Olen MIDIt kasutanud juba 2006 aasta sügisest, mil ostsin Alesis Photoni 25klahviga kontrolleri. Lavadebüüdi tegin sellega 13. oktoobril Kinomajas Electro-Unique üritusel. See oli esimene kontsert, kus Opium Flirt kasutas kahte sünti. Seejärel salvestasin terve posu materjali, millest minu esimesele sooloalbumile Formations (2008) jõudsid lood "Disastrous Calamity" ja "David Synclavier" (irooniline viide MIDI teel David Sinclairi stiilis orelisaundi simuleerimisele). And the rest is history. Ma arvan, et virtuaalsed klahvpilliarranzeeringud andsid minu kompositsioonidele ikka kõvasti juurde. Sain teha asju, mida olin varem tahtnud teha, aga klahvpillide puuduse tõttu ei saanud eriti teostada. Avanes terve uus kõlavärvide maailm minu jaoks.
Muidugi on ka neid, kellele softsüntide kasutamise idee eriti ei meeldi. Argumente olen täheldanud kaht tüüpi. Esimene argument on, et MIDI ei ole piisavalt autentne. Et tõeliselt autentseks saundiks on ikka vaja päris analoogsünte ja teisi vintage klahvkasid endid. Teine arusaam on, et MIDIga järele tehtud instrumendid kõlavad tihti steriilselt. Ilmselt on mõeldud, et liiga masinlikult või tehislikult.
Muidugi oleks tore omada ka igasuguseid uhkeid transistororeleid, mellotrone, Moog sünte, Tauruse bassipedaale ja tont teab mis uhkeid imeriistasid kolme-nelja dekaadi tagusest perioodist. Samas olid toona sündid ikka tohutult suured ja rasked. Ning nendega oli tehnilisi probleeme. Näiteks mellotronid ei püsinud korralikult hääles. Ses suhtes on igati tervitatav, et tehnoloogia on nii kaugele arenenud, et neid huvitavaid sündisaunde saab hästi ära kasutada ka virtuaalselt. Et tänapäeval polegi muud vaja kui sülearvutit ja kontrollerit. Laivi tegemise jaoks on see eriti super variant. Olen tihti uhkustanud, et kõik, mida mul vaja selleks, et teha üks Multiphonic Rodent nime all soolokontsert, mahub mulle ühte suurde reisikohvrisse. Pealegi maksavad igasugu vana aastakäigu sündid tänapäeval ikka roppu raha. Alates päevast, mil Stereolab andis välja oma debüütplaadi, on jäädavalt mõõdas ajad, mil analoogsünte peeti nii arhailiseks, et neid sai võileivahinna eest osta kirbuturult. Tänapäeval võiks analoogsüntide kogu olla nii mõnelegi pensionifondi eest!
Samuti ei ole ma nõus väitega, et midisaund võiks olla steriilne. Kõik sõltub sellest, mida sa kasutad ja kuidas. Nii nagu mõõdas on ajad, mil analoogsünte sai osta hirmodavalt, on mõõdanik ka ajastu, mil analoogklahvkasid turult tõrjunud digisündid a la Yamaha proovisid erinevaid instrumente simuleerida, aga tulemus oli ikka õudne juust! Probleem oli lihtsalt selles, et 80ndatel aastatel ei olnud sämplimisvõimalused veel nii head. Praeguseks aga suudetakse juba päris hästi sämplida praktiliselt ükskõik mida. Okei, näiteks trompetisaundi puhul ma arvan et on veel endiselt lihtne eristada pärispasuna saundi võltspasunast, aga paigalda oma arvutisse näiteks mellotroni VST pluginad ja tulemus kõlab nii nagu ta ennemuiste kõlas tunduvalt mahukama aparatuuri näol. Pärispillide imiteerimine on midagi, mida ma eriti kasutada ei armasta. Küll aga igasuguseid klahve ja sünte saab päris hästi virtuaalselt reprodutseerida.
Seega, mina ei lase ennast heidutada rõhuasetusest miskile autentsusele. Sest tähtis ei ole, mis vahendeid sa kasutad, vaid lõpptulemus. Kaasaegne tehnoloogia on muutunud piisavalt kasutajasõbralikuks, et võimaldada päris muretult teha nii mõndagi, mis varem oli keerulisem.
Opium Flirt - Tunguska. Video 13. oktoobri 2006. aasta kontserdilt. Esimest korda kasutasin laivis kontrollerit. Siin painutan oma kontrolleriga Ervini mängitud noote.
Sama lugu nagu esitatuna 11. mail 2007 Ateenas. Ervin esitab oma klahvpillil jazziliku klaverisoolo, millele järgneb minu kontrolleril käre orelisoolo Squarepusherliku D&B gruuvi taustal.
Muidu kitarri- ja luuperipõhine kompositsioon, aga lõpus Terry Riley mõjutustega oreliimpro.
No comments:
Post a Comment