Maikameikers Ö Klubis 27 detsember 2008

Pildil vasakult Shype, Alan, Asukyl ja Alvin

Käisin esimest korda kohas nimega Ö Klubi, kus üles astus oma laiviga Maikameikers. Olemuselt selline suht tüüpiline ööklubi tegelt, kus muusika on ikka nii vali, et teistega suhelda on raskem. Asukül muidugi rääkis ka, et akustika on suht sitt. Suht jama oli ka see poliitika, et pilet kaotab välja minnes kehtivuse. Oleksin äärepealt unustanud oma fotoka jopetasku, millega mul selge plaan tolle õhtu peakangelastest pilte ja ka videot jäädvustada. Õnneks olid turvamehed piisavalt mõistvad, et lasta mind korraks oma jope juurde. All's well. Kõige tobedam oli muidugi intsident, kus ma ühtäkki kõhima hakkasin. Kuskilt, kurat teab isegi kust, levis ruumi mingit sorti gaas, mis võttis kõhima mitte ainult mind, vaid ka mõned teised klubikülastajad. No kas tõesti peab järgmine kord siia sattudes gaasimaski kaasa vedama?

Maikameikers pidi alustama umbes kesköösel, aga nagu alati nagu alati, lükkus asi ikka üksvahe edasi. Lõpuks siiski bänd ronis lavale. Nad tegid seekord ilmselt pikema kava, kui tavaliselt. Trehvis viimane kord nad jätsid ära nii mõnegi loo. Kuigi bassisaund ei olnud eriti rahuldav, kõlas Maikameikers seekord ikka eriti rajult. Küte tuli tõepoolest hea sedapuhku. Üllatus oli aga ümber töötatud versioon bändi nn. hittlaulust "Elevandid". Esiteks oli salmide vahele sisestatud üks hevi rokiriff. Teiseks laulis laulu...mitte Chungin, vaid hoopis Alan Proosa. See oli huvitav vaheldus, aga samas on Chungin ja see laul omavahel ikka nii seotud, et ei kujutakski ette kedagi teist seda laulmas, samal ajal kui Chungin ise vaid trumme mängib. Siiski on Chungini ja Alani hääled omavahel suht sarnased, nii et vahet polegi väga.

Tegin pilte kah ja filmisin mõned klipid ka, niipalju kui fotoaparaat võimaldas. Võtsin videosse nende avaimpro, mis seekord oli ka päris hea. Ervinil (kes ise oli kuni 2008 aasta suveni enne Ungarisse sõitu ka aktiivselt Maikameikersis kaasalööja) oli õigus, kui ta ütles, et bändi trump on improviseerimine. Siis filmisin ka lugu nimega "Nebukadnezzar Dub", millest jäi seekord ära Alvini suurepärane jazz-kitarrikoht millegipärast. Natuke sain videosse ka "Elevantide" lugu, alates teisest salmist kuni paar minutit, bänd tegi natuke improt ka pärast otsa selles loos. Pilte saab vaadata siit.


Impro


Nebukadnezzar Dub


Elevandid (katkend)

Hare Christmas, Hare Weihnachten

Pildil näituse "Hare Weihnachten" soundtracki esikaas.

Esmaspäeval tuli Orkutisse mulle scrap healt sõbralt ja tuttavalt muusikult Chunginilt:

HARE CHRISTMAS, HARE WEIHNACHTEN! das ist nicht kunst, das ist eine therapy Teisipäeval, 23. detsembril kell 19:00 avatame Tartus Y galeriis (Küütri 2) Jõulunäituse, mis pakub alternatiivi pühadekarusellile nii kirikutes kui ka kaubamajades. Näitus uurib jõulude tähendust nüüdisaegsele õhtumaa inimesile. Täpsemalt eestlasile. Seab vastakuti Jeesuse kui Jumalinimese käsitluse, kristliku pärimuse ning tänapäeva sekulariseerunud multikultuurse vaimu.

Asi tekitas huvi. Helistasin järgmisel päeval Chunginile ja selgus, et ta esitleb ka plaati. Et olevat siuke jõuluplaat omamoodi. Seadsin siis õhtul kella 7ks sammud Y galerii suunas. Toimus siis seal omamoodi näituse avamine, kus üleval olid jõuluteemalised tööd kunstnikelt nagu Berit Talpsepp, Kiwa, Jaan Toomik jt. Chungin oli koos Erkki Luuki, Lauri Urbi, Eerik Nõlvaku, Toomas Thetloffi ja Kiwa abiga teinud ka jõulunäitusele väikse saundtracki. Tegemist on seitsme looga lühialbumiga, kus üsna mitme loo autoriks Chungin, kes tol õhtul ka veidike laulis, saates ennast kitarril.

Nägin esimest korda Chunginit septembrikuus Genklubis, kui ta esimest korda esines akustilise kitarriga üksinda ilma Strap-on Faggotsita. Ja see oli tõeline elamus. See mees võib akustilise kidraga üksi kõlada palju lahedamalt ja ekstsentrilisemalt, kui enamik läänemaiseid Pitchforgi haibis hulpivaid nn. "friikfolkareid". Üks mu sõber võrdles ühte akustilist Chungini laulu "Pinocchio Is Dead" kuulates kuuldut Kagoga. Iseenesest auväärt võrdlus ja Kago on tõesti väga hea, aga see, mis Chungin teeb, on veelgi põnevam, ekstravertsem, humoorikam ja seksikam. Chungini puhul on tegemist väga julge inimesega, kellele ei valmista mingit probleemi olla tema ise. Tänapäevases silmakirjalikus ühiskonnas täis püüdlikku feiki ponnistamist on taoline julge otsekohene, isegi lapselikult siiras elevus üsna haruldane kvaliteet, eriti täiskasvanute seas. Huvitav, mis ta silmad küll sedasi särama paneb?

Kahju muidugi, et ma seekord fotokat kaasa ei vedanud ega pildistanud, rääkimata Chungini laulude videosse võtmist. Kuid näitus on kuni 31. detsembrini Y galeriis avatud. Ja plaati saab osta 75 krooni eest. Panen siia ülesse kuulamiseks ühe loo nimega "Setu Libajänesed".

Chungin - Setu libajänesed by stereom

Miks võlgadest vabanemine on oluline?

Ran Prieur kirjutas hea sissekande teemal, miks on tähtis ära maksta võlad.

Lugeja küsis Ranilt, et miks peaks üldse võlad ära maksma? Et kas võlgnikke hakatakse kuidagi jahtima või neid seaduslikult karistama? Ja tema vastus:

Esiteks on tegemist ebavajaliku riskiga ja et ohtlikel ja etteaimamatutel aegadel peaks igasuguseid riske vähendama ja kui sa oled võlgu, siis on dominatsioonisüsteemil seda lihtne sinu vastu ära kasutada. Võtta meeleldi laenu ilma kavatsuseta tagasi maksta tähendab algatada nullijääv konflikt jõududega, mis sinust võimsamad. Umbes nagu pangarööv. Isegi, kui moraalsel pinnal seda saaks kaitsta (olgem ausad, liigkasuvõtmisel baseeruv laenamine on eetiliselt kahtlane praktika), on see taktikaliselt hooletu.

Teiseks on võlgadest lahtisaamise nimel vaeva nägemine kasulik. Ran peab seda heaks spirituaalseks harjutuseks, õppimaks enesedistsipliini ja oskusi, mida on vaja selleks, et toime tulla majanduslikult rasketel aegadel. Oskused säästa raha on isegi väärtuslikumad, kui mida iganes saab raha eest osta.

Olen nõus. Elu ilma laenudeta ja võlgadeta on kadestamisväärselt rahulik. Pidevalt igasuguseid kodulaene, tarbijalaene, õppelaene jt kinni plekkida raske tööga tähendab äärmiselt stressirikast elu. Mina, kes ma stressi suht halvasti talun, sedasi elada ei tahaks! Samas vaesed inimesed ei suudaks kuidagi võlgadest vabaneda. Kuidas näiteks suudaks ennast aidata keegi, kellel on kaelas topeltneedus nimega õppelaenuvõlg ja mingi närune alampalga vääriline töökoht, kuna ta pole võimeline saama hästi tasustatud ametit? Eriti problemaatiline on see Ameerika ühiskonnas, mis Ran Prieuri sõnul oleks justkui meelega kallutatud sinna suunas, et enamik inimesi satub võlalõksu. Ega ei oskagi võlalõksude vältimiseks muud soovitadagi, kui äärmist ettevaatlikust ja igasuguste rahaliste situatsioonide hoolega läbihindamist.

Pastacas klubis Maailm

Mari Kalkun ja Ramo Teder.

Käisin eile Tartu klubis Maailm, kus andis tasuta plaadiesitluskontserdi Pastacas, kellel tuli hiljuti välja remiksidest ja töötlustest koosnev album "Snatsit Some Si-Si". Tavaliselt teeb Pastacas, kodanikunimega Ramo Teder, laive kasutades luuperit ja erinevaid instrumente, ehitades lugusid kiht-kihilt ülesse. Olles teda varem näinud laivis tegemas just seda, on olnud tulemus minu jaoks üsna muljetavaldav. Tol õhtul aga tegi Ramo Teder sisuliselt unplugged seti. Teine faktor, mis eristas seda esinemist Pastaca tavakontserditest, oli külalisesineja kohalolek. Ramoga koos esines folk-lauljatar Mari Kalkun, kes on Pastacaga ka varem koostööd teinud. Laulsid nad siis koos terve rida laule, enamasti saatis Pastacas akustilisel kitarril, kuigi vahel võttis ka Kalkun kitarri (ja ühes loos isegi kandle) kätte. On huvitav, et Ramo Teder peab ennast kehvaks pillimeheks. Minu meelest oli tema kitarrimäng ikka väga hea. Tederi ja Kalkuni kooslaulmine kõlas ka väga kenasti. Repertuaar oli ka päris nauditav, arvestatava omaloominguga hiilgas ka Kalkun ise. Mulle tundub, et Tederi ja Kalkuni esitus võiks vabalt anda silmad ette niimõnelegi tänapäeva Pitchforgi haibitud veiderfolkarile. Selles on ikka piisavalt substantsi.

Kontsert ei olnud siiski 100% akustiline, sest nägin ühel laual ka ühte süntesaatorit. Ja tõepoolest, lõpupoole astus püünele ka Taavi Laatsit aka Galaktlan, kes mängis sünti paaris loos. Üks nendest oli ka üks ilus sündi-flöödi instrumentaal, mis oli kõige Kohvirecordslikum moment õhtu jooksul, vastukaaluks siis rohkem Õunaviksi reaks olevale akustilisele toa-trubaduurlusele. Lisaloona esitasid Pastacas ja Kalkun ühe viisi, mille Teder omal ajal lõi Tõnu Trubetsky sõnadele.

Pilte võib vaadata siit.


Bellamor


Instrumentaal koos külalise Taavi Laatsitiga.


Pastaca-Galaktlani flöödi-sündi-duett.

Tim Gane ütleb!

Väljavõte 99matters veebist.

Siin üks huvitav videointervjuu Stereolab'i liidri Tim Gane'iga. Gane vastab vaid ühele küsimusele, mis tema jaoks on tõesti tähtis. Tema jaoks on tähtis mängulisus ja töö vältimine. Gane'ile pole kunagi meeldinud töö tavamõistes, mis enamasti viitab nüristavale rutiinile. Ja arvestades, milline perversne jama on palgatöö kui selline, tundub, et Gane'il on olnud piisavalt õnne, et ta on suutnud vältida tööd ja elada ära loominguliselt, tehes seda mida ta armastab teha, puhtalt mängulustist. Väga julge lähenemine.

Eriti sümpaatne on, kuidas Gane kirjeldab, et täiskasvanute maailm tavaloogika kohaselt on üks rõõmutu maailm. Kuna ma olen alati seostanud Stereolabi muusikat lapselikku naivismi ja idealismiga, siis pole ka mingi ime, et bändi põhiheliloojast kumab sarnane suhtumine välja. Rõõmustav oli ka kuulda, et Gane'i abikaasa mõistab asja samamoodi. Paistab, et mees on leidnud endale sobiva elukaaslase. Sest kui paljud naised tegelikult nõuavad, et mehed lihtsalt teeniksid nürilt ja orjameelselt raha mingi tobeda palgatööga? Protestantliku eetika alla mattunud ühiskonnas on tõeliselt julge tegu rõhuda mängule, mängulisusele ja loomingulisusele.

Isegi kui me defineerime tööd kui mitte nüristava rutiinina, vaid üldiselt kui energia sihipärase kulutamisena (mis isenenesest on ju tegelikult piisavalt laialivalguv mõiste), siis ikkagi on väljakutse selles, kuidas teha seda, mida sa armastad, nii et see tunduks pigem nagu mäng. See ei ole eriti ideaalne olukord, kui sa lihtsalt tuimalt liigutad selleks, et midagi tehtud saaks. Optimaalne oleks olukord, kui igasuguse raske töö teeksid ära need, kes ongi loodud tuimalt liigutama, ehk robotid. Või siis luua selline ühiskond, kus kõik vajalik töö on nii tähendusrikas ja isegi nauditav, et inimesed oleks vabatahtlikult valmis seda tegema. Küsimus on aga selles, kuidas jõuda siit sinna.

Olgu veel öeldud, et minu jaoks oli selle sissekande kirjutamine tõepoolest kui mäng. Ma nautisin igat hetke, mil seda kirjutasin. Ma olen seni pidanud muusikaarvustuste blogi ja peab tunnistama, et vahel muutub retsenseerimine tüütuks, mistõttu ma pole juba tükk aega postitanud eriti mingeid muid arvustusi, kui neid, mida avaldatakse ajalehes Postimees. Viimasel ajal olen aga seda blogi pidades tundnud ennast inspireerituna. Teagi miks see nii on? Ehk on õigus Berk Vaheril, kes on väitnud, et arvustamine muutub rutiiniks varem või hiljem. Või miks mõni kuulus blogija võib mõnikord päevas pea kümmekond sissekannet teha, isegi kui ta on päevast päeva hõivatud muude tegevustega? Muidugi võiks öelda, et taolisel viisil blogida on minu jaoks suht uus asi. Aga äkki on blogimisel siiski oma müstiline võlu, mis sobib teatud inimestele? Selle üle tasub mõelda.

Miks paljud koosseisud ei püsi?

Olen sel teemal tihti mõelnud, et miks see nii on, et paljud bändid kas lähevad tihti laiali või koosseisud tihti vahetuvad. Pean siin eeskätt silmas olukordi, kus muusikud ühtäkki ei soovi enam üksteisega koostööd teha. Väidetakse, et bändis esineb palju egode ja maailmavaadete kokkupõrkeid ja selleks, et üks grupp saaks edukalt funktsioneedia, peab oma ego tahaplaanile asetama. Mina aga arvan, et igaüks, kellel on oma kindlad eesmärgid, mida ta loodab muusikat tehes saavutada, on niikuinii rohkemal või vähemal määral egoistlik. Ehk siis enese huvidest lähtuv. Isegi stuudiomuusikud, kes sõnakuulelikult mängivad helilooja-arranžeerija etteantud partiisid, lähtuvad mingis mõttes oma huvidest. Sest nemad teenivad raha sedasi. Mina leian, et egokonfliktid on pigem tagajärg, kui et põhjus.

Olen veendunud, et selleks, et igasugused liidud saaksid võimalikult hästi toimida, on tähtis, et osapoolte vahel oleks piisaval määral sobivust. Leian, et kõige hõlpsam on bändi teha inimesega, kes on sinuga loomuselt suhteliselt sarnane ja kel on ka sarnased muusikalised kalduvused. Metsikult improviseerida armastaval saksofonistil ei pruugi olla lihtne kokku mängida pianistiga, kes eelistab mängida kõike noodist. Tekib süsteemne vastuolu spontaanse loomuga improvisaatori ja planeerija tüüpi noodilugeja vahel. Improvisatsioon ja noodilugemine on mõlemad õpitavad oskused, aga paratamatult kipuvad muusikud vastavalt oma loomusele asetuma kontiinumi erinevatele punktidele. Mida lähemal üksteisele ollakse sellel ja mistahes teisel kontiinumil, seda parem.

Miks lahkus näiteks Robert Wyatt Soft Machine'ist? Wyatt ise on õelnud, et ta ei olnud bändis õnnelik. Aga miks? Sest klassikaline neljaliikmeline koosseis aastatest 1970-71 sisaldas nelja täiesti erinevat loomingulist tüüpi. Wyatti lahkumine algatas sisuliselt doominoefekti, mille tulemusel ei olnud 1976 aastaks Soft Machine'is enam ühtki liiget tollest koosseisust alles. Wyattile meeldisid laulud, aga teisi pop-teema ei huvitanud, seega tema lahkus 1971. aasta augustis. Siis tekkis vabaimprovisatsiooni rõhutaval saksofonistil Elton Deanil tüli uue trummari pärast: Elton Deaniga suht hästi sobinud Phil Howard ei sobinud jälle Mike Ratledge'i ja Hugh Hopperiga, kes eelistasid rohkem struktureeritut muusikat mängida vabaimpro asemel. 1972 aastal lahkus Dean. Siis tundis Hopper, et bändist oli saanud keskpärane jazz-rock grupp, et tal ei olnud enam midagi ühist toonases koosseisus olnud muusikutega ja järgmisel aastal läks temagi oma teed. Olles bändist täielikult tüdinenud, lahkus 1976 aastal ka Ratledge. Hilisemas intervjuus toonitas ta, et ta ei armastanud jazzi niipalju kui teised liikmed.

Samas on sobivus siiski pigem kontiinum, kui et kas on või ei ole tüüpi dilemma. Kahel muusikul võib olla suhteliselt sarnane maitse või kalduvus improviseerida. Kuid tihti ilmneb lisaks sarnasustele ka üksvahe erinevusi. Pigem on küsimus selles, et kui lihtne on aktsepteerida teist oma loominguliste kalduvustega just sellisena, nagu ta on. Mil iganes tekib tunne, et sulle ei meeldi selle inimese trummimäng või kitarristiil, siis see näitab, et tegemist on üsna erineva loomusega tüübiga. Sellisega saab kindlasti mingil määral koostööd teha, aga see pole sama, mis mängida koos kellegagi, keda sa jäägitult austad. Teineteise austamine on äärmiselt tähtis. Sobivuse indikaatoriks on suuresti see, kuidas sa suudad oma (koostöö)partnerit austada.

Softsüntidest

Olen MIDIt kasutanud juba 2006 aasta sügisest, mil ostsin Alesis Photoni 25klahviga kontrolleri. Lavadebüüdi tegin sellega 13. oktoobril Kinomajas Electro-Unique üritusel. See oli esimene kontsert, kus Opium Flirt kasutas kahte sünti. Seejärel salvestasin terve posu materjali, millest minu esimesele sooloalbumile Formations (2008) jõudsid lood "Disastrous Calamity" ja "David Synclavier" (irooniline viide MIDI teel David Sinclairi stiilis orelisaundi simuleerimisele). And the rest is history. Ma arvan, et virtuaalsed klahvpilliarranzeeringud andsid minu kompositsioonidele ikka kõvasti juurde. Sain teha asju, mida olin varem tahtnud teha, aga klahvpillide puuduse tõttu ei saanud eriti teostada. Avanes terve uus kõlavärvide maailm minu jaoks.

Muidugi on ka neid, kellele softsüntide kasutamise idee eriti ei meeldi. Argumente olen täheldanud kaht tüüpi. Esimene argument on, et MIDI ei ole piisavalt autentne. Et tõeliselt autentseks saundiks on ikka vaja päris analoogsünte ja teisi vintage klahvkasid endid. Teine arusaam on, et MIDIga järele tehtud instrumendid kõlavad tihti steriilselt. Ilmselt on mõeldud, et liiga masinlikult või tehislikult.

Muidugi oleks tore omada ka igasuguseid uhkeid transistororeleid, mellotrone, Moog sünte, Tauruse bassipedaale ja tont teab mis uhkeid imeriistasid kolme-nelja dekaadi tagusest perioodist. Samas olid toona sündid ikka tohutult suured ja rasked. Ning nendega oli tehnilisi probleeme. Näiteks mellotronid ei püsinud korralikult hääles. Ses suhtes on igati tervitatav, et tehnoloogia on nii kaugele arenenud, et neid huvitavaid sündisaunde saab hästi ära kasutada ka virtuaalselt. Et tänapäeval polegi muud vaja kui sülearvutit ja kontrollerit. Laivi tegemise jaoks on see eriti super variant. Olen tihti uhkustanud, et kõik, mida mul vaja selleks, et teha üks Multiphonic Rodent nime all soolokontsert, mahub mulle ühte suurde reisikohvrisse. Pealegi maksavad igasugu vana aastakäigu sündid tänapäeval ikka roppu raha. Alates päevast, mil Stereolab andis välja oma debüütplaadi, on jäädavalt mõõdas ajad, mil analoogsünte peeti nii arhailiseks, et neid sai võileivahinna eest osta kirbuturult. Tänapäeval võiks analoogsüntide kogu olla nii mõnelegi pensionifondi eest!

Samuti ei ole ma nõus väitega, et midisaund võiks olla steriilne. Kõik sõltub sellest, mida sa kasutad ja kuidas. Nii nagu mõõdas on ajad, mil analoogsünte sai osta hirmodavalt, on mõõdanik ka ajastu, mil analoogklahvkasid turult tõrjunud digisündid a la Yamaha proovisid erinevaid instrumente simuleerida, aga tulemus oli ikka õudne juust! Probleem oli lihtsalt selles, et 80ndatel aastatel ei olnud sämplimisvõimalused veel nii head. Praeguseks aga suudetakse juba päris hästi sämplida praktiliselt ükskõik mida. Okei, näiteks trompetisaundi puhul ma arvan et on veel endiselt lihtne eristada pärispasuna saundi võltspasunast, aga paigalda oma arvutisse näiteks mellotroni VST pluginad ja tulemus kõlab nii nagu ta ennemuiste kõlas tunduvalt mahukama aparatuuri näol. Pärispillide imiteerimine on midagi, mida ma eriti kasutada ei armasta. Küll aga igasuguseid klahve ja sünte saab päris hästi virtuaalselt reprodutseerida.

Seega, mina ei lase ennast heidutada rõhuasetusest miskile autentsusele. Sest tähtis ei ole, mis vahendeid sa kasutad, vaid lõpptulemus. Kaasaegne tehnoloogia on muutunud piisavalt kasutajasõbralikuks, et võimaldada päris muretult teha nii mõndagi, mis varem oli keerulisem.


Opium Flirt - Tunguska. Video 13. oktoobri 2006. aasta kontserdilt. Esimest korda kasutasin laivis kontrollerit. Siin painutan oma kontrolleriga Ervini mängitud noote.


Sama lugu nagu esitatuna 11. mail 2007 Ateenas. Ervin esitab oma klahvpillil jazziliku klaverisoolo, millele järgneb minu kontrolleril käre orelisoolo Squarepusherliku D&B gruuvi taustal.


Muidu kitarri- ja luuperipõhine kompositsioon, aga lõpus Terry Riley mõjutustega oreliimpro.

Kaugdistantsil ühissalvestamisest

Sedasi tavaliselt salvestan oma magamistoas.

Praeguse seisuga on bändikaaslane Ervin ansamblist Opium Flirt olnud juba 3 kuud Ungaris. Hetkel on meil käsil uue albumi projekt. Mispuhul võib julgelt öelda, et praktiliselt igat plaati oleme seni erineval ja omapärasel moel salvestatud. Seekord oleme siis sügisperioodi jooksul salvestanud kaugdistantsilt. Ehk siis: saadame teineteisele audiofaile ja salvestame omi asju peale. Tulemused on juba piisavalt vilja kandnud, et võib julgelt ka kogemusest muljetada.

Kaugdistantsilt kellegagi millegi salvestamine on idee, mida olin juba tükk aega tahtnud teostada. Kahtlemata on sel meetodil eeliseid: on piisavalt aega, et mõelda läbi, mida kellegi teise saadetud ideedele juurde lisada. Samuti on vabadus pingetest, mis võivad esineda stuudios erineva temperamendiga muusikute vahel (olgem ausad, mina ja Ervin oleme loomuselt ikka üsna erinevad tüübid, mis kohati muudab asjad keerulisemaks). Võib julgelt öelda, et kogemus on olnud huvitav.

Siiski on meetodil ka omad kitsaskohad. Peab pidevalt faile salvestama waveformidena, eriti kui mingis ühes loos on 5 või rohkem overdubi ja siis neid ülesse laadima. Selline asi tundub suht tüütu ja isegi väsitav. Salvestamine ise on suhteliselt köömes võrreldes failide ettevalmistusprotsessiga. Ja targem oleks kõik need failid muidugi alles hoida: mine tea, kuna salvestuspartner midagi ära kaotab, et siis oleks võimalik puuduv track uuesti uploadida. Ikka juhtub. Kõvakettal võtavad aina kuhjuvad failid ikka ruumi küll. Samas on mu praegune Apple'i laptop 2x mahukama kõvakettaga, kui eelmine Ordi läppar, mida ma kasutasin ja pealegi see arvuti ei kipu kokku jooksma, nii et ses suhtes ei kurda. Igatahes minu hoiatus nendele, kes plaanivad neti teel muusikalist koostööd teha on, et ühe loo kaupa võib see olla vägagi lahe, aga kui sa tervet albumit ette valmistad, siis võid maadelda motivatsioonivaegusega. Eks mulgi ole ideid, mis alles vajavad töötamist. Loodetavasti saab lähiajal neist asja.

Oma viieaastase bändisolemise kogemuse põhjal järeldan, et bändikontekstis on minu jaoks optimaalseim viis uut materjali toota valmistada bändiga juba prooviruumis ette mingeid lugusid, mis tulevad kas proovis või põhinevad kodus genereeritud ideedel. Hea oleks eriti kui saaks neid laivis ka enne mängida. Niimoodi tegelikult valmisid kaks viimast lugu Opium Flirdi CDl Tehislend: "CK" ja tiitelpala on salvestatud Vibratsiooni sessioonil Eesti Raadio stuudios, aga mõlemad lood omandasid oma vormi prooviruumis harjutades ja ka kontserditel esitades. See on väga orgaaniline ja loomulik protsess. Aga kõige rahulikum viis on muidugi üksi salvestada, kui oled kõike pille ise mängiv sooloartist.

Siin tirimiseks esimene lugu, mille oleme seni valmis saanud: The Hundred Days.