Uue Ajastu Festivalile.

Epliku rokkbande Telliskivi festivalil

Eile õhtul nägin Vaiko Epliku FB update'i:

Nii hipsterid! Täna kell 22:00 kõik Telliskivi festivalile, oleme bändiga platsis ja hakkamist täis. Pilet 1€

Otsustasin ka end kohale vedada. Oli selge, et esineb Sheripov/Tsõbu/Karu bänd. Kuid eeldasin, et võrdlusmomendi pärast Genklubi laiviga tasub kohale minna küll.

Jõudsin kohale siis, kui Veiko Märka tegi oma spoken word'i. Päris vaimukalt pani. Pilas tarbimisühiskonda, Tammsaare "Tõde ja Õigust" ja kollast ajakirjandust. Ning tutvustas rokkstaari kui "Eike Epliku vanem vend", kelle "laulud on head".

Setlist oli natuke teine, seekord pisut vähem lugusid Varielu plaadilt ja needki segamini greitist hits selektsiooniga. Nt. "Varielu" laulule järgnes kohe "Kosmoseodüsseia" ja siis "Pihtas-Põhjas". Kõik lood muide B-mažoor helistikus.

Kostja tegi minimaalselt taustalaulu, aga seekord asi toimis! Eriti tegi mulle - kes ma armastan Vaiko laule kuulates tihti kaasa laulda harmoniseerides - head meelt paralleelne terts, mille Kostja lisas "Soorebaste" loos! Just seda liini olin isegi ette kujutanud.

Helikvaliteet oli üldiselt parem kui Gennis 2 kuud tagasi. Hõlpsam oli jälgida Vaiko agressiivset petetownshendilikku kitra ja kuulda, kuidas seda täiendavad Sten Sheripovi psühhedeelsemad ja kohati pehmemadki saundid. Sheripov on selle bändi salarelv!

See oli üks neist konsadest, kus midagi vussi läheb, kuid õnneks mitte üleliia fataalselt. Vaikol nimelt purunes kidrarihm. Laulu "Must Uks" jaoks haaras ta tooli järgi. Mõtlesin juba, et ehk istub maha Robert Frippi jt. istuvate kitarristide traditsioonis. Ei, pigem toetas parema jala toolile, et kidra põlvel püsiks.

Lõpuks aga viskas keegi lavale kleeplindi. Tjah, saime näha üht näidet kleeplindi-lahendusest rokenrolli bisnesis otse laval. Siis tegi bänd loo "Soolasem kui sool", mis tegelt sobib sellele bändile ideaalselt, kuigi kammerlik ja väljapeetud Põhuteatri bändi versioon eelmisest aastast on endiselt favoriit. Lõpus tegid kitarristid juhtkidrakäigust harmoniseeritud variandi, mis oli väga peen puude.

Viimane ametlik lugu oli - tänud taevale, sest juba kartsin, et see laul jääb üldse ära - "Tavaline päev". Otse loomulikult tulin kohale, sest lootsin seda pala taas laivis kuulata. Sheripovi kidra on päris chill selles loos. 

Lisalugude blokk koosnes kolmest: "Sinu jälg", "Armastus päästab maailma" ja "Sylvester otsustab surra". Esitatud kõik ühekorraga.
 

Ajasin natuke Vaikoga juttu ka. Raadios kuulsin suve hakul lubadust ühest põnevast projektist, mis sisaldab taas jazz-pianist Randalu osalust. Sain teada, et kahjuks jääb see ära või vähemalt lükkub määramata ajaks edasi, nii et don't get your hopes too high. Minu kommentaarile, et laiv läks paremini kui eelmine, sain korrektuuri, et sellele eelnes (ja Genklubile järgnes) hoopis üks Haapsalu kontsert. Aga välja tuli veel, et üsna mitu konsat on ka ära jäänud. Tjah, ikka juhtub nende bändidega.

Trummar Kallervo tegi mulle õlle välja: kaudselt. Tal oli käes talong "Üks õlu", aga mõtles, et annaks kellelegi teisele. Ja mina juhtusin parajasti ligidal olema. Vaiko seejärel viis oma kraami stuudiosse, paludes mul abi vedamiseks. Sain siis näha tema laboratooriumi. Muljetavaldav gear, see tuttav vaip viienda plaadi kaanelt, ja päris hea saundiga klaver, korra klimberdasin vahetult enne minekut. Mõtlen, et peaks ise ka mingi korraliku stuudio/proovika omale sebima.