Pilte Barcelonast

Ülevaatlikuma galerii leiab siit.

Pildikesi Poolast

Laadisin just üles fotod, mis pildistatud ajavahemikus 28.jaan-15.veebr, mil viibisin Poolas. Mõned näited all. Terve galerii siin.


Poola rongis (28.01.2010)


Poznani rongijaam (28.01.2010)


Casa Del Sol (29.01.2010)


Vaade õhtusele Gorzow-Wielkopolskile (01.02.2010)


Ahi, mida ma kütsin. Ahjuplaadid muide on Justyna enda valmistatud. (11.02.2010)


Vannitoa põrand (ja stiilinäide Justyna omapärasest plaadiladumisest) (11.02.2010)


Õhtune Varssavi (15.02.2010)

Tagasi Eestis

Oijah, õigupoolest kahju, et reis lõppes, aga head on olukorras ka: saan jälle toasooja nautida, sest Vahemeremaades ei olda niiväga harjutud tubasid jahedamatel aegadel kütma, ja Eestissegi jõudsid täna esimesed plusskraadid (okei, see sula ja lörts enam nii hea ei ole aga sitta kah, elan üle). Võttis 53 päeva aega, enne kui aastal 2010 Eestis temperatuur üle nulli kerkis. Eks näis, kas tänavune talv jääbki dekaadi külmimaks või on ka hullemat anti-kütet oodata (brrrr!).

Homme püüan postitada Poola pilte ja siis Barcelona omi (neid sai palju).

Barcelonas 5 - Couchsurfimisest

Kl 11.14 astusin välja Barcelona Dream hostelist...tagasi vaatamata. Istusin rongi peale ja sõitsin kuni Poblenou peatuseni. Hakkasin otsima aadressi, kus elab mees, kellelt sain Couchsurfing.com saidi kaudu loa tema pool oma reisi viimased kaks ööd peatuda. Alguses muidugi panin Bilbao tänaval kõndides võssa vastupidises suunas kõndimisega, aga lõpuks jõudsin pärast ümber pööramist selle õige tänavani välja. Mind võttis vastu üks naisterahvas, kes ütles end olevat mehe, keda ennast kodus ei olnud, toanaaber. Seadsin end sisse, sain korteri tagavaravõtmed, tegin väikse jalutuskäigu rannas ja siis korterisse naastes ühe pärastlõunase uinaku.

Barcelona kortermajades on korterite numbristamise süsteem hoopis selline, et kõigepealt on korrus tähistatud numbri ja kraadimärgiga ja seejärel korrusel asuv korteri number. Nt. korter, kus ma peatun, kannab numbrit 3º-1ª. Hoopis teistmoodi, kui kõiki kortereid nummerdada nt. 1-50. Vähemasti on see nii seal linnaosas, kus ma hetkel olen.

Lõpuks tuli koju ka Andre (sedasi on hosti nimi). Ta on 34, sündinud Portugalis, aga elab juba viiendat aastat Hispaanias, Barcas, kus ta on üsna õnnelik. Elukutselt arhitekt, aga hetkel töötu. Mnjah, masu aeg, mis seal ikka. Tema tuba on kolmetoaline, ühes magab tema, teises tema toanaaber ja kolmas on siis nagu elutuba, kus siis peatuvad külalised. Ja nii ka mina.

Pean tunnistama, et mind saatis Barcelonas CS hoste otsides ikka totaalne ebaedu. Kirjutasin vist mingi 100 kirja v. isegi rohkem ja sain vaid eitavaid vastuseid. Kas juba oli kellelgi couchsurfer külas v. oldi üldse Barcast ära, igal juhul läks asi sedasi, et ma juba arvestasin hosteli võtmisega. Siiski, lõpuks sain ühe vastuse, et "I can host you for the last two days". See oli Andre. Otsustasin, et mis seal ikka, seegi vedamine.

Ja tõepoolest, mul on ikka isegi hästi läinud! Sest palju viibis Dream hostelis neid, kes ei olnud üldse leidnud hosti ja pidid terve oma reisi hosteliga läbi ajama. Ma mõtlesin, et miks kurat küll nii raske on leida hoste. Vastus, nagu mulle selgitas ka Ellen, üks sakslannast tüdruk, peitub ilmselt selles, et Barcelonasse ongi raskem leida hoste, sest see olla ilmselt väga populaarne reisisihtpaik. Ellen on CS'inud üsna edukalt nii USAs kui ka Kanadas. Aga Barcas pidi ikka hostelisse tulema. Ilmselt oleksin pidanud juba kõvasti varem alustama oma hostide otsingutega, ma hakkasin privama alles siis, kui olin juba Poolas. Big mistake? Või oleks ma isegi juba jaanuari alul (mil ma lennupileti bukkisin) samamoodi hätta jäänud? Tont seda teab.

Igatahes võib julgelt öelda, et Barcelona on üks nendest turistisihtpaikadest, kuhu couchsurfima on ikka kuradi raske saada. Soojematel aegadel tahaks kindlasti teha uhke hääletustripi mõõda mitmeid Euroopa maid ja vaadata, kuidas seal on lood CS hostide leidmisega. Või ongi ainus viis tasuta majutust saada WWOOFida? Mis pole ka sugugi mitte paha. Kõigest sellest igatahes luban edaspidi kirjutada küll.

P.S. Olgugi, et kasutan kohaliku klaviatuuriga arvuteid, proovin siiski täpitähti kasutada. Lihtsalt kopipeistin olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest need tähed enda juttu. Suht ebamugav jah, aga keelelist puhtust proovin ikka au sees hoida. Muidugi Rada7s postitades ja meile saates teen ikka neid koledaid numbrikompromisse, aga blogis proovin ajada ikka autentset liini.

Barcelonas 4 - Paljajalu

Minu jalad Barcelona tänavatel.

Kuna siinne kliima on olnud kohati meeldivalt kevadine, siis olen kasutanud vahetevahel võimalust kõndida paljajalu. Võimaluse korral kõnnin tihti soojematel aegadel niipalju kui saan ilma jalanõudeta. Muidugi tihti kui kisub jahedamaks ja vihmasemaks, siis olen ikka kingad jalga ajanud. Mis peab tunnistama, on ikka kuradi ebamugavad! Need kingad olid mul jalas, kui ma paar aastat tagasi poole kohaga Falcki valvetöötajana töötasin ja mul oli nende mitmetunnise kandmisega alati probleeme. Ilmselt mu füüsiline mälu pole teab mis järjekindel, vastasel juhul oleks ma need kingad ammu minema visanud.

Aga see, et jalanõud tunduvad ebamugavatena, on pigem sümptom selle kohta, kui sobimatud meie jaoks kingad ikka on. Siin artikkel, kus on kenasti ära toodud, miks ikkagi kingad inimjalale sobimatud on ja miks on parem käia hoopis paljajalu. Siin ka artikkel jooksjast, kes avastas, et tema jalavigastuste taga on see, et tossud on jala jaoks sobimatud ja otsustas paljajalu jooksma hakata. Tema vigastused paranesid.

Suvel ilmselt on paljajalu käimine tavapärasem. Igatahes tundub see suhteliselt kummaline käia paljajalu ajal, mil temperatuur on vaid 10-15 kraadi ja mis seal salata, kohalikul turul käies ikka vaadati mu jalgu ka ja vähe imestati. Tihti on kingad aga siiski vajalikud, kuid mida rohkem on jalg harjunud paljajalu kõndimisega, seda parem.

Barcelonas 3 - Turud

Vaade la Boqueria turule.

Mis minu arust Barca puhul eriti lahe on, on see, et siin on palju turgusid või puu- ja juurviljapoode. Võimaluse korral olen neist alati läbi põiganud ja ostnud mõne õuna v. banaani kaasa. Samuti on Barcelona Dream hosteli lähedal üks värske toidu ja kala turg, mis asub Alfons XII ja Providencia nurga peal. Olen sealt käinud kala ostmas. Kusjuures nt. isegi gluteeni- ja laktoositalumatutele võib siinses piirkonnas leida nii mõndagi, kes otsib, see kohe kindlasti leiab.

Täna aga käisin läbi La Rambla sektsiooni ja avastasin Placa Catalunya poolses otsas ühe eriti laheda turu. See on Mercat de la Boqueria, mis on eriti suur ja värvikas turg, no Tartu turule annab kohe kindlasti silmad ette. Ostsin sealt serrano singijupikesi, kala õhtuks ning jällegi paar puuvilja tee peal nosimiseks. Ilmselt on mõõda Barcat laiali veel igasugu toredaid turge, aga just Boqueria on seni kõige lahedam, mis ma olen näinud.

Ainus jama asi Barca poodidega on see, et ma pole veel kuskilt poest leidnud seni tatart (hirsist rääkimata). Tont teab miks. Vb. peab lihtsalt rohkem ringi käima ja otsima. Tatar peaks igatahes hisp.k. olema trigo negro (v. trigo sarraceno). Proovin meelde jätta ja otsida. Muidu aga tervislikku ja värsket toitu leiab Barcast vabalt.

Ahjaa, juhul kui keegi peaks sattuma Barcelona Dream hostelisse, siis seal on tasuta hommikusöögi võimalus. Tsöliaagikutele ma seda varianti ei soovitaks, sest seal pakutakse saia, piima ja maisihelbeid, tsöliaagikutele selge no-no ja isegi muule osale inimkonnast kahtlane variant, sest valge nisujahu on ebatervislik ja piim on parem pastöriseerimata. See-eest on aga hostelis köök, mida saab vabalt kasutada ja seal iseendale meelepärast toitu valmistada. Soovitan kasutada just seda kööki, selmet raisata raha kalli restoranitoidu peale.

Usu proovilepanekust

Mõned kristlased usuvad oma usu proovilepaneku tähtsusesse. Mis siis peaks tähendama seda, et neile meeldib, kui keegi ateist seab kahtluse alla nende religiooni, et siis seeläbi testida nende omaenda usu sügavust. Ja eks mõned ateistid esitavad ka pahatihti usklike vaadetele väljakutseid ja hakkavad vaidlema.

Mina arvan, et see on mõttetu. Esiteks, kui religioon oleks lihtsalt see teema, et armasta oma ligimest nagu iseennast ja tee teistele, mis sa tahad, et sulle tehtakse, ehk siis hoolivus ja armastus oma kaasinimeste suhtes, siis mina seda ei vaidlustaks. Enamasti paneb inimesi ikka mässama kogu muu ballast, seksuaalsest puritanismist ja repressiivsetest moraalinormidest kuni usuni imedesse ja sellesse, et patuseid ootab igavene karistus. Ent isegi neid, kes mõistavad hukka homoseksualismi ja kes usuvad, et ainult t6eline kristlane saab taevasse ja kõik teised lähvad põrgu, ei hakkaks ma proovile panema nende veendumuste osas. Täpselt nagu ei paneks ma proovile skisofreeniku kalduvust kuulda hääli v6i suurushullustunu uskumust, et ta on Napoleon. Sest padukonservatiivsed usklikud tahavad tihti veenduda, et kogu muu maailm on nende vastu ja iga kriitiline seisukoht nende ideoloogia suhtes on usu test. Nii nagu mõni ihkab iga hinna eest tähelepanu, ihkab ka keegi teine usku, et just tema on kõrgemalt poolt väljavalitu ja määratud kannatama teiste põlgust. Ent kas seda peaks usklikega vaidlemise näol rahuldama?

Muidugi needsamad kristlased võivad proovida ühiskonnas võimu haarata ja keelata ära kõik alates homoabieludest kuni evolutsiooniteooria õpetamisest. Ent see tähendab, et sekularistid peavad kaitsema oma õigusi. Samas ma ei usu, et eneses kindlat ateisti või agnostikut peaks ähvardama see, kui keegi usub mingi jumala olemasolu. Inimesed on ju nii erinevad, osad tunnevad, et jumal on raudselt olemas, teised mõtlevad, et ehk on keegi jumal olemas, ent kahtlevad selle veendumuse mõistuspärasuses (need on siis agnostikud, pean iseendki selliseks) ja teised ei tunneta üldse kellegi jumala olemasolu ja sugugi mitte sellepärast, nagu nad poleks kunagi püüdnud uskuda. Mina ikka väärtustan usulist sallivust.

Barcelonas 2 - Tänavamuusikud

Eile sattusin Barcelonas sadama ääres jalutades nägema ühte tänavamuusikute punti. Kolmik sisaldas vokalisti, tšellisti ja ühte multi-instrumentalisti, kes puhus didgeridood, mängis mingit huvitavat kandletüüpi pilli ja isegi steel-pan trummi (see terasest trumm, millega saab meloodiaid mängida, eestikeelne vaste ei tule meelde). Muusika oli umbes nagu Asian Dub Foundation, arvutist tulid põhjad, millele eksootilised pillid ja vokaal peale musitseerisid. Neil olid kohal ka jalgrattad, ühel millest oli külgkorv, kuhu mahtus tehnika ja ka üks elektriturbiin, kust saadi võimendamiseks voolu. Kuigi tavaliselt ma ise sellist muusikat väga ei kuula, oli elusas ettekandes väga lahe vaadata, eriti otse tänaval ja ma isegi mõtlesin, et kahju et ma oma klarnetit kaasa ei võtnud reisile, võibolla oleks ühinenud ja kaasa impronud natuke.

Tegin pilti ja filmisin. Praegu aga viskan mõned üksikud pisikaadrid ülesse. Siin on muusikute maispeiss.

Üks huvitav teema tuuritamise kohta Rada7s - soovitan lugeda!

Hoolimata eelmises teemas lubatust saan siiski pmst suht tihti blogida. Ent hetkel kõrvalepõige taas muusikasse, teema, millest ma pole juba iidamast-aadamast midagi kirjutanud. Aga tõsiselt, Talboti Jarmo on Radas teinud jube asjaliku ja jube õpetliku teema tuuritamise kohta.

Muidugi oleme paraku ka meie Opium Flirdiga proovinud teistesse riikidesse laive saada. Seni edutult, v.a. esinemine Liepajas 2007ndal aastal. Tont seda teab, miks Talbotil paremini läks kui meil. Ilmne takistus oli igatahes ka see, et välismaa klubidest tihti vastati, et vaja booking agenti vms värki. Et ilmselt peab kuidagi midagi vahendama. Igatahes success rate meil sisuliselt big zero.

Kunagi tahaks oma sooloprojekti jaoks samas proovida seda orgunnimise värki. Ma mäletan, kuidas Philip Glass oma ansambli algusaegu meenutas, et nad saatsid 120 sooviavaldust kontsertesinemiseks, et orgunnida oma esimest tuuri. Ja said vaid kuus vastust. Nii et Glassi puhul oli success rate 5%. Tahaks kindlasti näha, kas ma suudaksin saavutada samaväärset tulemust.

Philip Glassi tsitaat on ise selline:

"My strategy was to play enough concerts every year that I could pay the musicians twenty times a year and provide them with unemployment and health benefits," he continued. "To organize our first tour, I sent out something like 120 letters and got six responses. We played in Tacoma, St. Louis, Minneapolis and a few other places. We loaded our van, unloaded it, played the concert, loaded up the van again and drove on. Presenters put us up in their homes. But, by the mid-'70s, we were starting to establish ourselves."

Hommikul 19. veebruaril - tegin vea, et ei linkinud korralikult topikut, vaid hoopis tutvumiskuulutuste foorumi radas. Viga parandatud.

Barcelonas

Barcelona Dream hostelis

Jõudsin eile hilisõhtul Barcelonasse. Võttis tükk aega, enne kui jõudsin oma hostelisse, kus viibin neli päeva (seejärel võõrustab mind ülejäänud aja üks CouchSurfingu host). Kahjuks unustasin maha oma läpaka adapteri, nii et pilte üles laadima eriti ei kiirusta ja võibolla loobun postitamisestki enne kodumaale naasmist. Küll aga viskan üles paar fotot Poola WWOOFi talust.


Casa Del Sol - nii kutsub Justyna oma residentsi.


Vanaaegse aida varemed


Tee majani


Üks looduslik vaade (temperatuur oli toona +1C, kui ma ei eksi)


Perenaine parandamas aeda.

Back from Poland

Mina ühes Riia sushi-kohvikus

Huh, minu Poola tripp on nüüd praktiliselt läbi. Eriti ei bloginud, sest mul puudus motivatsioon kirjutada. Selle asemel oli muudki teha Justyna majakeses. Poola pehmemast kliimast kartsin juba Riias sattuda külmemasse keskkonda. Arvestades, et Tartus on hetkel -10 kraadi või nii, kartsingi, et ehk on Riia (kus ma praegu naudin ühes kohvikus sushit) justkui põrgu eeskoda. Tegelt on Riias hetkel suhteliselt mõnus praeguse aja kohta, päike paistab ja väga külm ei olegi, just paras.

Tartusse jõudes ehk postitan pilte Poolast. Varsti lendan Barcelonasse ja siis võib postitamine olla harv või olematu. Võibolla kirjutan ka pikemalt oma peatusest Poolas lähiajal, kui mul viitsimist on. Igaljuhul aitäh Justynale, et ta suvatses mind välja kannatada! :)

Popmuusika kordab ennast

Siin tõestus, et popmuusika põhineb piiratud akordiprogressioonidel, mistap paljud pop-palad kõlavad samamoodi. Need I say more? Aajah, enamik neist lauludest seal videos on sitad.

Kas hetkel on Sajandi Talv?

Justyna rääkis, et mõnikord tuleb talv nii külm, et seda võiks kutsuda Sajandi Talveks (Winter of the Century). Paistab, et praegu ongi just Sajandi Talv käes, sest ma ei mäleta, millal viimati oli nii külm! Järjepidevalt -15-20C, keskmine temperatuur Tartus jaanuarikuus oli -12,7C ja kogu aeg oli temperatuur madalam kui null. Paraku jõudsin ma sellistes tingimustes ka haigestuda, mis lükkas edasi mu retke Poolasse (ja Justyna sõnul oli neil endalgi talus koos elukaaslase Michaliga raske). Justyna elab piirkonnas, kus talved on enamasti pehmed. Ent isegi tänavu on tema elupaigas langenud temperatuurid -20ni.

Praegu õnneks on siin ilm pehme, +1C. Äärmiselt vabastav tunne oli sattuda külmast pakaselisest Baltikumist pehmesse Poolasse eelmine neljapäev. Me räägime ikkagi 20 kraadisest temperatuurivahest! Eks näis, milline saab kliima olema see kuu siin ja kodumaal.