Olen sel teemal tihti mõelnud, et miks see nii on, et paljud bändid kas lähevad tihti laiali või koosseisud tihti vahetuvad. Pean siin eeskätt silmas olukordi, kus muusikud ühtäkki ei soovi enam üksteisega koostööd teha. Väidetakse, et bändis esineb palju egode ja maailmavaadete kokkupõrkeid ja selleks, et üks grupp saaks edukalt funktsioneedia, peab oma ego tahaplaanile asetama. Mina aga arvan, et igaüks, kellel on oma kindlad eesmärgid, mida ta loodab muusikat tehes saavutada, on niikuinii rohkemal või vähemal määral egoistlik. Ehk siis enese huvidest lähtuv. Isegi stuudiomuusikud, kes sõnakuulelikult mängivad helilooja-arranžeerija etteantud partiisid, lähtuvad mingis mõttes oma huvidest. Sest nemad teenivad raha sedasi. Mina leian, et egokonfliktid on pigem tagajärg, kui et põhjus.
Olen veendunud, et selleks, et igasugused liidud saaksid võimalikult hästi toimida, on tähtis, et osapoolte vahel oleks piisaval määral sobivust. Leian, et kõige hõlpsam on bändi teha inimesega, kes on sinuga loomuselt suhteliselt sarnane ja kel on ka sarnased muusikalised kalduvused. Metsikult improviseerida armastaval saksofonistil ei pruugi olla lihtne kokku mängida pianistiga, kes eelistab mängida kõike noodist. Tekib süsteemne vastuolu spontaanse loomuga improvisaatori ja planeerija tüüpi noodilugeja vahel. Improvisatsioon ja noodilugemine on mõlemad õpitavad oskused, aga paratamatult kipuvad muusikud vastavalt oma loomusele asetuma kontiinumi erinevatele punktidele. Mida lähemal üksteisele ollakse sellel ja mistahes teisel kontiinumil, seda parem.
Miks lahkus näiteks Robert Wyatt Soft Machine'ist? Wyatt ise on õelnud, et ta ei olnud bändis õnnelik. Aga miks? Sest klassikaline neljaliikmeline koosseis aastatest 1970-71 sisaldas nelja täiesti erinevat loomingulist tüüpi. Wyatti lahkumine algatas sisuliselt doominoefekti, mille tulemusel ei olnud 1976 aastaks Soft Machine'is enam ühtki liiget tollest koosseisust alles. Wyattile meeldisid laulud, aga teisi pop-teema ei huvitanud, seega tema lahkus 1971. aasta augustis. Siis tekkis vabaimprovisatsiooni rõhutaval saksofonistil Elton Deanil tüli uue trummari pärast: Elton Deaniga suht hästi sobinud Phil Howard ei sobinud jälle Mike Ratledge'i ja Hugh Hopperiga, kes eelistasid rohkem struktureeritut muusikat mängida vabaimpro asemel. 1972 aastal lahkus Dean. Siis tundis Hopper, et bändist oli saanud keskpärane jazz-rock grupp, et tal ei olnud enam midagi ühist toonases koosseisus olnud muusikutega ja järgmisel aastal läks temagi oma teed. Olles bändist täielikult tüdinenud, lahkus 1976 aastal ka Ratledge. Hilisemas intervjuus toonitas ta, et ta ei armastanud jazzi niipalju kui teised liikmed.
Samas on sobivus siiski pigem kontiinum, kui et kas on või ei ole tüüpi dilemma. Kahel muusikul võib olla suhteliselt sarnane maitse või kalduvus improviseerida. Kuid tihti ilmneb lisaks sarnasustele ka üksvahe erinevusi. Pigem on küsimus selles, et kui lihtne on aktsepteerida teist oma loominguliste kalduvustega just sellisena, nagu ta on. Mil iganes tekib tunne, et sulle ei meeldi selle inimese trummimäng või kitarristiil, siis see näitab, et tegemist on üsna erineva loomusega tüübiga. Sellisega saab kindlasti mingil määral koostööd teha, aga see pole sama, mis mängida koos kellegagi, keda sa jäägitult austad. Teineteise austamine on äärmiselt tähtis. Sobivuse indikaatoriks on suuresti see, kuidas sa suudad oma (koostöö)partnerit austada.
No comments:
Post a Comment