Bändist lahkumine Soft Machine'i ainetel

Soft Machine'i "Moon In June", esitatuna BBC stuudios aasta enne kolmandat plaati.

Juhtus nii, et linkisin oma eelmist postitust Radas. Või ma arvasin et linkisin. Avastasin, et kogemata oli uuele ringile läinud mu OFist lahkumise konfessioon septembrist. Mart "Küberkaru" Niineste enivei alustas Radas topiku bändist lahkumise kohta. Avaldasin mõned mõtted. Nähes aga, et osad kasutajad ei olnud rahul sellega, et ma vana teema uuesti ellu äratasin, otsustasin läheneda teemale uutmoodi.

Seega ma võtan Küberkaru küsimused ja püüan selle näol analüüsida üht kuulsat bändi ja selle üht pereheitmist. Ehk siis proovin analüüsida sündmusi, mis viisid ansambli Soft Machine asutajaliikme Robert Wyatti lahkumiseni aastal 1971.

* Millest hakkab pihta rahulolematus ja käärimine?

Ma arvan et rahulolematus ja käärimine algab pihta fundamentaalsest sobimatusest. Robert Wyatt (trummid, vokaal) on hiljem kirjeldanud koostöid teiste muusikutega, kes talle rohkem sõbrad tundusid. Samas Mike Ratledge'iga (klahvid) oli algusest peale mingi raks. Hugh Hopper (bass) on kirjeldanud, et Ratledge'ile ei meeldinud Wyattiga mängida eriti. Kindlasti algas rahulolematus ka sellest, et 1969 aastal tekkinud koosseisus enamus soovis loobuda lauludest ja liikuda tõsisemas instrumentaalsemas suunas. Wyatt aga soovis laule säilitada. Ja ta ei olnud eriti rahul sellega, et ta pidi lihtsalt trumme taguma igasugu raskete taktimõõtude järgi pikkade soolode all. Samas Ratledge jälle olevat mõningaid Wyatti laulude teemasid mänginud vot umbes nii nagu urgitseb kahvliga pirtsutav koolipoiss koolilõunasööki jõllitades. Ka Hopper kaotas toona huvi laulude vastu. Lühidalt öeldes, tundub et Soft Machine'is hakkas käärimine pihta sellest, et bändis üks kindel faktsioon hakkas liikuma suunas, mis teise faktsiooni püüdlusi välistas või vähemasti alla surus.

* Kas küsimus on pigem loomingus või suhtumises?

Eks need kaks ole käsikäes nii et on raske öelda, kas muna või kana. Samas ei tasu unustada, et loomingulised ambitsioonid ja ka suhtumine kas siis popi või jazzi/klassikasse mis iganes tulevad taustast. Ratledge oli väga erudeeritud muusik erinevalt Wyattist, ta oskas nooti lugeda/kirjutada. Aga Robert Wyatt ühes intervjuus märkis, et Ratledge olla talt kord küsinud, et miks ta nooti ei õpi lugema? Wyatt siis nähvas trotslikult, et siis sa ju hakkaks mulle dikteerima, mida ma mängima pean. Ehk siis pole kerge ühildada taustu, millest üks on harjunud noodimuusika komponeerimise ja selle interpreteerimise ning teine eelistab vähe orgaanilisemat protsessi, mida enamik rokkbände jälgib.

* Millised on märgid, et mõni liige kipub kollektiivist irduma?

Soft Machine'i kolmandal plaadil oli neli vinüülplaadikülje pikkust kompositsiooni. Kolm instrumentaalid ja siis Robert Wyatti "Moon In June". Mitte ainult ei eristunud viimane stiili poolest teistest, vaid sisuliselt Wyatt mängis loo esimeses pooles vokaalidega kõik instrumendid ise sisse. See oli selge indikaator, et Wyatt oli hakanud irduma kollektiivist. Järgmisel plaadil "Fourth" aga ei olnud enam laule ega ka Wyatti kompositsioone. Et endine frontman oli relegeeritud lihtsalt trummari rolli oli tõsine märk, et teised olid Wyattit grupist välja tõukamas.

* Millal ja miks (konkreetne ajend) ja kuidas hakkab kollektiiv kaaluma mõne liikme väljavahetamist?

Olen lugenud, et juba eelmainitud neljanda plaadi jaoks hakkasid ülejäänud liikmed kaaluma Wyatti asemel uusi trummareid. Hilisem trummar John Marshall on kirjeldanud, et Ratledge oli nii tänulik tema liitudes, et viimaks ometi oli bändis trummar, kes jälgib noodipartituuri hoolega. Wyatt tundus selgelt teistele liiga amatöörlikuna.

* Kuidas vallandada sõpra?

Võin ehk rääkida, kuidas mitte teha. 1971. aasta suvel millalgi kurdab Robert Wyatt Ronnie Scotti jazziklubis bändi mänedžerile Sean Murphyle, et ta soovib tihti olla mõnes teises bändis hoopis. Murphy kandis teistele liikmetele selle ette ja teiste vastus: "No mine leia siis teine bänd!" Aga, arad nagu Ratledge ja Hopper olid, nad käskisid Murphyl helistada Wyattile ja öelda, et ta ei ole enam Soft Machine'i liige.

* Kas suhted endise liikmega peavad säilima?

Hugh Hopperiga suhted säilisid, ka koostööalased, ta mängis näiteks Wyatti albumil "Rock Bottom" bassi. Aga Ratledge'iga oli põmm, kõik läbi! Samas ometigi esines Soft Machine 1973ndal aastal, kui originaalliikmetest oli bändis vaid Ratledge, hea meelega toetuskontserdil kogumaks raha hiljuti invaliidistunud Wyatti haiglakulude katteks. Suurem konflikt ja kibedus oli aga igaljuhul Robert Wyattil selgelt justament "orelimängijaga", nagu ta hiljem intervjuus viitas.

* Milline on lahkumise juriidiline pool, kui bändil on juba vara mida omavahel jagada?

Soft Machine'il oli oma litsenseerimiskompanii Soft Machine Music Ltd, mille liikmed olid siis need kes parajasti bändis. Et kui liitusid, olid kohe ka SM Ltd täieõiguslik liige. Ja kui lahkusid, siis sa ei olnud enam seotud.

* Kuidas oled reageeinud kui bändikaaslane "ootamatult" teatab, et talle aitab?

Väljaspool Wyattit, kes põhimõtteliselt vallandati, oli küllalt siukseid keisse, mil bändiliige teatas, et aitab. Kevin Ayers ütles 1968. aasta USA tuuri lõppedes, et aitab. Kui bänd pidi aga uuesti kokku tulema, siis Ayers ütles endiselt, et aitab. Ratledge võttis siis lihtsalt ühendust Hugh Hopperi vanematega, et uurida, mis tast saanud on ja kas tal oleks võimalik ühineda teise plaadi jaoks bändiga. Või kui hiljem oli bändis Allan Holdsworth, siis ühtäkki ta teatas, et lahkub. Otse loomulikult oli uudis bändile kõike muud kui meeldiv. Bänd pidi siis kiiresti leidma uue kitarristi. Õnneks Holdsworth soovitas John Etheridge'i, keda ta teadis. Soft Machine oli ikka tõeline profibänd, kui keegi lahkus, siis loomulik reaktsioon oli kohaneda ja mõelda asendusliikme peale.

* Millise liikme kaotus on bändile kõige raskemini korvatav?

Väidetavalt oli kõige tõsisem kaotus Soft Machine'i jaoks just Robert Wyatti lahkumine. Temaga läksid dadaistlik/absurdistlik element, sotsiaalne tundlikkus, spontaansus, vokaalne dimensioon ja ka kõik sidemed rokimaailmaga. Soft Machine'i Canterbury-likkus hakkas sest hetkest vaikselt alla käima ning bändi suund muutus üha askeetlikumaks ja tehniliselt virtuoossemaks, kus rokitaustaga muusikute asemel tulid sisse jazzi raskekaallased. Tehniline virtuoossus ei suutnud korvata Wyattliku eksentrilise humanismi kaotust. Isegi kui ta mõju hakkas pärast teist albumit alla käima, oli Wyatt siiski 1971nda aasta keskpaigaks defineerinud arvestatava osa Soft Machine'i karakterist. Ehk siis raskem on korvata muusiku kaotust, kes suuresti bändi olemust kehastab.

* Kas uus poiss peab olema samasugune nagu vana?

Soft Machine'i puhul, for better or worse, ei olnud uued poisid enamasti vanadega sarnased. Märkimist väärib aga tõik, et kui Hugh Hopper lahkus, siis teda asendanud Roy Babbington hakkas ka Hopperi eeskujul efektidega eksperimenteerima, aga teised ikka soovitasid tal omamoodi mängida, mitte kopeerida Hopperi saunde nii väga. Ehk siis, kasulikum oleks kui uus poiss suudaks teha seda, mida vana, aga siiski omamoodi.

Kasutatud viited:
Graham Bennetti "Out Bloody Rageous" (vähemasti niipalju, kui olen saanud lugeda seda Google Booksist limited preview'd).
Ja mõned hilisemad intervjuud Wyattiga. Suurem osa neist kompileeritud siin.
http://calyx.perso.neuf.fr/softmachine/FAQ.html
http://www.panmodern.com/hugh_hopper.html

2010 aasta tagasivaade

Aasta 2010 oli kindlasti teistmoodi kui mu varasemad aastad. Esimest korda julgen teha aastast kokkuvõtte, sest tõepoolest, nii mõndagi uut ja ka pöördelist sündis. Võtan siis kokku mõned mu juhtumised.

*Hakkan rohkem reisima. Võib öelda, et aastal 2010 veedan ma vähemalt pool ajast kodumaa piirest väljas. Saan hoo sisse tänu WWOOFile, pärast mõningaid kodumaiseid kogemusi anno 2009 otsustasin aasta lõpus, et oleks aeg hakata ka välismaiseid ökotaluotsi taga ajama. Liitusin WWOOF Poolaga ja saatsin meile. Mitme positiivse vastuse seast valin välja ühe talu.

*Esimene WWOOF-kogemus välismaal: Poolas. Okei, see ei olnud küll kõige parem, aga vähemasti pääsesin käredamast pakasest. Jaanuari lõpus liikuma saades lahkun Riiast 25 kraadise pakase meelevallast ja järgmine hommik on Varssavis temperatuur oma 15-20 kraadi kõrgem. Kohapeal tekivad tihti lahkarvamused perenaisega, aga ühel õhtul ma julgen talle rääkida ühest olulisest murest, mis mu südant kipitab - oma bändist - ja tema soovitus on: "Maybe you should leave?" Tema nõuandel on kaalu, aga sinna veel jõuan.

*Hispaania - pärast Poolat naasen veebruari keskel bussiga kodumaale, et järgmine päev pärast saabumist istuda lennukisse Barcelonasse. Esimesel päeval Vahemere rannas jalutades saan, jällegi kodumaisest pakasest suure kontrasti ajel, aru, et hell jess, this is it! Hostelis registreerin arvuti taga kiiresti WWOOF Portugaliga, sest mul tekib tahtmine sinna naaberriiki sõita kevadel. Ja see mõjutab mu ülejäänud aastat päris kõvasti.

*Opium Flirdi edusammud (ja süvenev sisemine pinge) - bänd hakkab ette valmistuma nii esinemiseks Tallinn Music Weekil kui ka uuteks reliisideks. Esinemine Tallinn Music Week esitlemaks EPd on edukas. Kontserdil Von Krahlis tuleb Heidy Purga minu juurde kiitma, et maru lahe. Arvestades aga minu triivimist hoopis omaette suunas võrreldes OFiga ning ka kasvavat rahulolematust bändiga, see on tõsine märk, et suur lõhe on tekkinud oma tegeliku (muusikalise) mina ning järjest rohkem tähelepanu püüdva fassaadi vahel.

*Dejavoodoo sünnivaevad - 3Pead lubab välja anda järgmise OF plaadi. Pärast TMWd on nende kontoris Telliskivi Loomelinnakus (kus Multiphonic Rodent esineb muide neli päeva hiljem, andmaks ühe oma parima kontserdi sel aastal) miiting, mille käigus soovitatakse materjali veel lihvida. Proovin natuke oma ideid sisse nihverdada, tekitada paaris loos mini-kompositsioone kompositsioonide sisse. See on minu viimane taktika leida kas või natukenegi muusikalist rahuldust bändi kontekstis, kuitahes õnnetu kompromiss see ka poleks. Järgnevad kontserdid. Bändiga liitub Henri Aruküla, kes tugevdab bändi puhkpillifronti.

*Salvestan uut soolomaterjali, kodulindistajast saab reisiv lindistaja. Mis teha, Multiphonic Rodent on juba algusest peale olnud kanal kergendamaks bändiga seotud frustratsioone ja jätkab selle funktsiooniga. Juba Viljandimaa talus 2009 olin alustanud uue materjali salvestamist. Otsustan jätkata seda teemat teistes farmides. Poolas salvestan kitarrid. Hakkan ette valmistama sõitu Portugali, kus salvestan klarnetid ja püüan salvestada vokaali. Ostan pileti Helsingist Lissaboni aprilli keskel. Saan mitu jaatavat vastust WWOOF Portugalist. Saan tuttavaks Guidoga, kelle enesetutvustus ning muhe-sõbralik jutt meilides (ja fakt, et tal on klaver) tunduvad eriti ligitõmbavad. Lepin kokku, et tulen esimesena talle.

*Mu kannatustekarikas OFis täitub. Võtan vastu juba aprilli keskel otsuse, et lahkun bändist. Igasugused vaidlused ja kompromisside tegemine ning bändisisene üksildustunne ei anna rahu. Otsustan vastu pidada mõnda aega ja siis ühel hetkel kaduda, mitte informeerida bändi oma otsusest enne Dejavoodoo ilmumist. Aga kriisihetk tuleb, kui isegi mu eelmainitud kompositsioonid kompositsioonide sees saavad bändi Kitarrist-Produtsendi poolt kõvasti kärbitud ning tema ja Laulja suhtumine minu ideedesse tundub mulle üha enam demagoogiliselt üleolev ja minnalaskev. Avanevad mu silmad, kui väga on bändivalem tegelikult läbi kukkunud ja kui sobimatu ansambel OF minu jaoks tõeliselt on. Emotsioonid laes, otsustan anda tervelt neli nädalat enne Dejavoodoo ilmumist teada, et kaalun bändist lahkumist.

*Tuhapilved ruineerivad mu reisiplaanid. Portugali lend aprilli keskel jääb ära. Sest Islandi vulkaan purskab nii palju tuhka atmosfääri, et terve lennuliiklus saab halvata. Lükkan reisi edasi nädala kaupa.

*Portugal. 24nda aprilli õhtul jõuan viimaks ometi Portugali, kuhu jään mai lõpuni. Seal meeldib mulle üliväga, Guido osutub üheks lahedaimaks vennaks, kellega sel aastal kohtun. Mis veel enam, aega oma elu üle järele mõtlemiseks on küllaga. Saan aru, et isegi kui OF ongi teel kuulsuse poole, siis ma ei saa tuua kõike muud ohvriks kuulsuse nimel. Ma parem oleksin tundmatu ent eluga rahul, kui et kuulus ent õnnetu. Mõistan, et olen täiesti võimetu tegema edu nimel kompromisse. Ja see teadmine on päris vabastav. Samal ajal Eestis teeb OF Dejavoodoo reliis-kontserdi, kus mind asendab sõber Sander ja kolmeliikmeline torusektsioon.

*Viimane tuur. Suvel naasen Eestisse ja astun tulle tagasi. Luban veel suvised kontserdid kaasa teha ja siis ühel hetkel plaanin sõita uuesti määramata ajaks välismaale ja seega lõpetada oma osalus bändis. Järgnevad kontserdid, millest mainekaimad Kumu Öö, Schilling ja Plink Plonk. Tihti oleme tähtsaimate esinejate hulgas.

*Teen plaani lõunas talvitumiseks. Otsustan, et lahkun sügise paiku kodumaalt ja veedan talve Lõuna-Euroopas. Kindel plaan ka Portugali naasta. Alustuseks plaanin Saksamaale sõitu.

*Pettumused soolorindel. Hoolimata veendumusest, et parem on olla rõõmsalt tundmatu kui tunnustatud õnnetusehunnik, kannatan ma siiski ebaedu all Multiphonic Rodentina. Kui OFil läheb igal pool hästi, siis mul jällegi kõik soolokontserdid kannatavad publiku vähesuse all. Kahel katastroofilisel puhul publik pmst olematu. Hakkan tõsiselt mõtlema, et milline võiks üldse olla minu koht Eesti muusikamaailmas. OFiga lõpparvet tehes ma paratamatult teen (parimal juhul aastaks-paariks, halvimal juhul igaveseks) lõpparve ka menukate laividega. Nii et see on üks ohver, mida pean tooma OFist lahkumisega. Aga võib ju ka halvemaid ohvreid tuua. Siiani olen ebakindel ses osas, et kas kodumaine publik võiks üldse mu sooloprojekti omaks võtta. Ühe probleemi lahendan, teine probleem jääb painama edasi.

*Suvi lõppeb dramaatiliselt. Esiteks põrub läbi minu plaan lahkuda Eestist juba 25ndal augustil. Unustan passi koju ja avastan selle kurva fakti poolel teel lennujaama. Lisaks jään tänu jahenevale kliimale nats haigeks ja on ütlematagi selge, et lõpeb ka minu osalus OFis. Bändi esimene kontsert muutunud koosseisus toimub 3ndal septembril kinos Sõprus. Rodent is out of Opium Flirt is out of Rodent.

*Confession time! Rada7s hakatakse pärima, et mis juhtus, kas Hõbet enam bändis polegi. See annab mulle aje kirjutada suur blogipost, kus ma räägin avameelselt sobimatu bändisuhte probleemidest ning lahkumisotsuse vastuvõtmisest. Blogipostist saab minu kõige populaarseim artikkel siin veebipäevikus. Vastuvõtt on üllatavalt toetav. Varasem kartus, et mind hakatakse põlgama osutub asjatuks. Eesti undergroundi soe toetus tuleb totaalse üllatusena. See annab vähem põhjust põdeda selle pärast, mida teised arvavad ja jälgida rohkem südame häält. Isegi eks-bändiga jäävad suhted üldjoontes positiivseks.

*Sõidan Saksamaale. Alustan viimaks ometi reisi. Seekord salvestustehnikat kaasa ei võta. Reisin võimalikult minimalistliku pagasiga, kõige luksuslikumad elemendid saavad olema läpakas ja klarnet. Peatun esimesed paar nädalat Saksamaal eelmainitud talus. Seal hakkab mulle ilgelt meeldima karjusehütt, millest saab mu majutus.

*Post-OF kollaboratsioonide ots läheb lahti. Kaks kuud pärast viimast OFi laivi teeb Tartu kodulindistaja Ivo Krustok ettepaneku puhuda pilli. Laenan Saksamaal taluperenaiselt flöödi ja salvestan läpaka sisemikriga oma partii loo jaoks, mille nimi on "Mu Truudus on Ruudus". Siit edasi mu vastus küsimusele, milline võiks olla mu koht Eesti muusikamaailmas, saab osalise lahenduse: kui ka MPRiga asi ei edenegi, siis plaan B on teha koostööd teistega. Loodetavasti oktoobrikuine koostöö Ivoga ei jää ainsaks.

*Taaskord Portugali. Oktoobri keskel lendan aga uuesti Portugali, sedapuhku rohkem lõuna poole, Alentejo/Algarve piirkonnas. Liitun alustuseks totaalse hipifarmiga, kus kohtan ka teisi wwoofereid.

*Luksuslik tulevane öko-hotell Algarve'is. Ja nii jätkub minu seni üha enam muljetavaldavate wwoof-kogemuste kuhjumine. Karjusehüttidest ja hipikaravanidest otse kõrg-luksuslikku külalistemajja maatöid vihtuma suurele territooriumile, millest võib tulevikus saada Lõuna-Portugali permakultuuri uurimiskeskus/ökohotell. Taas kohtun uute wwooferitega üle maailma. Olen veel endiselt siin.

*Caribou Lissabonis. Saan aasta parima live-elamuse, võidan piletid Caribou kontserdile Lissabonis Facebooki kaudu. Kontserdile võtan kaasa ühe hevimehe, kellele tutvustan ka Eesti Talbotit. Tulemuseks on: ühel Lissabonis elaval briti immigrandil on nüüd kaks uut lemmikbändi. [Briti] immigrandid Portugalis peab ilmselt olema üks lahedaim kontingent inimesi! :)

*Hispaania vol 2. Sedapuhku käin Sevillas jõulude paiku, mis on minu selle aasta viimane reis teise riiki võrreldes mu praeguse asukohaga. Uuel aastal vaatan, mis saab edasi.

Kokkuvõte: igati huvitav ja elamusterohke aasta oli. Saan veendumuse osaliseks: alati ei pea tingimata olema elu lahedaim aeg ülikooliaastad ega sellele järgnema entroopia väikekodanluse suunas. Minu elu kõige põnevaim aeg läks tõeliselt lahti alles lõppeval aastal, mil ma sain 27 aastat vanaks. Mõned mu tuttavad samal ajal käivad 9st 5ni tööl ja osad neist on loonud peregi ja ehk maksavad juba pangalaenegi tagasi. Aga ma olen tänulik, et olen saanud valida teise tee. Ja järgmine aasta jätkan selle tee käimist.

Kes iganes seda loeb, ilusat aasta lõppu ning sündmusterohket või muidu toredat aastat 2011 Sullegi!
Soojalt Sinu,
Mitmeheliline Näriline.

Kanakuut

Täna anti mulle ülesandeks võtta ette Victori ehitatud ratastel kanakuut ja käia see üle lakivärviga. Vaja on kolm kihti, kaks esimest sain täna ära lakitud, aga kuna lakk on maru aeglane kuivama, teen kolmanda homme. Maciga võtsin paar kehvapoolset pilti, aga peaks andma aimu, kuidas välja näeb. Muidu maru uhke värk. Kasutatud on puitu, kanaaedikutraati, kile ja pilliroogu. Kaks ratast on pärit ühelt vanalt ja katkiselt lastejalgrattalt. Ja nüüd seisab ta varjus all külalistemaja keldriruumis.


Vaade tagant. Kuuti lükatakse puidust käepidemeid kaudu, mida on näha paremalt. Üksinda lükata on seda aga füüsiliselt päris raske ainuüksi tühjana.


Vaade eest. Siin on näha, kuidas uks ja seinad on sisuliselt pilliroojuppidega täidetud puiduraamid.


Natuke lähem vaade eest. Luugid on kaetud kilega. Minu ülesanne oli lakiga katta välimised puidust osad.

Jõulud Sevillas

Nii, tegin oma mõtte minna jõuludeks Sevillasse ikka teoks. Olin enne jõululaupäeva õhtul saanud CouchSurfingu saidil jaatava vastuse ühelt Brasiilia neiult, et sohva peaks minu jaoks vaba olema, kui ma soovin tulla. Spontaanne nagu ma olen (planeerivamale inimesele käiks mentaalselt üle jõu võtta vastu otsus kõigest üks õhtu enne), otsustasin et võtan sõidu ette. Natuke küll muretsesin, et kas ma saan ikka pileti, aga kui Renato mind bussijaama Lagoses viis, sain siiski pileti bussi peale, mis sõidab kaks korda päevas Algarve'ist Sevillasse.

Alguses mõtlesin osta edasitagasi-pileti, aga loobusin plaanist, kui sain teada, et Ana (too brasiillanna) ühes oma toanaabriga (kah brasiillanna) Renataga plaanib pühapäevaks roadtrippi Portugali. Niisiis jõululaupäeval jõudsin Sevillasse veerand 9 õhtul pärast viis ja pool tundi kestnud bussireisi. Helistasin taksofonis Ana numbrile ja vastu võttis Renata, kes ka rattaga Plaza de Armasi bussijaama vastu tuli.

Brasiillannade korteris oli veel üks couchsurfer, üks lõunakorea poiss, kelle nimi mul meelde ei jäänud. Külla tuli veel üks must ameeriklanna, kelle nimi mul samuti meelde ei jäänud, aga kes õpib näitlemist Londonis ja oli just naasnud reisilt Marokost. Viiekesi koos sõime mõnusasti õhtust.

Järgmine päev kõndisin natuke linnas ringi. Sevilla on oma suuruselt võrreldav Tallinna või Riiaga, aga näeb kindlasti värvikam välja kui embkumb. Pettumus tuli kliima mõttes: ilm oli jahedam, kui ma ootasin. Ja päev oli ka suht pilvine, isegi sadas. Olin ilmselt oodanud Algarve'iga võrdväärseid ilmastikuolusid, aga sooja oli vaid 9 kraadi. See oli ikka paar kraadi Algarve'ist allpool. Ja siis nägin ma uudistest, et põhja pool Hispaanias olla lund sadanud.

Tegin jalutuskäigu ka Mirafloresi pargis. Seal hakkas kõige eredamalt silma suur juurviljaaed. Kus oli igasuguseid peenraid hästi palju koos, kus kasvasid kapsad, kaalikad, baklažaanid, aga ka mõned lilled. Päris uhke avalik aed, esimest korda nägin linnas siukest korralikku kogukonnaaeda.


Üks kujutis Miraflorese pargist FlickRiveri kodukal.

Pühapäeva hommikul aga ootasime Ana järgi, kes läks rendiautot orgunnima. Ta naases lõuna paiku, selgitades, et oli ära eksinud. Pakkisime asjad ja võtsime suuna Portugali. Tüdrukute plaan oli jääda Farosse, seega ma lahkusin, ostsin pileti Lagosesse ja uurisin natuke linna. Tundub olevat siuke paras turistilinn, väga suuri emotsioone ei tekitanud, aga sadama ümbrus oli samas õudselt kihvt. Nägin ühes kohas isegi mingit jazz-muusika teemalist graffitit seinal ja see oli ikka tõeline kunstiteos, kahju et pildistamisaparaadita seekord võõrsil olen.

Kell 19.40 jõudsin Lagosesse. Buss sõidab Algarve'i mõõda ikka maru aeglaselt, vaja veel läbi sõita ka Albufeirast, Lagoast, Portimaost ja mujalt. Farost võtab sõit aega kaks tundi. Igatahes Lagosesse naastes sattusin kohe ühe jõhkra valearvestuse otsa. Olin hommikul Facebookis Renatole sõnumi saatnud, et paluks tulla bussijaama. Aga teda ei olnud kohal. Proovisin kasutada taksofoni. Too aga neelas mu mündid lihtsalt alla ja ei lasknud isegi numbrit valida!

Frustreeritud ja vihasena ei jäänd mul muud üle, kui üritada pimedas tagasi quintasse kõndida. Mind haaras hirm, et kas Renato isegi kohal on või on ta täna öösel tont teab kus. Õnneks teadsin üht teed tagasi ja sain pimedas kuidagi taluni tagasi kõnnitud. Renato oli õnneks kodus ja siis selgitas, et ta oli oodanud telefonile sõnumit ja internetti polnud ta eile üldse kasutanud. Ilma telefonita (minu oma on juba kaks kuud tuksis olnud) on ikka õudselt raske midagi orgunnida.

Nüüd olen pmst ainuke wwoofija Vale de Lama quintas ja vist ka tükiks ajaks viimane. Täna nägin Walterit oma naisega jälle. Nad olid just naasnud Andorrast ja nad mainisid, et sõitsid ka Sevillast läbi. Oleks ma taibanud nendega ühendust võtta enne Hispaaniasse minekut, võibolla oleks tagasi saanud. Üldiselt oli aga Sevilla reis üks nendest ettevõtmistest, mida oli küll huvitav teostada. Samas hiljutine Lissaboni käik Cariboud kuulama oli rahuldust pakkuvam. Esiteks Lissabon on ikka totaalselt ületamatu ja teiseks ma klappisin CouchSurfingu hostiga Samueliga vägaväga hästi, kontserdil oli ka kihvt. Aga igasugu retki uutesse linnadesse ette võtta tasub alati.

Väike jõuluapdeit Vale de Lama quintast

Lissabonist naastes avastasin Vale de Lama quintasse tagasi jõudes inimhulga kasvu talus. Lisaks minule, Renatole ja teistele wwooferitele (Christian, Susannah, Victor) oli meile tulnud ka üks perekond. Pooleldi marokolane Yassine ning tema portugaallannast elukaaslane Joana on see paarike, kes aitas jurta üles seada ning nad tulid siia, et jurta materjalid üle vaadata ja korda teha. Neil oli ka kaheksakuune poisipõnn Isaac. Perekond on pärit Põhja-Portugalist, aga Walteril, quinta omanikul on plaan paarike palgata pikemaks ajaks, et teha talus aiandustöid jms vajalikku. Paarikese puhul on tegemist väga soojate, siiraste ja sõbralike inimestega, kellega huvitav vestelda.

Nüüd aga on inimesi järjest vähemaks jäämas. Perekond läks tagasi põhja jõuludeks, aga nad tulevad tagasi järgmine nädal. Täna (või postituse aja järgi juba eile, arvestades ajavõõndilisi erinevusi) aga lahkusid Chris ja Susannah, esimene läks otse Lissaboni aga teine Albufeirasse kohtuma ühe poisiga, keda ta Faros kohtas. Homme aga on minek Victoril jõuludeks Rotterdami, mis lõpetab tema osavõtu siinsest farmielust. Täna sai Victor muide valmis ühe üsna muljetavaldava ratastel kanakuudi. Mis toob minu järgmise paragrahvini.

Ka minu päevad on loetud Vale de Lamas. Minu kord lahkuda on küll alles jaanuari alguses, aga aeg hakkab otsa saama sellegipoolest. Asi on selles, et jaanuaris tuleb siia üks portugaallane oma abilistega, kes hakkavad quintas tegelema aktiivselt kanakasvatusega. Mis tähendab, et wwooferite jaoks ei jätku ruumi, liiatigi kui veel ka Yassine ja Joana end sisse seavad. Olen juba järgmise farmi valmis vaadanud.

Eile tegin viiele inimesele õhtusöögi, juurviljadega pastat. Paras väljakutse on olnud süüa teha, eriti mitmele inimesele korraga. Kuid eilne õhtusöömaaeg oli siiski päris uhke, liiatigi kui Chris tegi veel ka vahukoorepõhist magustoitu kõrvale. Esimest korda aga jäi õhtusöögist mul ülejääk, mille ma siis lõunal nahka panin.

Ei tea veel kindlalt, mida ma jõulude aegu teen. Küll on aga tõenäoline, et lähen Sevillasse homme. Igatahes soovin kõigile, kes seda loevad, mõnusaid pühi.

Selle nädala kokkuvõte

Meile tuli Ameerikast uus wwoofija, Susannah. Ning Taanist veel üks, Christian. Kolmapäeval aga lahkus Roberto. Läks paariks päevaks Lissaboni ja siis tagasi Itaaliasse. Jätkasime tööd istutatud puudega, põhiülesandeks kaitsetaimestiku lisamine, mille saavutasime seemnete puistamisega puude ümber ning huumusega katmisega. Kahjuks on viimased kuu aega olnud ilm pahatihti vihmane ning neljapäeva varahommikul, siis kui Põhja-Euroopat tabas lumetorm, sadas maha ropult vihma. Kuna puud olid uppumas mahasadanud vette, siis pidime neljapäeval vett puudest eemale juhatama. Samuti olid sademed mõju avaldanud jurtale, mis oli hakanud lekkima. Reedel võtsime ta maha.

Täna käisime aga ühes Victori ja Susannah'ga Sagresis. Nägime siis Euroopa kõige edelapoolseima otsa ära, kus siis nii lõunas kui läänes pole enam muud kui ookean. Nägime kõrgetel kaljudel õngitsemas kalamehi ja mõtlesin, et küll ikka peab paras närvikõdi olema seda teha. Arvestades, et ookeaniäärsetel rannikutel on pidev kaljuvaritsemisoht.

Homme aga sõidan Lissaboni. Lähen kuulama üht mu lemmik-artisti, Caribou esineb klubis Lux.

Mitte rämpseestlus, vaid rämpsühiskond

Väljavõte EPL veebist.

Okei, oleksin ilmselt esimeste seas, kes tunnistab, et elu Eestimaal pole teab kui tore. Põhjusi olla rahulolematu leiab hulgi: alates külmast kliimast kuni kaasinimeste väikekodaliku tarbimishulluseni välja. Rääkimata passiivsest orjamentaliteedist ja tõepoolest, paljukirutud kinnisest ja negativistlikult umbusklikust temperamendist. Tihti ma mõtlen, kas ma olen tulnukas teiselt planeedilt, et ma enamik muude eestlastega nii vähe sarnanen. Nii, et ma mõistan Jaak Urmeti jt. frustratsioone.

Ometigi ma pole kindel, kas Urmet on õigel teel, kui ta lahterdab eestlasi väärteestlasteks ja rämpseestlasteks. Tõsi ta on, et igas ühiskonnas leidub nii igas mõttes tarku indiviide kui ka totaalseid idioote. Paraku promob see väärtuslikuks ja rämpsuks lahterdamine pea samasugust meie-vs-nemad mentaliteeti, milles võiks süüdistada neid eestlasi, kes ainult omasid õigeteks peavad ja võõraid parimal juhul omakasupüüdliku pilguga uuristavad.

Pealegi, mille järgi ikkagi otsustada, kes on väärt ja kes on rämps? Urmet kindlasti uhkelt kategoriseerib iseennast väärtuslikuks eksemplariks, aga täitsa vabalt võib mõni teine eestlane teda rämpsuks pidada. Ja mina? Need, kellega ma hästi läbi saan, need vist peaksid mind väärtuslikuks, aga kindlasti on nii mõnigi indiviid, kes mind rämpsuks sõimaks. Kas mõistate kuhu ma sihin? Et kui ohtlikult subjektiivseks see väärt- vs rämpseestluse paikapanemine kisub? Ei saa ju olla, et õige, väärt eestlane on vaid see, kes mulle sümpaatne ja vale, rämps on see, kes mulle antipaatne.

Pigem mulle tundub, et see, et eestlaste hulgas tundub olevat justkui nii palju "rämpsu", pigem ümbritseva kultuuri vajakajäämine. Ei saa ju olla, et see agressiivne ülbitsev tümpsu kuulav bemarijõmm, keda Urmet vihkab, tuli kuskilt põrgust maa peale, jäädes pidama 57ndale kuni 59ndale põhjalaiuskraadile! Millegipärast on Eesti ühiskond täis signaale, et on okei olla sotsiaalne psühhopaat, kes teisi ei usalda, kes võimule allub pimesi, aga on valmis teise eestlase nahka panema nüüd ja praegu. Rääkimata sellest, et need lennukis Maimikut solvavad kaaseestlased tunduvad olevat pahatihti mingi õudse neurootilise pinge all ja kogu aeg stressis.

Me ei ela mitte rämpseestlaste keskel, vaid rämpsühiskonnas. Mis on vaenulik, stressi täis, pingeidtekitav elukeskkond, mis toetab sotsiopaatseid, egoistlikke väärtusi. Nii paljud asjad on valesti Eesti ühiskonnas, nii et ma saan aru, miks Tiit Madissoni sugused lõpuks Hispaanias pidama jäävad. Mingil juhul ei peaks ma ennast väärteestlaseks, vaid tundlikuks eestlaseks, kellele igasugune jama tema enda ühiskonnas on äärmiselt vastumeelne. Igasugused mõtted, et mis kõik on valesti Eesti ühiskonnas, tõmbavad närvid pingule.

Kui lõpuks nii lähebki, et enamik eestlasi, kellega mina end samastada oskan (ei, see ei olnud katse re-defineerida "väärteestlust", tõsiselt), leiab ülesse pigem teistest riikidest immigrantidena, siis ma ei imesta. Nii et ma suhtun üsna ükskõikselt tervesse sellesse kärasse, et mida teha immigratsiooniprobleemiga. Sügaval peituvaid põhjusi pahatihti märgatakse kõvasti vähem kui pealispinnal hulpivaid tagajärgi. Ja see näiline "rämpseestlus" on selgelt konformistliku hüper-iseka rämpsühiskonna tagajärg.

Paar linki täna. Free The Animali blogis on postitus, mis räägib sellest, kuidas veganism/äärmuslik taimetoitlus on sarnane fundamentalistliku religiooniga, mis kuulutab lihasöömise patuks ja selektiivselt manipuleerib teaduslike leidudega toitumise vallas, mis nende uskumusi toetavad. Samas tuuakse selgelt välja, et loomne rasv on saanud kriitikat, mis tegelikult tuleks suunata hoopis erinevate kahjulike toiduõlide, samuti valge nisujahu ja suhkru pihta. Need toiduained on põhjus, miks inimesed on paksud ja kogevad järjest enam terviseprobleeme.

Täitsa hämmastav tegelikult, et et miks on palju kergem leida taimetoitluse praktiseerijaid, kui neid, kes paleoliitilist dieeti jälgivad. Ma ise kahtlustan, et taimetoitlus on saanud kõvasti rohkem promo kui lihtsustatuim viis toituda nii tervislikult kui ka eetiliselt. Veganismiusku põõramiseks piisab, kui näidata mingit kalkuleeritult emotsionaalseid nuppe pressivat dokumentaali tapamajadest. Võtta omaks ebakonventsionaalsem dieet, nagu näiteks gluteenist täielik loobumine, nõuab veidi kaalutletumaid valikuid. Toorele emotsionaalsusele rõhuva propaganda abil vaevalt et keegi loobub nisujahust oma dieedis. Ja nagu lingis ka mainitakse, on religioon tihti käsikäes käinud lihasöömise vältimisega, nii et kiviajal enesestmõistetav eluviis tundub tänapäeval pigem pentsiku friiklusena.

Psychology Today kummutab müüdi, nagu oleks vaja elus kogeda kannatusi, et selle läbi tugevamaks saada. Kui keegi ongi pärast traumaatilist kogemust tugevam, siis seda hoolimata traumast, mitte selle tõttu. Samuti on toodud näide, et terrorismivastaseks võitluseks on tänavakoerad, kes on karmi tänavaelu kogenud ja kes peaks seeläbi suutma paremini hakkama saada võitluses kurikaeltega, tegelikult hoopis kasutud. Pigem peaks koeri kasvatama suure hoole ja armastusega, ainult nii on neid võimalik dresseerida võitluseks kuritegevuse vastu.

See läheb kokku sellega, mis ma mõnda aega tagasi koduõppe kasuks argumenteerisin. Täiskasvanumaailmaga kohandamiseks on halvim idee panna laps koolikeskkonda, mis on heitlik, ebakindel, vägivalda soodustav ja ei jäta erilist ruumi inimese individuaalsuse tõeliseks väljakujunemiseks. Et me arvame, et kannatused on need, mis inimest karastavad, viitab sellele, et me elame konformistlikus ühiskonnas, kus inimene peaks valmis olema kas või sitta sööma, kui sellest sõltuks tema hea käekäik. Ja teiseks elame me maailmas täis ebaõiglust, kuigi paraku oleme me ebaõigluse vähendamise asemel läinud kergema vastupanu teed, sellega iga hinna eest kohanemine. Kolmandaks, taaskord on näha organiseeritud religiooni pervasiivset mõju meie tsivilisatsioonile: kui üks mingil hetkel eriti dominantne usund kuulutab kannatuste õilsust, siis see mõju kestab teatud määral edasi isegi sekularismi leviku ajastul. Aga milleks fetišeerida kannatusi, kui võiks mõelda sellele, kuidas olla õnnelik ja tagada ka teistele rohkem õnne.

Üks huvitav aiandustrikk

Kasvata taimi põhupaki peal! Pilt Roberto fotoalbumist, tegime eile proovi. Panime pakkide peale huumust ja siis igasugu väiksed taimehakatised sisse. Victor aga läks nii kaugele, et tegi põhku augud ja pani aukudesse komposti:

Multiphonic Rodent - Formations (uuesti saadaval!)

Üks hea idee, miks laadida oma muusikat tasuta üles failidena, on, et kuitahes palju teised ka sinu mussi tasuta ei laadiks alla, sul on ikka oma muusika alles. Eeldusel, et sul on kõik kenasti salvestatud ja lingid püsivad. Vahel siiski juhtub, et lingid surevad ja pahatihti sureb ka kõvaketas, mistõttu võid ikkagi oma muusikafailid kaotada.

Siin tulebki mängu kingimajanduse (gift-economy) teine pool: sinu fännid võivad sinu muusika uuesti üles laadida. Meilisin mitmele sõbrale sooviga laadida üles uuesti oma esimene kogumik "Formations" (2008). Berk Vaheril olid failid alles ja täna sain just kätte. Thanks Berk!

Laadisin just terve albumi Soundcloudi setina ülesse kuulamiseks. See set on praeguse seisuga (viimati toimetatud 4 novembril 2017) kõvasti permanentsem link olnud.

Natuke farmijuttu kah

Täna oli Vale da Lama quintas erandlik laupäev. Sest ees oli suur projekt, milleks olid ettevalmistused käinud juba paar nädalat. Istutasime nimelt puid quinta laagriplatsile. Hommikupoole valmistasime veel auke ette, kus segasime mulda kompostiga. Pärastlõunal aga tulid vabatahtlikud, keda olime oodanud, ent kelle tulek ei olnud heitliku ilma tõttu kindel. Ilm igaljuhul läks siis paremaks ja vabatahtlikke tuli ikka üksvahe. Ja nii me siis tegime päris suure seltskonnaga kolm tundi tööd, traktor käis toomas komposti veel täitmata aukude jaoks. Osad puud, kaitsmaks jäneste ja teiste näriliste eest, vajasid kaitsevõret enda ümber. Kasutasime selleks bambuskeppe ja kanaaediku võret. Väiksematele panime lõigatud plastikpudelid ümber. Enamik puid vajas siiski vaid bambuskeppi toetuseks. See nädal ongi suuresti kulgenud puid istutades, nädala sees panime ka viljapuud mulda mujal territooriumil.

Eile aga tegin esimest korda teistele süüa täiesti iseseisvalt. Ma tahtsin teha midagi risotto laadset, aga teatud oluliste komponentide puudumisel (mida vist ükski risotto retsept välja ei jäta) ma lihtsalt keetsin riisi ühes juurviljadega niimoodi väga katseliselt. Kui sa ise ei ole eriti harjunud keerukaid toite valmistama, siis tundub päris hirmutav teinekord proovida midagi ise teha. Permakultuuriga on samamoodi: see kõik on väga raske töö ja paneb proovile. Aga mida aeg edasi läheb, seda rohkem olen valmis endale väljakutseid esitama ja proovima sellegipoolest midagigi teha. Sest mis oleks alternatiiv: kui ma ei teeks üldse süüa, peaksin rohkem nõusid pesema ja see oleks päris igav väljavaade. Närv on alati sees ja kõik tundub ponnistusena, kuid vähemasti õpid iga kord midagigi ja lõpuks on hea tunne, et vähemalt sain millegagi hakkama.

Ran Prieur, kellele ma varem ka viidanud olen, on oma maatükil tööd tehes samamoodi lähenenud: teatud asjad tunduvad eriti rasked ja siis ta lihtsalt proovib katse-eksituse meetodil, vaatab, millega on võimalik asi üldse aetud saada. Minu eilse õhtusöögi kohta: mulle baastasemel see üldiselt maitses ja ilmselt ka Victorile. Aga kui ma nägin, kuidas Renato muutis riisiroa enda portsjoni veel isuäratavamaks lisades oliiviõli, peterselli ja päevalilleseemneid, siis see andis juba ettekujutuse, mida võiks edaspidi taolise roa puhul arvesse võtta. Igatahes tundub, et eksperimentaalset muusikat tegeva inimesena suudaksin ma kindlasti taluda ka pinget eksperimenteerida muudes eluvaldkondadeks. Sest sellist asja, nagu totaalne läbikukkumine ei ole olemas, on vaid tulemused, mis mõnikord huvitavamad, üllatavamad kui vahest.

Mulle ei meeldi puritaanlus!

Inimest on läbi aegade vaevanud küsimus, mis teda eristab loomast. See paistab eeldavat, et inimese loomuses oleks justkui püüelda mingi eriti kõrgema standardi poole käitumise ja üldse olemise mõttes. Kõrgemad väärtused, see on tore, kui keegi üritab millegi poole püüelda, aga mis mind eriti masendab, on see, et tihti kaasneb nende püüdlustega rangus ja üsna puritaanlik hoiak. Inimene muutub esiteks teatud käitumislaade välistavaks ja teiseks oma välistavate ideede suhtes väga väga fanaatiliseks. Mõned näited: religioosne üliasketism ning teatud toitude vältimine pigem ideoloogilistel alustel.

Victor küsis Robertolt täna hommikul, et kas veganism tähendab ka mee vältimist. Sest mesi on ju toodetud elusorganismide poolt. Roberto vastus oli, et ta on tuttav mõningate argumentidega, et mee ekstraheerimine mesilastelt ei tee neile füüsiliselt kahju, aga kas ta ise oleks õnnelik, kui talt teine elusorganism midagi ära võtaks? Ehk siis: veganism dikteerib, et igasugune loomne produkt peab olema inimese toidulaual välistatud, lihtsalt sellepärast, et see on loomne produkt ja loomset produkti tarvitades sa a priori kuritarvitad loomi. Ma tunnustan Roberto õigust oma arvamusele, aga mulle jääb ikka arusaamatuks, miks inimeste püüdlused miski kõrgema (toitumis)ideaali poole on nii hullusti miskist veidrast süütundest ajendatud? Või kuidas inimesed üldse sellise süütundeni jõuavad?

Teine näide on organiseeritud religiooni äärmiselt karm seksuaalmoraal. Sel kuul palju kära tekitanud Valentine Alvre on äärmiselt välistav igasugu seksuaalkäitumise üle, mis ei mahu kristliku abielu rangetesse raamidesse. Alvre on koguni nii karm fanaatik, et siunab igaüht, kel on ohtralt kogemusi seksiga enne abielu "varasteks". Võiks ju kiruda, et Alvre on üks ignorantne fundamentalistist kitsarinnaline sallimatu usuhull jnejne. Aga Alvre steitment ütleb rohkem pigem organiseeritud religiooni, kui et selle uskujate kohta. Tema religioon nimelt dikteerib, et absoluutselt kõik, kes jumalale kas või pisemalgi kombel sõnakuulmatud on, väärivad igavest karistust põrgutules. Pole tähtis, kas sa oled Stalini stiilis massimõrvar või aus skeptik, kes lihtsalt ei suutnud ennast panna uskuma kogu seda usumulli, sa lähed põrgu ja kõik! Vot, mis tähendab, et jumala ees olla kõik võrdsed. Mõni ime, et kristlased võrdlevad abielueelset seksi varastamisega. Nad on dresseeritud maast-madalast nägema igasuguses kristlikust moraalist divergentses käitumises kõige kohutavamat pattu.

Ma ei ütle, et igaüks peaks sööma loomaliha või et inimesed võiksid ohjeldamatult seksida. Minu arust seks ilma armastuseta pole ikka päris see ning ma ei välista, et võtan tulevikus omaks taimetoitluse, kui sellest peaks olema lootust paremale tervisele. Ma tahan pigem öelda, et üks suurus ei sobi igaühele. Ja nii näiteks soovitaksin ma liha söömist vältida neile, kelle jaoks see tervislikult vastunäidustatud on. Ning kui sinu jaoks surve seksida talumatu ja sa parema meelega ootaksid abieluni, siis muidugi tasub oodata, kuni abieluni või vähemalt kuni õige inimese leidmiseni, kui oled natuke valmis reegleid painutama.

Kuid miks peaks liha söömisest loobuma inimene, kelle isikliku kehabioloogiaga lihasöömine sobib? Või miks peaks kõrgema sugutungiga inimene suruma alla oma loomupärast tungi? Oma sugutungi iga hinna eest taltsutamine ei ole seesama, mis hoida varast eemale poodidest, see on nagu hoida jooksuaegset kassi kinni toas, selmet lasta tal paarituda emastega. Ja kes siis arvab, et see kõuts selle kõige eest ilgelt tänulik on, siis loodan, et täis siristatud toanurgad annavad ammendava vastuse. Või siis vähemalt muutke inimesed steriilseks, aga ups, siis ei saa ju enam lapsi, mis tulistab augu kristliku pere loomise ideaali, haa haa.

Aga muidugi, ma unustasin. Ranged puritaanid on kinni "miski kõrgema inimliku ideaali" poole püüdlemise idee fixe'is. "Sest inimene on loodud kõrgemaks, kui loom". Selle loogikaga pole vist vaielda mõtet. Või siiski, kes veel kahevahel on, tasub mõelda, kas iga ideaal on üldse realistlik, rääkimata vajalikkusest.

Kuu aega juba Portugalis

Nii, täna sai täis terve kuu alates ajast, mil ma Portugali saabusin ja seni ma olen rahul. On ikka sootuks teine tera, kui ilm on palju mahedam, sest ma tõesti vihkan külma ilma. Samas ma pole kindel, kas ma tahaks kogu aeg siin olla, sest suvel jälle läheb esiteks maru kuumaks ja teiseks on Portugali ühiskonnas probleemid, mis on tihti öövastavalt kurvad. Palju on vaesust ja raskusi ära elamisega. Kindlasti on paljulubav idee pidada siin talu, aga suvekuumus oleks paras väljakutse. Vähemasti külmaga on võimalik end rohkem riidesse panna (samas kulub põhjamaades kõvasti rohkem energiat), aga kuuma ilmaga on selge limiit, kui palju kihte sa saad riietuse osas maha võtta.

Nii et hetkel mulle täitsa meeldib idee talvituda lõunas, naastes põhja poole kevade-suve perioodiks. Vähemalt kolmandik ajast Eestimaal olla mulle täitsa sobiks. Aga on selge reegel: alla 12 tunni jagu päikesevalgust per päev dikteerib märksa ebameeldivamad olud minu jaoks 57ndal-59ndal laiuskraadil. 37s laiuskraad on aga märksa teine tera. Päiksevalguse hulk ei lange kunagi alla 9 tunni ja kui päike paistab eredalt, siis tundub temperatuur alati soojem, kui tegelikult. Mistõttu võib kas või 15 soojakraadiga rannas päikest võtta kui olud sobivad. :)

Eile saabus uus wwoofija. Roberto Itaaliast, kes on juba neli aastat rännanud ringi ja käinud erinevates kohtades õppimas uut jätkusuutliku elustiili ja permakultuuri kohta. Viimati oli ta Bulgaarias. Ta on veendunud taimetoitlane ja meil just oli päris terav vaidlus sellel teemal, mis minu jaoks oli pigem stimuleeriv. Vahest on hea, kui teise inimese sootuks erinev maailm seab sulle väljakutseid ja sa ise pead suutma oma seisukohtade eest seista. Ma kindlasti ei nõua, et kõik inimesed mõtleksid minu moodi, sest eks vahel oleks ka huvitav mingit uut vaatenurka enda jaoks avastada. Roberto tundub olevat päris tark inimene ja see juba on midagi. :)

Roberto tahaks tulevikus luua oma enda ökoküla või vähemalt community, kus elada. See oleks huvitav, aga probleem on selles, kuidas leida sobivad inimesed ja kas isegi kõige sobivamate inimestega oleks võimalik koos elada. Ma olen paratamatult paradoksaalselt jäärapäine individualist ja samas lootusetult passiivne. Juba kogemus Opium Flirdiga illustreerib, et ma olen rühmas pigem passiivne indiviid, kes siis vaatab kõrvalt, kuidas teised domineerivad ja minu ideed varju jäävad, ja siis ma muutun passiiv-agressiivseks, tundes põletavat resentmenti teiste vastu, kes mind alla suruvad, või ma kujutan ette, et mind surutakse alla. Mõni ime, et ma lõpuks ei näinud muud võimalust, kui lahkuda.

Ühesõnaga, kollektiivielu oleks vist minusuguse passiivse introverdi jaoks vastunäidustatud. Pigem kujutaksin ennast elavat nagu Thoreau, enamasti tegutsedes üksinda, ent vahest siiski toetudes või pakkudes tuge teistele. Samamoodi ka muusikas. Kõige parem on mängida kõiki pille ise, aga aegajalt kutsuda ka instrumentaliste, kes valdavad pille, mida mina ei oska mängida (nagu mina olen kasutanud vasktorude mängijaid), või mängides ise mõnda oma erilist pilli teise jaoks (nagu ma hiljuti puhusin flööti Krustoki jaoks). Mulle see valem sobiks, et ma ise loon enda ümber Epliku mõttes eliidi, aga oleksin hea meelega ka aegajalt osa kellegi teise eliidist (ja viis aastat tagasi ühel Kinomaja kontserdil trummi mängides ühe loo jaoks olin korraks osa ka Vaiko enda eliidist, loodetavasti kunagi veel). Äkki on võimalik jätkusuutliku elustiiligi mõistes omada enda ümber kogukonda, samas eemaldades need kogukonna kõige igavamad osad? Kes teab.

Koduõpe ja laste sotsialiseerumine

Aivi Renteli arutelus koolivägivalla teemal sisaldub muuseas ka alljärgnev tsitaat:

Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

No muidugi, see on paljude kooliõppe pooldajate ja koduõppe vastaste lemmik-strawman argument, et koduõppes laps jääb sotsialiseerimata. Minu meelest on see argument pullikaka. Avalik kool, kus lapsed peavad alluma pea vanglalikule korrale ja kus igasugu jõhkrad konfliktid on pea sama kärmed tekkima kui viirused külmas ja ebasoodsas kliimas, on minu seisukohast kõige kehvem variant lapse sotsialiseerumiseks. Koduõppe vastased tihti targutavad, et lapsi peabki õpetama "reaalsusega kohanema", et see on elu, kui sind kiusatakse, siis see õpetab sulle nii mõndagi. Aga miks ei võiks inimese lapsepõlv olla õnnelik, miks meid peab igasugu ülekohtuste kannatustega peedistama? Maailmas on tohutult võimalusi inimestega kohtuda ja õppida teiste inimestega arvestama, mis ei nõua seda, et sa viibiksid vabakäiguvangla tüüpi institutsioonis, kus sa võid saada ja saadki vägivalla ohvriks. Isegi kui ei kiusata, on kool kui institutsioon parimal juhul ikkagi üsna intsestuaalselt piiratud viis sotsialiseeruda. Nii et igaljuhul ma soovitaks lapsevanematel, kel on kahtlusi terve selle koolipõhise haridusvalemi osas, saata see kooliinstitutsioon perse ja minna koduõppe teed.

Siin aga lugemist teemal, kuidas kanda hoolt sotsialiseerumise eest, kui valida koduõppe tee.

Ran Prieur ja tema savimaja

Soovitan lugeda Ran Prieur'i maablogi, kus ta kirjeldab kõiki töid ja projekte, mis ta oma isiklikul tsivilisatsioonist eraldatud maalapil ette võtab. Äsja sai põhimõtteliselt valmis tema savimajake. Dokumenteeritud on ehitusprotsess ühes fotodega. Minu arust on see muljetavaldav, kui keegi saab hakkama mingi ehitisega, hoolimata suht vähesest ehitusalasest kompetentsist. Savihütt näeb igatahes päris kena välja.

Mis aga minusse puutub, siis täna alustuseks istutasin kasvuhoones mõned taimed (peet, kapsas, piprataimed jne). Ilm kisub tuulisemaks, vihmasemaks ja jahedamaks.

Kolmas päev

Tänane põhiprojekt oli pajupuude ümberistutamine. Milles olid oma väljakutsed. Esiteks pidime mõned eile kaevatud augud pool meetrit ümber nihutama. Teiseks kolm ekstra auku jäid tunduvalt kõvema pinnase peale, ning vesi, millega augud kastsime, ei tahtnud kuidagi alaneda kahes kõige kõvema pinnasega augus. Kolmandaks olid pajud juuripidi nii kokku kasvanud, et neid eraldada oli päris raske. Vot mine ja tea, kas need pajupuud ellugi jäävad.

Samuti oli minu peal täna õhtusöögivalmistamine. Ma pole eriti harjunud keerukamaid toite valmistama, nii et mu ees seisis väljakutse. Otsustasime, et teen salati kõrvale riisi. Victor aitas hautatud juurviljade prepareerimisega. Lisatud sai ka tuunikala. Roog tuli päris maitsev.

Pärast sööki aga helistasin Guidole maja telefoniga. Jutustasime päris pikalt. Oli meeldiv üksteise hääli kuulda. Minu ja Guido hääled on ikka üsna sarnased ja ma olen isegi avastanud kohati ennast tema moodi kõnelemas. Tuli 17 minutit kestev vestlus. Tavaliselt ma telefoniga väga pikalt ei räägi, aga heade sõprade puhul võin alati erandeid teha. :)

Tänaseks kõik.

Lühidalt tänasest päevast

Pildil ujumisbassein.

Täna hommikul tegime uue kompostihunniku aeda. Pärast lõunat puhastasin aga kapsapeenra umbrohust. Pärast tööd käisin aga ujumisbasseinis ujumas. Vesi oli, kui uskuda kraadiklaasi, umbes 20 kraadi soe. Kindlasti soojem, kui ookeanivesi, kuid ometigi juba suhteliselt jahe. Täna oli väljas soe ja edaspidi on võimalik isegi kuni 22kraadi sooja. Järgmine nädal aga peaks sajusemaks, tuulisemaks ja jahedamaks minema.

Siin aga tutvustav profiil quintast, kus ma hetkel olen. Võimalik on lugeda põhiinfot ja vaadata ka paari pilti. Quinta do Vale da Lama.

Minu esimene päev uues quintas

Ärkasin täna kell 7. Surfasin kuni umbes üheksani netis ja siis läksin hommikust sööma. Söin müslit ja siis näitas Julia mulle quinta ümbrust. Päris suur ja uhke territoorium igatahes. Siis andis Julia mul valida: kas töötada aias ühes hollandlasest vabatahtliku Victoriga või aidata tal endal köögis keediseid prepareerida. Olin huvitatud viimasest variandist.

Kõigepealt keetis Julia viigilehisest kõrvitsast (Cucurbita ficifolia) moosi. Kasutusjuhendi moosi valmistamiseks leiab siit. Selleks korjasime aiast päris mitu kõrvitsat. Kasutasime siiski vaid paari, k.a. üks päris vana vili, mis Julia sõnul nägi perfektne välja. Siis õpetas Andrea, portugaallanna, kes küll ei osutunud Renato elukaaslaseks, küll aga käib ta suviti quintas lastelaagrit juhendamas ja on siin muidu tihe külaline, kuidas küdooniaviljadest (inglk. quince, ladk. Cydonia Oblonga) teha tarretist ja marmelaadi (kaks eri asja ikkagi). Siis läks ta ühes Renatoga shoppama.

Aa, küdoonia. Esimest korda maitsesin küdooniatarretist Guido quintas sel kevadel. Küdooniatarretist tehti ka Saksamaal Kathrini farmis ning küdooniad kasvavad isegi Eestis, believe it or not! Väga mõnus maitse igatahes. Ja vili ise lõhnab ka hästi, kuigi ise ta päris söömiseks ei kõlba, ikka keediste tegemiseks enamasti.

Keskpäeval sõime lõunaks suppi ja siis jätkasime küdooniaviljadega. Tarretise valmistamisega läks aga väheke nihu, sest suhkur, vesi ja kooretükid-seemned said lisatud vales järjekorras. Samuti juhtus Juliaga õnnetus, ta sai kuumast veest vähe kõrvetada, mistõttu ta pidi oma käe laskma Andreal kinni siduda. Marmelaadiga aga läks kõik kenasti. Kell 3 lõpetas Julia oma töö, mina aga hiljem alustanuna tõin viimase asjana aiast käsnkõrvitsaid (luffa), millest saab looduslikke käsnu valmistada. Puhastasin ära juba mõned pliidi kohal rippuvad värsked käsnad ja koos Victoriga prepareerisime kaks käsnkõrvitsat.

Siis otsustasin randa minna. Võtsin läpaka kaasa ja pildistasin natuke ümbrust.


Selline on külalistemaja esine.


Siin on päiksepaneelid. Tõsi küll, need on pigem basseinis vee soojendamiseks.


Siin just valmis saanud jurtatelk, mis tulevikus peaks wwoofereid majutama.


Ja siin mina poseerimas jurta sees. Täitsa äge struktuur, peaks ütlema.


Vaade kasvuhoonele ja juurviljaaiale.


Ja siin mina Atlandi ookeani ääres. Söandasin ujumaski käia. Vesi on juba suht jahe, aga üht karastavat-värskendavat suplust saab ikka lubada. Kui Kristjan Melega Portugalis elas, siis Kristjan olevat suisa pea detsembri alguseni ujumas käinud meres.

Vahepeal oli meile külla tulnud üks Portugali paarike. Ja niimoodi siis seitsmekesi sõime õhtuks pastat mereandide ja tsukiiniga, hiljem magustoiduks rõstitud kastaneid, mida ma tegelt esimest korda sain maitsta juba kaks nädalat tagasi, siis kui eelmises quintas päris mõnusa grilliõhtu tegime.



Oma magamistuppa naastes võtsin välja klarneti, et oma pillil tavapärased skaalaharjutused läbi teha ja avastasin, et ruumil on ikka päris võimas naturaalne reverb. Lagi on siinsetes tubades ikka päris kõrge ja nii kajab pill ikka väga hästi. Naturaalne reverb on ikka üle prahi võrreldes mistahes elektroonilise efektisimulatsiooniga, veendusin selles ise. Salvestasin jazz-improvisatsiooni Audacityga ja siis sain ma Ervinilt meili, kus muuseas ta soovitas, et ma võiks reisil ikka mingeid audioasju ka üles panna, kas või field recordingut. Mis seal ikka, by request siit tuleb see salvestus.



Edaspidi ilmselt teen oma pillimänguharjutused läbi jurtas, sest ehk on seal intiimsem õhkkond, kui majas, kus teised paratamatult mu tõrtse kuulma peavad. Tänaseks aga kõik, varsti aeg nagunii magama minna.

Tartu kodulindistajate koostöö!!!

Puhusin Saksamaal Ivo Krustoki ühele uuele loole natuke flööti (aitüma Kathrinile, et laenas). Lugu pealkirjaga "Mu Truudus on Ruudus" saab kuulata-allatirida vot siit.

Ja taas uues Portugali quintas sedapuhku

Veel vanas farmis.

Jõudsin jupp aega tagasi Sao Teotoniost Lagosesse. Tulin oma eelmisest farmist, kus interneti kasutusvõimalused olid piiratud ja mis oli tsivilisatsioonist ikka väga eraldatud, uude quinta'sse. Paistab vägaväga teistmoodi olevat, peatun külalistemajas, mis peaaegu nagu hotell. Ja internet levib päris kenasti. Ma ikka olen seekord tõesti üllatunud igakord, kui ma uude farmi lähen vabatahtlikuks. Esta ja Nilsi talus sai palju nalja ja oli muidu lõbus, seda poleks mitte oodanudki. Eks näis mis siin edasi saama hakkab.

Vastu võttis mind Lagose bussijaamas siinses plaanimisjärgus olevas külalistemajas elav majahoidja Renato ühe portugaallannaga, vist tema elukaaslane. Ning üks Ameerika wwoofija Julia. Peremees Walter ise elab hoopis eemal ning peaks siia tulema alles uuel nädalal millalgi. Loodetavasti saab siin töö mõttes nii mõndagi põnevat teha. Aga eks see selgu.

kiire blogipost Portugalist

Nädal tagasi jõudsin Portugali. Olen seni peatunud talus 15km eemal Sao Teotoniost. Talu peab Saksa immigrandipere Esta ja Nils koos kahe lapsega, kes ise plaanivad lõpetada WWOOF-hooaja novembrist, seega mina olen neil tänavu aasta viimane WWOOFija. Ja ma pole üksi, peale minu on veel kaks noorukit USAst, Elizabeth ja Cody. Nii et esimest korda olen töötanud ühes teiste WWOOFijatega. Seltsis on tõesti segasem, peab tõdema. Tööd oleme teinud hobusetallis, aiamaal, põllul ning eelmise nädala suurprojekt oli hobuste ratsutamisplatsiks mõeldud territooriumi rookimine kividest.



Territoorium on hämmastavalt suur. Pere ise magab ühes väikses majakeses, mille ees on väliköök. Lisaks on ehitus/renoveerimis-järgus üks suurem maja. Maal on laiali kolm karavani, ühes neist, mis on värvitud üle hipi-stiilis, ööbin siis mina. Gert „Trash“ juba ironiseeris, et Saksamaal elavat ma hipitalus. See on palju hipilikum talu. Nils ja Esta on ikka igati vabameelsed ja mõnusad tüübid, peale tööd oleme ikka ühes õlut ja veini koos joonud ning naernud, eelmine reede käisime ka rannas ning laupäeval jämmimas ning ühes teises talus väikest viisi pidu pidamas. Nii et seltskonna mõttes igati bueno. J



Portugal tundub olevat ideaalne maa, kus talu pidada. Maastik hämmastavalt kaunis, ilma et kõrgus merepinnast hullupööra varieeruks. Ja siinses kliimas saab ka väga paljusid vilju kasvatada. Miinusteks ehk suvine kuumus ja talvine vihm. Aga praegu on kõik ilus, Saksamaal juba läks külmaks, aga siin olen kogenud suisa temperatuure üle 20. Nii et igati kenal ajal sattusin siia. Nüüd on küll jahedam, aga see on ikka troopika võrreldes külmade kodumaiste temperatuuridega. Või perse, Eesti on Põhjapoolus võrreldes subtroopilise võõndiga!



Seda lumma, mis mind kevadel siia tõmbas, tundsin igatahes nädala eest saabudes jälle ja kui meeldiv äratundmine see oli. Portugal on maa, kus olla õnnelik, mistõttu pole ime, et siin niipalju immigrante on. Siin lõuna pool leidub sakslasi, põhja pool rohkem inglasi, hollandlasi ja belgialasi. Kas ma järgneva viie kuu jooksul ka eestlasi näen, see selgub. Kuid järgmine talunik, keda külastada plaanin, võin öelda, et on natuke leedukas oma veres.



Praeguseks lõpetan. Internetti saab siin enamasti kasutada pigem meilide lugemiseks, nii et enne novembrit ma vist uuesti ei blogi.

Kuidas ma Saksamaal elanud olen

Postitan mõned pildid vagunelamust/ehitussoojakust/karjusehütist, mida siis mulle Saksamaal WWOOFides peavarjuna on võimaldatud. Alguses ma kasutasin hoopis üht magamistuba suures majas, aga esiteks hakkas karjusehütt mulle meeldima, teiseks saab siin ligi naabri wifile, kolmandaks kolis tuppa sisse hoopis üks noor umbes 20-23-aastane sakslanna, kellega Kathrin on juba mõned aastad tuttav olnud ja kes on aidanud viimasel ajal talutöödega. Mis tõi kaasa selle, et ma kolisin tervenisti karjusehütti.


Veel üks pilt karjusehüti eest.


Taustal koiku, mille peal magan.


Pildistatuna hüti tagant. Kõik fotod on korraliku kaamera puudumisel tehtud Maci Photo Boothiga, nii et sellest ka sitem kvaliteet ja väiksem reso. Eriti raske on saada head pilti, kui sisseehitatud kaamerale vahib päike vastu.


Ja siin pildil on ahi, mida ma siin kütnud olen. Ilm on seni endiselt olnud hea ja päikseline, kuid kiskumas ka juba jahedaks. Eriti öösel, mistõttu olen ahju kütma hakanud. Õnneks tuleb ahju kütmine mul juba palju paremini välja. Mul pole vaja isegi enam iga kord uut lõket alustada, vaid teatud intervallide tagant lihtsalt sõetükkidele uusi halge lisada ja tuli varem või hiljem süttib taas. Muidu aga on hütis olemine väga mõnus, tubane oma Thoreau-likul viisil.

Ahjaa, viimasel ajal olen harinud aiamaad, kaevates komposti peenrate sisse. Ning terve perekonnaga pluss veel mõnede talus peatuvate külalistega puid vedanud. Ma ei mäleta, et oleks varem nii suure hulga inimestega koos elanud, söönud ja töötanud. Karjusehütt ongi minu üksinduse kindlaks linnaks-varjupaigaks, mis minusugusele introverdile sobib.

Trashi blogis

Aitüma tantsulisele prügikastikutile, kes mind filmide ja muusika kohta küsitles ja sissejuhatuseks ka päris sooja kommentaari kirjutas. Küsitlus ise on siin.

Täna oli õues päris soe ilm, võib julgelt pakkuda 20 kraadi või isegi nats üle. Kandsin täna jälle lühikesi pükse, mis viimati jalas vast 1,5 kuud tagasi, mil temperatuur Eestis hakkas kukkuma kõvasti alla võrreldes varasema kuni 30kraadise suvekuumusega. Täna puhastasin aiamaal ühe peenra umbrohust, kust varem olin ära korjanud oad. Siis kompostihunniku vasakust poolest koristasin ära kõrvitsataimed ühes mõnede kõrvitsatega. Kathrin seletas, et kõrvitsad võib vabalt nii umbes maikuus panna kasvama kõdunevale pinnasele, soovitavalt siis komposteeruvale orgaanilisele materjalile. Lõpetuseks korjasin ka vaarikaid.

Internetti saan kasutada muide "karjusehütist". Paistab, et naabri wifil pole salasõna vaja sisestada, et sellega ühineda. Täna ühendasime ka hobusetallist ühe pikendusjuhtme, et saaksin läpakale juhtme taha panna. Nüüd põleb ahjus lõke, mille ma just katse-eksituse meetodil põlema sain. Otsustasin, et kütan hüti soojaks täna ööseks. Tuletegemine on alati nii keeruline, igal ahjul on justkui omaette isiksus, mis tähendab, et need trikid, millega sa panid põlema X ahju, ei tööta üldse ahjus Y jne. Sellepärast ongi hea jahedamal ajal WWOOFimas käia, et erinevates ahjudes tule tegemine arendab lõkke süütamise oskusi. Täna öösel polegi vist teab kui külm, aga ei tee paha selle ahju isiksust tundma õppida.

WWOOF-talu keset tsivilisatsiooni

Tervitused Saksamaalt head lugejad!

Olen alates 1. oktoobrist peatunud Saksamaal, taaskord olen ette võtnud WWOOF-retke välismaale. Hetkel peatun Kesk-Saksamaal ühes külas, mis on umbes 35km Kasseli linnast, nimega Volkmarsen-Ehringen, mis kuulub Volkmarseni väikelinna valdusse. Ehringen on küla, kus elab umbes 900 inimest ja seal asub ka üks talu. Kus peatun mina.

Talu peab üks perekond, kus mees Florian töötab maastikuarhitektuuri õppejõuna Kasselis ja naine Kathrin on sotsiaaltöötaja, kes enamasti töötab kodus. Ja kasvatab Florianiga ühist tütart nimega Dora. Teised pere lapsed on pärit paari eelmistest abielust, kummaltki abikaasalt kaks last. Ehk siis nn. patchwork family. Talus on hobused ja lambad ning aiamaa. Nende maatükil asub üks suur vana savist elamu, mis on juba umbes 150 aastat vana ning mida paar on jõudumõõda renoveerinud. Samuti üks ratastel haagissuvila tüüpi ehitis, mida Kathrin ise kutsub "shepherd's hut" (karjuse hütt), kus Kathrin elas enne, kui ta esimesest lapsest rasedaks jäi, ent mis on siiamaani alles. Olen seal ööbinud ja kuigi öösel läheb juba külmaks, tuleb sellegipoolest seal ehtne Thoreau tunne peale.

Seni olen abiks olnud aiamaal, koristasin esimese asjana oad ära ja täna konserveerisime need. Ja siis veel nipetnäpet muid asju, nt. hobuselauta koristanud ja aidanud ühel poisil muruniitmisel. Muruniiduk, millega ta pidi täna naabri muru niitma, oli muide siuke, et korjab kogu niidetava heina plastikkonteinerisse, mis vajab iga paari hetke tagant tühjendamist ning minu ülesanne oli heina kärutada edasitagasi.

Talu on igaljuhul päris mõnus koht. Nagu eelpool mainitud, asub ta külas, mis on suht tihedalt asustatud. Nii et minu senine WWOOF-talu, mis on kõige vähem isoleeritud. Tüüpiline on see, et WWOOF-farmerid elavad parimal juhul oma naabritest pea kilomeetri kaugusel, või nad on üldse väga hõredalt asustatud asukohas. Nüüd on aga peaaegu tunne, nagu WWOOFiks kuskil väikelinnas. Ja ka muidu igati vinks-vonks olemine. Perekond on ka väga sümpaatne, perenaisega on alati huvitav jutustada ning Dora on lihtsalt nunnu, üldse on kõik väga sõbralikud ja elurõõmsad siin. Nii et minu jaoks igati sobilik. Arvata võib, et tulen järgmine aasta tagasigi.

Siinses peres on mõned instrumendid ka. Kaks nailonkeeltega kitarri. Kusjuures Kathrin on ka flööti õppinud. Ma olen ta pilli, mis seisab külmkapi peal flöödi-stand'il, ka väheke uuristanud ja jumala korralik instrument, parem kui minu oma isegi, ka Yamaha pill. Üks positiivne omadus on see, et pillil tuleb madal C-noot päris kenasti välja, minu omal ikka kuidagi nõrgalt kohiseb, kui sedagi. Ja siis ma sain aru, et ilmselt on viga ikkagi lekkinud klapipadjas, mitte selles, nagu ei oskaks ma üldse madalaid noote eriti puhuda. Tulevikus peaks laskma enda pilli üle vaadata.

Kaasa võtsin seekord oma pillidest klarneti. Plaanin tõsiselt kätte võtta ja oma pillimänguoskusi harjutada. Harjutangi vabal ajal "karjusehütis" skaalasid. Mõned mu tuttavad muusikud võivad ju arvata, et ma oskavat hästi puhkpille mängida. Ervin ütles Areaali saates, et minu tugevam külg on puhkpillid, Ramo aka Pastacas peab minu flöödimängu isegi osavamaks, kui enda oma ja ka Vaiko näeb minus klassikalist puhkpillimeistrit. Kahjuks ma ise tunnen, et mul on veel arenguruumi kõvasti ja mu stiil on esialgu suht piiratud. Arvata võib, et teistel on karp lahti, sest see on ju nii rariteetne, et keegi hakkab 20ndates eluaastates mitte aint ühte, vaid ka kahte puhkpilli mängima ja näib, justkui oleks tal omaette suhe nendega. Samas mikroskoobi all paljastuks, et ma olen ikka paras amatöör. Albert Linntam ja Tanel, kes nüüd Opium Flirdis mult puupuhkpillide rolli üle võtnud on (ja ta sisuliselt toodigi bändi mind asendama!), puhuks mulle iga kell tuule alla. Igal juhul nüüd on mul palju aega, et ennast arendada. Vähemasti seni olen osanud mängida seda, mida tahan ja teab, kas nt. "Ratatouille" oleks ikka seesama, kui ma oleks seal kiiremaid ja sõrmimurdvamaid käike tulistanud?


Vanakooli puhkpillimeister? Või pigem toores amatöör? :)

Ilm oli siis, kui ma tulin, sügisele tüüpiliselt sombune, kergete sademetega. Pühapäeval aga läks ilm päris ilusaks ja tänagi oli mõõdukalt soe ilm, nii umbes 15-20 vahemikus soojakraade. Kindlasti ehtne suvi võrreldes jaheda Eesti kliimaga praegu, mille eest ma tõtt-öelda kodunt putku paningi. Minu eesmärk on teha tänavu aasta midagi, mida ma varem ei ole teinud: talvituda lõunas. Paar nädalat hiljem on plaanis jälle Portugali sõita ja seal peaks vähemalt novembri lõpuni veel Eesti mõistes suvetemperatuurid võimalik olema. Kindlasti ei kuku temperatuur talviti väga külmaks ja pärast eelmise talve jubedat pakast on igasugune pääsemine soojemasse keskkonda teretulnud. Ma ei ole üldse talveinimene paraku. Ideaalis ma teeks muidugi nn. hemisphere hopping'ut, ehk hüppaks põhjapoolkeralt lõunapoolkerale aastaaegade vaheldudes, aga see läheb arvatavasti liig kulukaks. Vb. järgmine aasta teen ära selle triki, et sõidan talvituma nt. Brasiiliasse. Eks näis.

Imandra Lake ja Ulrich Schnauss - Plink Plongi laiv (arvustus)

Eelmisel nädalavahetusel esines Eestis taaskord Ulrich Schnauss. Sarnaselt eelmisele korrale oli soojendusbändiks Rein Fuksi juhitud ansambel. Sedapuhku oma esikplaati esitlenud Imandra Lake.

Imandra Lake tuli Plink Plongi lavale umbes pool kaksteist. Koosseisus Rein Fuks (kitarrid, vokaal), Eve Komp (vokaal, sünt, metallofon), Rivo Järvsoo (kitarr), Tõnis Kenkmaa (bass) ja Taavi Laatsit (sünt). Üllatas trummide puudumine, rütmid tulid fonona Fuksi sülearvutist. Laulud mängiti seega just nagu plaadil, ainult "Öö Laul" oli esitatud tervetoon kõrgemalt ja ilma ukulele-introta. Samas oli kitarride, süntesaatorite, metallofoni ja vokaalide kokkumängus piisavalt seda tunnetust, mis laivis plaadilugudele uue hingamise annab.

Fuks mängis lisaks oma tavalisele rohekassinisele Jazzmasterile ka Danelectro kitarre, üks neist suisa 12-keelne (loos "Seesamseesam"). Eriti mahlakalt kõlas kitarrimeloodiate duubeldamine metallofoni poolt. Imandra Lake'i etteaste oli lühike, aga mõnus. Lõpetuseks tegid nad ühe kaverloo, mis oli kontserdi ilmselt kõige Pia Frausilikum moment.

Hiljem tuli lavale Ulrich Schnauss, kes oli suurele lauale üles seadnud läpaka, kontrollerid ja mikserpuldi. Kuigi Schnauss on tuntud shoegaze'i uue laine ühe vaieldamatu meistrina, keskendus ta pigem oma repertuaari technolikumale küljele. Suurema osa ajast ta keeras nuppe manipuleerimaks oma Ableton Live'i setti, kõik lood suubusid üksteisesse ilma pausideta.

Kohati kõlas üllatuslikult raju tantsulist kütet, mis lõi rohkem kui kaudseid seoseid Chemical Brothersiga. Samas oli Schnaussi kava päris pikk ja kohati kippus tähelepanu hajuma. Seda enam, et Schaussi läptop+kontrollerid presentatsioon implitseerib homogeensust, mis tihti elektroonilisele muusikale pigem karuteene teeb.

Kõitvamad hetked olid siiski need, kus Schnauss lasi oma sisemisel Kevin Shieldsil mõllata. Kui ta mängis klahvkat, tegi ta seda eriti elavalt ja dramaatiliselt, samas sundimatult. Ning lisaloona tehtud lühemat setti alustas üks üsna raju laks shoegaze'imist, mis tõesti rokkis. Kuigi Schnauss ilmselt soovib shoegaze'ist nüüd kaugeneda, oli siiski selge, et selles stiilis teeb Schnauss silmad ette nii mõnelegi teisele.

Arvustus ilmus veidi lühendatud kujul 28nda septembri Postimehes.

Opium Flirt Catfishi soundtrackil

Opium Flirdi Facebooki seinal täna siuke uudis:

Meil on hea meel teatada, et üks meie vanem lugu "Saint European King Days" valiti USA mängufilmi "Catfish" soundtrackile kus teiste seas Beach Boys ja Philip Glass.

Minu kommentaar: hea valik!

Kui taskukohane on ökoelu?

Soovitan lugeda EPL-ist artiklit ökoelu kohta. Kummutatud on müüt, et ökoelu on kallim. Kui võtta ökoelu tõsiselt ja loobuda täielikult nõudepesumasinatest, autodest jms, mis kaasaja tsivilisatsiooni juurde käib, saab päris kenasti kokku hoida. Samuti on töödeldud toitu sisaldavates korvides palju igasugust jama, milleta saab ka hakkama. Nii et kahekordset toidukorvi kallinemist ei maksa karta.

Siiski, ökoelu elamine nõuab majanduslikult enamvähem head järge. Üks puudus artiklil on see, et ta mainib vaid neid, kes jaksavad osta igasuguseid kalapulki, viina, magusaid jooke jms. jura. Aga ekstreemses vaesuses inimeste olukord on nagunii lootusetu: ei kujuta hästi ette, kuidas vaesed tudengid, kes stereotüüpiliselt vaid nisumakaronidest toituvad, mitu korda kallimat ökopastat tarbima hakkavad. Muidugi, kindlasti leidub alternatiive ka makaronidele, mis on tervislikumad, aga kui rahaga kitsas, on taskukohase, ent samas tervisliku menüü leidmine keerukam.

Tõenäoline lahendus vähese raha puhul oleks võimalused hankida toitu ilma rahata. Kindlasti tuleb kasuks oskus ära tunda söödavaid taimi ning hea ka, kui oleks kas endal võimalus toitu kasvatada või siis kellegi sugulase peenralt midagi saada. Kõige äärmuslikum variant on muidugi dumpster diving: prügikastist toidu otsimine. Vahel võib prügikastist nii mõndagi väärtuslikku leida, aga vaja on lihtsalt kas tõelist meeleheidet või siis lihtsalt valmisolekut mõelda ja tegutseda väljaspool kasti. Ran Prieur kirjutab prügissukeldumisest siin.

Igaljuhul, parimad asjad on tõesti tasuta neile, kes taipavad neid leida. Ideaalis olekski ökoelu mitte lihtsalt elitarismimärk, millega hoobelda (mis samas ökokapitalistidele kenasti sisse toob), vaid viis, kuidas vähendada sõltuvust rahamajandusest. Oma maapinnal iseehitatud või renoveeritud majas elamine ning oma toidu kasvatamine ning mis veelgi parem, ka jätkusuutlik elustiil ilma vee- ja elektrivõrguta on kindlasti elutervem alternatiiv laenukoormatesse mattumisest, stressist, steriilsest linnaelust ning halvast toitumisest tingitud hullumeelsele ja kahjulikule elustiilile.

Nende kahe punkti vahel eksisteerib küll terve kontiinum ja mitte igaüks ei saa teha täielikku siiret täiesti tsiviliseeritud elust täiesti maalähedasse ellu, küll aga on alati ruumi oma elus teha positiivsemaid muudatusi ja leida endale sobivamad viisid. Ka läbilõhki linnainimene võib oma elu ümber korraldada vähem stressavamaks, rohkem tervislikumaks, säästlikumaks jne, ilma et ta peaks kolima maale, mis ei pruugi olla sobivaim keskkond tema jaoks. Kui Henry David Thoreau kirjeldas, kuidas õige filosoof peaks lisaks huvitavatele mõtetele julgema elada ka huvitavat elu, siis ma ei usu, et ta lootis näha leegionitäit inimesi tema Waldeni eluviisi imiteerimas. Julgus mõelda ja elada huvitavalt nõuab ikkagi teadlikkust sellest, mis isiklikult kõige sobivam on.

Imandra Lake - Seesamseesam

Pia Fraus oli eelmise kümnendi üks tähtsamaid nimesid Eesti indirokis. Neil õnnestus leida mõningast tähelepanu ka välismaal ja mängida ka koos mitme tunnustatud indi-nimega, nt. Piano Magic ja Ulrich Schnauss. Arvamusi selle bändi kohta oli seinast seina, kriitik Blake Butler (All Music) näiteks kirjutas Pia Frausi teise albumi "In Solarium" kohta, et bänd on suutnud edukalt taaselustada shoegaze'i kõitvama poole. Negatiivsemalt meelestatuile tundus eelmise kümnendi sees neli plaati ilmutanud PF aga oma indi-iidolite isikupäratu jäljendajana.

2009nda aasta lõpus ilmus aga 3Pead kollektiivi koostatud kogumikalbum "Eesti Pops nr 1", läbilõige Eesti värskeimast alternatiivmuusikast. Bändiliider Rein Fuksi heliloome oli ka esindatud, küll aga mitte enam PF nime all. Kogumikul ilutses lugu pealkirjaga "Ilus Aeg", esitajaks märgitud Imandra Lake. Paistis välja, et Fuksi ja Eve Kompi uus projekt laulis erinevalt ingliskeelsest Frausist eesti keeles. Tekkisid küsimused, et kas esiteks on Fuks loonud eestikeelse kõrvalprojekti ja teiseks, mis saab Pia Frausist endast?

Tänaseks on selge, et Pia Fraus on lakanud olemast. Raadio 2 saates "Muusikanõukogu" andis Eve Komp vastuse, et bänd lihtsalt vajus ära lõpuks. Selles valguses pole Imandra Lake mitte PF'i kõrvalprojekt, vaid jätkuprojekt. Pealtnäha jätkab Imandra Lake eelmise bändi shoegaze-rida, mistõttu küünikute meelest on saund endiselt My Bloody Valentine'i, Pale Saintsi ja Slowdive'i faksiimile. Samas võib julgelt öelda, et küünilisus on selgelt vale mõtteviis "Seesamseesamile" lähenemiseks.

Prominentseteks kõlavärvideks pole enam efektirohke sudutav kitarr ja sellele sekundeeriv kosmiline sünt. Helipilt on muutunud selgemaks, otsekui kristallselge [Venemaal asetseva] Imandra enda järveveena peegelduvad vastu akustilised kitarrid, klaver jm. pillid. Fuksi ja Kompi vokaalne keemia on muutunud üha peenemaks ja nende põimutud lauluhäälte tekstuur juba äratuntavaks Fuksi firmamärgiks.

Mis veel enam, pealtnäha Imandra Lake'i nõrkusena tunduv liigne heliline sarnasus shoegaze'i legendidega on osatud sedapuhku tugevuseks keerata. Mõned lood, nagu näiteks "Liugle Liugle", "Ole Mu Laev", "Puhangus" jmt sugereerivad tegelikult uut sorti folk-muusikat, millel pole mitte midagi ühist folkmuusika tavapärase kujundiga. Ning nende kaver Johansonide laulust "Külm" on osatud panna kõlama oma seitsmeminutilises kestuses pigem hüpnootiliselt, kui et tüütult. Hea sooritus. Imponeerivalt mõjub ka bluusivormi võttev "Igane", mis sobib plaati lõpetama ülihästi.

"Seesamseesamit" võib üldjoontes lugeda õnnestunud plaadiks, sest kingapõrnitsemis-šabloon on siin selgelt kasutatud atmosfääri loomise eesmärkidel. Ja tulemuseks on omamoodi indi-folkalbum, mis võib kõlada psühhedeelselt ja mõjuda narkootiliselt sooja muusikana. On igati sobiv, et lauldakse eesti keeles, sest Fuks ja Komp kõlavad üha vastuvõtlikumana oma kodumaise muusikalise pärandi osas. Kindlasti võib sellelt post-Pia Fraus projektilt veel huvitavat muusikat oodata. (Hinne: 4)

Arvustus ilmus täna Postimehes.

Maria Faust - Warrior Horse

Saarlannast saksofonist-helilooja Maria Faust alustas heliloome ja bändijuhtimisega juba oma õpingutee alguses Taani Rütmikonservatooriumis. Tänaseks juhib feministliku suunitlusega Faust oktetti, mille ülejäänud liikmed on skandinaavlastest mehed, üks nendest isegi tema abikaasa. Aegade jooksul varieerunud koosseis, mis samas jäänud üldjoontes püsima kaheksaliikmelisse puhkpillid+rütmigrupp formaati, on andnud kontserte üle Euroopa, aeg-ajalt ka Eestis. Kaks aastat tagasi ilmus okteti esikplaat „Bitchslap Boogie”, mis võttis kokku senise loomingulise paremiku ja sai positiivset vastukaja nii Eesti kui ka välismaa jazzipressilt.

Vahepeal on Faust kirjutanud hulganisti uut muusikat, muuseas ka „Kontserdi jalgrattale ja orkestrile”. Osa viimasest jõudis ka okteti repertuaari, uusi lugusid esitati muuseas ka 2009. aasta „Jazzkaarel”. Peagi alustati uute kompositsioonide salvestamist ja nüüdseks on töö vilja kandnud teise kauamängiva „Warrior Horse” näol. Teise plaadi ilmumisega tekib paratamatult küsimus, kuidas seda eelmisega võrrelda. Kas on tegemist edasiminekuga või jääb see liialt debüüdi varju?

Esimesel kauamängival tundus lisaks progressiivse bigbändi traditsioonide väärikale jätkamisele olevat ka feministlik statement: et üks naine (ja pealegi eestlanna) suudab kirjutada avangardset jazzmuusikat ja keerukaid seadeid ning juhtida üsna suureliikmelist välismaa meeste koosseisu. Maria Faust oli jazzimaailmale oma sõnumi edastanud jõuliselt ja kindlalt. Nüüd, kui ansambli publik on jõudnud selle teadmisega harjuda, eeldaks ühest küljest Fausti heliloojavõimete ja teisest bändi kokkumängu küpsemist.

Oktett ei valmista pettumust kummastki otsast. „Warrior Horse” esitleb Fausti heliloojatalenti väga hästi, märgata on rohkem klassikalise muusika mõjutusi nii harmooniates kui ka seadetes. Hästi tõuseb esile eriti „Kraft’i” leinameeleolu. Tõsistele, ajuti ka läbi komponeeritud paladele on plaadil ka omaette meeldiva kontrastina ehtne bluusipala. „Mingus Presto” sündis küll loomingulise kompromissina, sest grupp kutsuti esinema Eesti Televisiooni ja vaja oli midagi natuke vähem abstraktset. „Mingus Presto” irooniline blues-fraseering on tänu oma puhkpillisaundile ja free-jazzkalduvustele sellegipoolest äratuntavalt Maria Faust.

Kui eelmise plaadi improvisatsiooniline külg tundus tihti liialt kaootiline ja laialivalguv ning komponeeritud osad ja impro teineteisest liialt lahutatud, siis sedapuhku on need aspektid omavahel peenemalt integreeritud, improvisatsioonid on ka sihipärasemad ja rohkem paigas. Hea näide on „Adagio”, mis areneb Michael Nymanlikest matusemeeleoludest üsna subtiilselt lugu lõpetavate katartiliste altissimo-kriiseteni. Samuti tasub kõrv peal hoida erinevatel puhkpillisoolodel, nt „Pastorale Moderato” agiteeritud trompet või „Krafti” üha närvilisemaks kiskuv tenorsaksofon.

Maria Faust ühes oma muusikutega on teise albumi väljakutse edukalt vastu võtnud. „Warrior Horse” on plaat, mida helilooja võib selle teravuses, subtiilsuses ning meisterlike kompositsioonide-seadete ja tuliste improvisatsioonide integratsioonis auga pidada oma visiitkaardiks.

Arvustus ilmus täna kultuuriajalehes Sirp.

"Ratatouille" saamislugu

Embeddin taaskord seda intervjuud Ervini ja Andresega. Siin lühidalt seletatud video põhikontseptsioon ja idee. Mina eks-liikmena aga võtan enda peale selle, kuidas see kompositsioon ise sündis.

13. jaanuril 2009 sain Ervinilt meili. Attachmendis oli fail, mille kohta oli infoks, et üks lugu, mis ta üksinda tegi, et võtta käsile oma sooloprojekt. Tahtis teada minu arvamust. Kuulasin seda lugu ja ohoo, päris huvitav. See oli rohkem siuke elektroonilisem asi, isegi technolikum. Puhas tantsumuusika. Aga rütm oli päris vinge, mul kohe tuli meelde Caribou, eriti lugu "Brahminy Kite". Tolle loo saund on küll vähe teistsugune võrreldes Ervini saadetud konventsionaalsema techno-fooniga, aga rütmifaktuur on suht sarnane. Ma ütlesin, et täitsa nitsevoo asi.

Tõsi küll, võttis aega, enne kui ma taipasin, mis sinna lisada. Ma ainult kujutasin ette, kui vingelt see võiks kõlada, kui seda laivis teha kahe trummariga (ja Caribou on ju ka laivis topelt-trummikoosseisus). Idee oli igatahes hea. Erviniga on nii, et osad ideed on tal päris geniaalsed, aga osad jälle tunduvad natuke kahvatumad. Näiteks "Strange Commitment", eelmine singel on kohe kindlasti Dejavoodoo nõrgim pala, tavapärane sündipopikas, mis ilma Lõo vokita olekski täiesti suvaline lurr. "Ratatouille" (pealkiri, mida ma esialgu pidasin tööpealkirjaks, aga mis jäigi püsima) aga tundus olevat erilisem.

Enamus OFi muusikat on Ervini kirjutatud, julgen otse välja öelda nüüd. Siiski, osasid palasid võib pidada ka tõesti Ervini ja Erkki kollaboratsiooniks. Mis üldjoontes tähendab, et Ervinilt tulid akordid kas kitarril või klahvpillil, või siis elektrooniline taust ja minult tuli meloodia kas süntesaatoril või puhkpillil. Varajasemad näited on "Ujuv Viis", kus Ervini toonane tüdruksõber Sophie mängib minu noodistatud tšellomeloodiat, ja "The Hundred Days" koos kvindis harmoniseeruvate klarnetitega. Mõlemad on saundi mõttes siiski äratuntavalt veel vanakooli Flirt. "Ratatouille" siiski teine tera.

Niisiis, Ervinilt on põhi. 6. märtsi õhtul oma magamistoas võtsin kätte ja hakkasin salvestama. Võtsin puhkpilli kätte ja proovisin mõnede ideede jaoks mingeid käike genereerida. "Ratatouille" jaoks tuli otsekui lambist päris hea puhkpillimeloodia. Mängisin taskuklarnetit ja tegin midi-trompetit juurde, et proovida saundi brassimaks teha. Tagantjärele kuulates tundub selle proto-versiooni saund väga tuhm ja reedy, ning osad noodid on häälest ära. Ervinile vähemasti meeldis.

Kolm kuud hiljem, olles mais "Dejavoodoo" taustad live'is Ervini magamistoas lindistanud, sain ma meili teel palve osasid oma partiisid kohendada. Võtsin kätte ja tegin uued puhkpillid "Ratatouille" jaoks. Loobusin taskuklarneti-träkist, sest see oli liiga must ja mängisin kaks si-bemoll klarnetiträkki sisse, eraldatud teineteisest oktaavi jagu, sisse sulatasin veel flöödi unisoonis kõrgema klarnetiga, et saundi ümaramaks teha. Miditrompeti jätsin sisse, aga miksisin allapoole, kuna ma ei tahtnud, et steriilne midisaund liiga kõrva hakkaks. Lugu muuseas oli originaalis minuti võrra pikem, algust lihtsalt kordas vähe. Sinna lisasin veel ühe puhkpillirifi. Hiljem, ilmselt Andrese ettepanekul, lugu kahanes siiski kahe ja poole minuti pikkuseks versiooniks we all know and love. Päris alguses tiksutasin vähe cowbelli, aga see ei läinud kasutusse. Puhkpillid miksisin ise.

Hiljem lisas Ervin aga ise midi-pasuna juurde, ehk siis võlts-trombooni. Tulemus kõlab üllatavalt realistlikuna ja üldsegi mitte väga steriilsena. Siiski, midi-tromboon ei ole ikka seesama. Aga mis teha, ei tundnud toona ma brassimängijaid eriti. Albert Linntam, keda ma toona ainsa puhkpillimängijana teadsin, oli klarnetist ja eks häda pärast oleks saanud ka saksofonisti kuskilt, aga ma tahtsin just vasktorusid saada.

Olukord muutus kevadel 2010. Olin kuulnud Wrupk Urei uuest hornsection-heavy koosseisust, kus oli trompetist ja trombonist. Kuna ma olin parajasti ametis oma uue sooloplaadi jaoks lugude salvestamisega, põõrdusin Kaspar Ausi poole uurimaks, kas oleks võimalik kontakti luua. Sain Kasparilt meiliaadressid ja kirjutasin trompetist Mihklile ja trombonist Henrile. Nad mõlemad vastasid. Juhtus aga nii, et laivid hakkasid OFi jaoks pihta pärast kolm kuud vaikust ja ma ei olnud veel paika pannud oma lugude jaoks täpseid arranžeeringuid. Küll aga tuli mul ühtäkki mõte: küsiks Henrilt, kas ta oleks huvitatud OFiga laivis mängimisest. Ta oli.

Noodistasin kähku "Ratatouille" ja siis veel paar asja Noteflightis tromboonile. Ilmusime Henriga Ervini vanematekodu juurde. Proov toimus Superliustiku proovikas (vt. Terje Toomistu blogi). Mäletan, et kui Henri oli kiiresti "Ratatouille" käigu ära õppinud ja me esimest korda tausta järgi koosmängu harjutasime, siis oli mul totaalne jess, this is it tunne! Minu klarnet ja Henri tromboon, oktaav allpool, kõlasid ikka väga hästi kokku! Ma olin thrilled! Võin öelda, et Henri liitumine OFi kollektiiviga oli viimane kord, mil ma ansamblis tõesti õnnelik olin. Ehk siis bänd-abielus, mida võiks pidada tõusude ja mõõnade seeriaks, viimane arvestatav tõus minu jaoks. Mitte küll nii suur, et hoida ära vältimatut. Sest see oli ju seotud uudsuse faktoriga. Ent inimese õnn peab ikkagi tuginema kestvamatele ja vähem kuluvatele väärtustele. Aga see selleks.

Mitte ainult mina ei olnud uue trombonistiga rahul, vaid ka Ervin oli sillas. Viimaks ometi kõlas see lugu nii nagu kõlama peab. 9ndal aprillil oli kontsert, seal oli "Ratatouille" kontserdi highlight. Kaks päeva hiljem käis Henri Ervinil külas salvestama ja "Ratatouille" sai oma vajaliku vase-kvoodi lõpuks ometi rahuldatud ka stuudios.

Ja nii sündiski lugu, millest sai paljude lemmikpala uuel albumil, laivis tõeline stage-favorite ning loodetavasti Eesti Top 7 video teeb sest loost ka tõelise hiti. Oleks huvitav jälgida, kui hästi see instrumentaalikas ikkagi omaks võetakse. Nii et kui teile see lugu meeldib, kindlasti hääletage.