Tim Gane ütleb!

Väljavõte 99matters veebist.

Siin üks huvitav videointervjuu Stereolab'i liidri Tim Gane'iga. Gane vastab vaid ühele küsimusele, mis tema jaoks on tõesti tähtis. Tema jaoks on tähtis mängulisus ja töö vältimine. Gane'ile pole kunagi meeldinud töö tavamõistes, mis enamasti viitab nüristavale rutiinile. Ja arvestades, milline perversne jama on palgatöö kui selline, tundub, et Gane'il on olnud piisavalt õnne, et ta on suutnud vältida tööd ja elada ära loominguliselt, tehes seda mida ta armastab teha, puhtalt mängulustist. Väga julge lähenemine.

Eriti sümpaatne on, kuidas Gane kirjeldab, et täiskasvanute maailm tavaloogika kohaselt on üks rõõmutu maailm. Kuna ma olen alati seostanud Stereolabi muusikat lapselikku naivismi ja idealismiga, siis pole ka mingi ime, et bändi põhiheliloojast kumab sarnane suhtumine välja. Rõõmustav oli ka kuulda, et Gane'i abikaasa mõistab asja samamoodi. Paistab, et mees on leidnud endale sobiva elukaaslase. Sest kui paljud naised tegelikult nõuavad, et mehed lihtsalt teeniksid nürilt ja orjameelselt raha mingi tobeda palgatööga? Protestantliku eetika alla mattunud ühiskonnas on tõeliselt julge tegu rõhuda mängule, mängulisusele ja loomingulisusele.

Isegi kui me defineerime tööd kui mitte nüristava rutiinina, vaid üldiselt kui energia sihipärase kulutamisena (mis isenenesest on ju tegelikult piisavalt laialivalguv mõiste), siis ikkagi on väljakutse selles, kuidas teha seda, mida sa armastad, nii et see tunduks pigem nagu mäng. See ei ole eriti ideaalne olukord, kui sa lihtsalt tuimalt liigutad selleks, et midagi tehtud saaks. Optimaalne oleks olukord, kui igasuguse raske töö teeksid ära need, kes ongi loodud tuimalt liigutama, ehk robotid. Või siis luua selline ühiskond, kus kõik vajalik töö on nii tähendusrikas ja isegi nauditav, et inimesed oleks vabatahtlikult valmis seda tegema. Küsimus on aga selles, kuidas jõuda siit sinna.

Olgu veel öeldud, et minu jaoks oli selle sissekande kirjutamine tõepoolest kui mäng. Ma nautisin igat hetke, mil seda kirjutasin. Ma olen seni pidanud muusikaarvustuste blogi ja peab tunnistama, et vahel muutub retsenseerimine tüütuks, mistõttu ma pole juba tükk aega postitanud eriti mingeid muid arvustusi, kui neid, mida avaldatakse ajalehes Postimees. Viimasel ajal olen aga seda blogi pidades tundnud ennast inspireerituna. Teagi miks see nii on? Ehk on õigus Berk Vaheril, kes on väitnud, et arvustamine muutub rutiiniks varem või hiljem. Või miks mõni kuulus blogija võib mõnikord päevas pea kümmekond sissekannet teha, isegi kui ta on päevast päeva hõivatud muude tegevustega? Muidugi võiks öelda, et taolisel viisil blogida on minu jaoks suht uus asi. Aga äkki on blogimisel siiski oma müstiline võlu, mis sobib teatud inimestele? Selle üle tasub mõelda.