Jõulupühad Portugali talus Guido peres

Pildil Guido, Ruby ja Iris. Kõik üsna lõbusas meeleolus. Mulle meeldis väga eilne jõulupüha, mida ma oma lemmik Portugalis elava perega (tegelt ikkagi inglased) tähistasin. Kirjutan hiljem oma Portugali reisist pikemalt.

"Kolmapäev" NO teatris

Käisin eile NO-teatris vaatamas Lauri Lagle lavastatud "Kolmapäeva". Laval neli naist, kolm nooremat ja üks vanem. Alguses kõik kõnnivad mõõda lava ja siis istuvad ükshaaval kõik oma pessa maha, kes diivanile, kes kööki, kes teleka ette ja kes voodi manu. Esimene pool tundi kestabki ilma igasugu tekstita. Igaüks oma nurgas midagi nokitseb. Mis need tegevused eriti põnevaks teeb, on et kõik on kontaktmikrite/piesoelementide abil võimendatud! Põnev oli küll jälgida, et ootoot, kas need saundid tulevad ikka lava pealt või on midagi eelsalvestatud ka. Selline helikunstiline lahendus kulmineerus ikka päris võimsa helitugevusega, õnneks mitte kõrvulukustavaga.

Mari Abel tegi esimesena suu lahti. Tema tegelaskuju rääkis sellest, kuidas ta vihkas koolis käimist, tuli sealt ära, hängis niisama ja hakkas siis seksi harrastama. Kuni lõpuks oli ta pea kõigiga maganud, siis hellitas lootusi, et temast võiks saada tantsija. Probleem oli aga selles, et tema publik hakkas teda litsiks sõimama! Ja siis esitas ta oma tantsunumbri "Love is in the Air" diskohiti saatel. Päris provokatiivne jutt üldiselt, aga kui Mari seda deklameerib, siis tema malbe olemus justkui mõjub huvitava kontrastina sellele.

Igaühel oli oma monoloogilisemat sorti roll. Inga Salurand järgmisena teeskles oma mehega köögis rääkimist. Kuid kõrghetk tuli Eva Klemetsaga, kes hakkas demonstreerima oma tabletikomplekti ja siis seletama, mis medikament mis hingehäda jaoks käib. Ütleme, et mõne inimese elu on siis nii umbes, et iga häda jaoks võib vaja minna neid ravimeid lausa terve kohvritäis!

Kaie Mihkelsoni roll oil ehk veidi tagasihoidlikum, ometi mõjus tema monoloog mälestustest oma vanaemast päris sümpaatsena. Kuid Ingal oli siis aeg jälle esiplaanile ronida. Inga paljastas ülakeha ja hakkas andma pintsli ja värvidega ülakeha peal õppetundi anatoomiast. Viimase monoloogi esitas aga taas Mari, kellele tuli külla üks kuulus näitleja (keda kehastas krediteerimata meesnäitleja) ja nii esitaski Mari üsna tahtlikult puises inglise keeles oma kiindumust oma ekraaniiidolisse. Lõpuks istusid kõik lõkke äärde maha.

Sain igatahes päris põneva teatrielamuse. Laglelt tuli päris arvestatav tükk ikkagi, kus eksperimenteeriti päris leidlike lahendustega. Käisin muidugi sügisel ka "Free Range'i" vaatamas ja siiani olen kahevahel, kas tegemist oli hea filmiga või mitte. Lagle roll üsna deadbeat olemusega peategelasena oli vist täitsa okei. Aga lavastajana "Kolmapäev" tekitas mus küll temas respekti.

Argo Vals ja Taavi Tulev Genklubis 7 XII 2013

Argo Vals

Eile toimus siis Kultuurikvartali avatud uste päeva raames Genklubis üks tasuta kontsert. Kus esinesid kaks soolomuusikut: kitarrist Argo Vals ja elektroonik Taavi Tulev. Üritus algas kl 8 õhtul, nii et igati mõistlikul ajal.

Veerand üheksa tuli kitarriga lavale Argo Vals. Kes alustuseks esitas uue pala pealkirjaga "Oksüümoron" (kuula täispillikoosseisuga demo siit). Väga nautisin kontserti. Uuem materjal näitab Argo küpsemist luuperi kasutamisel. Minu meelest oli setlist päris kena, Tsihcieri lugude valik oli hea, viimane pala oli "Hallitussilmad". Midagi ei olnud üleliia pikk, lugude kestus oli enamvähem paras.

Taavi Tulev paistab väga eneseirooniline tüüp olevat. Kui ta ärgitas tartlasi hääletama Kultuurikvartali kaasava eelarve eest, siis tema remark - et kui Genklubi saaks rohkem raha parema tehnika jaoks, siis ta enam nii "sitalt" ei kõlaks laval - tekitas elevust. Tulev on vist viimane mees, kes laseb end heidutada kitarriga rokkivate staaride nurinast, et "läptoppide taga mune sügavatest kõrenditest" koosnevad grupeeringud pole õiged bändid. Mitte ainult ei patustanud ta rokkstaarlike läpakavastaste reeglite vastu täiega, vaid päris lõpus ta tuligi lavalt maha, lastes läpakal lõpuni mängida! Mulle tundus see nii irooniline. Kohati aga need helimaastikud, mille demonstreerimist traadipuristid ei kannata, isegi täitsa mõjusid. Olid küll mõned tüüpilisemad (enamasti perkussioonilisemat sorti) saundid, aga üldine helipilt torkas kõrva oma tiheduse poolest. Siiski, näiteks Jan Jelinek saab ka ilma läpakata hakkama.

Raskustes muusikute nutulauludest

Sattusin täna hommikul YouTube'is kuulma üht laulu. Mille autor oli kirjutanud sellest, et mis tunne on olla raskustes muusik, kellel ei lähe hästi. Tjah, eks ise ole ka kogenud oma teel piisavalt raskusi, mis on pannud mind täiesti ahastama. Kuulasin siis huviga ja panin ka sõnad kirja. Lüürika ise selline.

When you are a struggling musician
everybody wants to rip you off
everybody wants you to bend over
so they can use you.
Now you know you are a musician. 

When you are a struggling musician
you are more susceptible to lies.
You will have to see through their disguise
They will betray you,
because you are a musician. 

When you are a struggling musician
you will play to empty pubs and clubs
You will bare your soul and in return
suffer ridicule.
Ain't it grand being a musician. 

When you are a struggling musician
everyone but you will succeed
You will have to grovel in an email
for a support slot
opening for a successful musician.

No tõesti, andke andeks, aga kas tõesti vaid minu arvates kumab sellest loost läbi väga raske, lausa rõhuv ohvrimentaliteet? Kui ma seda illustreeritud videot vaatasin (mida linkima ei hakka, sest selle loo muusikaline osa pole päris minu maitse), kumas küll läbi, et tüübil on ikka totaalne enesehaletsuse hoog peal, eriti just tema lauluhäälest tuli see välja!

Võib-olla räägin enesele natuke vastu arvestades mõningaid minu varajasemaid postitusi. Kuid ma isegi mõtlen üsna tihti, et ehk ma kulutasin neid postitusi tehes ära suurema osa oma psühholoogilisest krediidist mõnede tuttavate silmis. Ma tean väga hästi, et nobody likes a whiner. Sain tänu ühele kolmeaastasele läti poisikesele see suvi aru, et mulle endalegi ei meeldi. Ja kolmekümnesed peaksidki endalt ootama enamat kui küpsustaset, mis vastab...kolmeaastastele. Ohvrimentaliteet on ühtlasi taktikaline viga: selmet näha seda, kui halvasti on kõik ümberringi, oleks ehk kasulik mõelda, mida saaks mina hästi teha.

Laulu autor teeb viiteid situatsioonidele nagu pay to play, tühjadele saalidele esinemine ja ehk ka tasuta allalaadimine. Okei, see muusik, kes laseb end lõksu meelitada pay to play (s.o. et sa pead suutma tooma vähemalt X arv inimesi kontserdile ja sealt edasi ehk sulle makstakse mõni kopikas, vastasel juhul pead korraldajale maksma raha) skeemi, on paremal juhul informeerimata, halvimal juhul totaalne ullike. Soovitan lugeda Ameerika muusik Ari Herstandi postitust: "Kas peaksid mängu eest maksma".

Üldse on Aril päris korralik blogi. Ohvrimängude asemel on mees väärikalt vaeva näinud, et end oma muusikaskeenes üles töötada ja seal ka ellu jääda. Muuseas lükkab ta ümber ka ülaltoodud laulus mainitud idee, et see on üldse hea idee lunida välja soojenduskoht mõnelt edukamalt muusikult. Kellel muusikaskeenes raskusi, see kas peakski mõtlema, kuidas ta saaks oma olukorda parandada. Ehk on vaja õppida rohkem businessi/promo oskusi? Ehk on vaja psühhoteraapilist abi otsida, kui tühjadele saalidele esinemine on totaalne hingerusuv krahh? Ehk on tark idee üldse lõpetada, kui olukord on täiesti lootusetu? Viimane samm tasub võtta siiski vaid siis, kui kõik muud võimalused ammendatud.

Üks kommentaar veel tasuta mängimise teemal. Mulle 2012 augusti lõpus isegi tehti mingi ettepanek esineda kuskil Tartu kesklinnas miski näituse avamisel. Mainisin, et soovin saada honorari. Mulle helistati tagasi ja vastati, et noh, see on tasuta üritus ja me ei saa lubada seda, et sulle maksame. Ütlematagi selge, et sellega meie suhtlus ka lõppes. Ma parem ei esine üldse mitte kuskil (või puhuks tänaval pilli, kui mõnda kopikat hädasti vaja) kui et mängiksin mitte millegi eest. Mingi 2010 juba esinesin paaris kohas üksnes pentsuraha eest ja nendest otsadest polnud küll sittagi kasu, enam ei taha, aitäh! Niipalju siis sellest jutust, et "exposure" jne.

Pastacas & Tenniscoats - Yaki Läki (arvustus)

Arvustus ilmus ajakirja Muusika novembrikuu numbris

Reisil Itaalias (ja natuke ka Prantsusmaal)

Otsustasin septembris võtta ette ühe välisreisi kuuks ajaks. Sihtkohaks valisin välja Itaalia. Soetasin Ryanairi kaudu piletid Milaanosse (õigemini toimib lend küll Bergamo lennujaama). Pärale jõudsin 1. oktoobril.

Killuke Milaano ajaloolist kesklinna.

Pärastlõuna veetsin Milaanos. Siis võtsin õhtul rongi Albengasse. Järgmisel hommikul jõudsin pärast üht sekeldust kohale ja sain kontakti Lorenzaga. Kes oli minu esimene HelpX host. Kes enamasti rääkis vaid itaalia keelt ja alles nüüd proovib ta õppida ka inglise keelt. Lorenzal on kolm tütart, kellest vabatahtlikega suhtleb Elena. Kes ehk mõistab inglk. natuke paremini (ta oskab ka prantsuse keelt), kuigi sain kohe aru, et Itaalia on selline ühiskond, kus polüglotlus pole vast väga laialt levinud. Telekas on kõik anglo-ameerika telekraam itaalia häältega peale loetud, koolides pole võõrkeelte õpetamine päris tasemel.

Aga noh, vähemasti itaalia toit on igatepidi maitsev. Ja kliimaga ei saanud kah kurta. Väga mõnus oli igatahes jälle natuke suvisemat sorti kliimat nautida. Sain tihti ka mere ääres käia nii Albengas kui ka Alassios (kus mererand paistab märksa kenam välja).

Lorenza valdus. Esiplaanil külalistemaja, tagaplaanil Lorenza peremaja.

Ujumas meres

Alassio rand

Vendone küla päikeseloojang

Üks park Alassios

Alassio rannikul asuv torn

Albenga vanalinnas

Lahkusin Lorenza poolt 17ndal oktoobril. Proovisin leida Couchsurfing hosti paariks päevaks sellest kuupäevast alates. Sain tuttavaks ühe päris toreda noormehega (temast hiljem), aga kahjuks olid tal omad mured. Selle asemel kasutasin ära võimalust saada küüti ühelt sakslannalt, kes oli Lorenza külalistemaja paariks päevaks rentinud ja oli lahkumas samal kuupäeval, mis mina. Ta viis mind oma autoga Šveitsi piiri lähistele, kus elas üks itaalia näitleja. Kes pidas talu. 

Olin temaga kontakti saanud oma hostide otsinguga seoses. Otsustasin proovida paar päeva tema juures peatuda. Kahjuks pidin pettuma. Minu jaoks oli mees natuke liiga otsekohene ja selline lõunapäraselt temperamentaalne tüüp. Ei suutnud ma temaga läbi saada. Seega minu jaoks oli ainult kergendus sealt laupäeva 19nda oktoobri hommikul lahkuda. Novot, kõigile ei saagi meeldida. Koht oli iseenesest päris kena. Lahkusin mere ligidalt ning sattusin hoopis mägedesse. Koht asus Vanzone külas, regioonis, mis maastiku mõttes ehk tundus peaaegu nagu proto-Šveits.

Laupäeval siis võtsin rongi Albasse. Sealt istusin bussi peale Bossolasco suunas. Tre Cunei peatuses sain kokku Christinaga. Kes on šveitslanna. Tema tundus juba sõbralikum ja vähem temperamentaalsem inimene. Kes on üsna avatud ja vägagi jutukas, aga mitte pealetükkiv, nagu võiks ehk oodata lõunamaise temperamendiga inimestelt. Christina on klaveriõpetaja. Tema talus on kits ja kuus lammast. Kuna parajasti on küttepuutegemise hooaeg, siis lõikasime ja ladusime riita küttepuid. 

Ja ma sain esimest korda kooris laulda! Christina jagas kohe ära, et ma olen musikaalne inimene ja et mul on eriti madal hääl. Ta juhatab iga kolmapäev koori ja ta kutsus mind seega kooriproovidesse nende kahe nädala jooksul, mil ma tema juures peatusin. Teistele minu bassihääl igatahes väga imponeeris. Rõõm kuulda, et kellegi arust ma tegelikult ka laulda oskan.

Üks Šveitsi stiilis külalistemaja, kus peatusin mina

Vaade Altalanga maastikule

Christina maja

Proovisin nädalavahetuseks uuesti kontakti Couchsurfi hostiga. Nimega Kevin. Elukoht Nice (või Nizza) Prantsusmaal. Seekord ta oli nõus. Seega laupäeval 2. novembril lahkusin Christina talust. Ja võtsin rongi kõigepealt Albast Ventimigliasse (mis kusjuures läks Cuneost väljasõites läbi ka Prantsusmaast enne Ventimigliat) ja sealt Nice'i. Õhtul jõudsin Constellations'i bussipeatusse, sealt saatsin sõnumi Kevinile ja ta tuli vastu ja juhatas mind oma majja. Kus ta elas vanematega.

Seadsin end sisse, seejärel sõime õhtust perega ning siis sõidutas Kev mind oma motorolleri seljas Nice'i vanalinna. Kus oli üks jazz-klubi nimega Shapko. Seal esines saksofonist Sebastien Chaumont oma bändiga. Päris hea. Chaumont paistis kõrva päris tuliste improvisatsioonidega ning tema trummar oli eriti super, mulle väga meeldis tema trummimängustiil nii nootide kui ka kehakeele mõttes, hea dünaamika.

Natuke olen õppinud ka prantsuse keelt. Tõsi küll, suuliselt suhelda on märksa raskem. Ja teiste dialoogi jälgida eriti kuradi raske. Kui eesti keel oleks toidu mõttes justkui liha ja kartulid, siis prantsuse keel on puhas pudrukeel: raske eristada sõnu. Kev'i sõnul on aga märgata, et ma juba olen mingis suunas arenenud viimase kümne kuuga.

Sebastien Chaumont ja tema jazz-ansambel

Täna külastasin pikemalt Nice'i vanalinna. Sellest panen üles mingi pildigalerii homme. Plaan on lahkuda Prantsusmaalt esmaspäeva pärastlõunal. Mul on hea meel, et õnnestus ühekorraga ära käia nii Itaalias kui ka Prantsusmaal esimest korda. Itaaliast lendan välja tagasi Eestisse teisipäeval.

Muusika ja privilegeeritus

Üks väga tunnustatud rokkmuusik on viimasel ajal võtnud päris jõuliselt sõna teatud trendide vastu muusikabisnesis. Talle nimelt ei meeldi see, kui bändid üritavad muusikabisnesis karjääri teha ja edu saavutada. Ühes intervjuus on ta öelnud, et see on täiesti vale, kui sa üritad teha edukat muusikukarjääri. Muusika ei tohiks olla võimalus teenida elatist. Muusikategemine on tema sõnul hoopis privileeg.

Sellest ütlusest jääb mulje, et ehk peaks muusik, kellel hästi ei lähe, siiski leppima sellega, et kuna ta on privilegeeritult andekas, siis juba läbi selle on tal piisavalt vedanud. Kahjuks on muusikutele, kes on tihti hädas kontserditele publiku meelitamisega, selline jutt parimal juhul ebapiisav. Mida selles valet on, kui keegi tõesti üritab teada saada, kuidas muusika tegemisega kuhugi välja jõuda? Mulle kui vahelduva eduga muusikule (mõnikord läheb täitsa hästi, tihti aga masendavalt kehvasti) kangastub kuulus prantsuse tsitaat "Qu'ils mangent de la brioche" (söögu nad saiakesi/kooke).

Nii see tsitaat, mis tegelikult siiski on vääralt omistatud Marie Antoinette'ile, kui ka steitment et "Kellel muusikabisnesis hästi ei lähe, see pidagu end privilegeerituks juba ainuüksi muusikuks olemise pärast" tuleneb liiga kõrgelt positsioonilt. Kas edukal ja tunnustatud rokkmuusikul tasub üldse sedasi moraali lugeda vähem edukatele (ja tihtipeale alles alustavatele) rokk/pop-muusikutele? Temal ju lihtne öelda, et muusikuks olemine on privileeg, kui ta ise on ekstra privilegeeritud. 

Okei, ma ei soovi ju tegelt õhutada klassiviha endast edukamate vastu. Diskrediteerida argumenti, sest ütleja positsioon on liiga kõrge, kas see pole mitte ad-hominem? Aga kaalun siis argumenti, et muusikuks olemine on privileeg, argumendi enda põhjal. 

Ja ikkagi jätab asi soovida. Võib-olla on viga minus, aga ma ise kohe mitte ei näe põhjust uskuda sellesse, et oskuses pilli mängida või isegi muusikat komponeerida midagi nüüd nii väga erilist on. Võib-olla kompenseerib muusiku-anne minu puhul näiteks ühe sarnase "privileegi" traagilist (sest ma siiamaani valutan südant sellest ilma jäämise pärast) puudujääki: oskust joonistada. Aga ütleme siis niimoodi, et enamik inimesi paistab oskavat midagi loomingulist teha. Aga mis on tõeline privileeg? Privileeg on ehk võime leida meie turumajanduslikus kontekstis turgu oma võimetele, annetele ja tehtavale tööle. Kuulus rokkstaar, keda ma endiselt nimetada ei soovi, aga kelle te ehk isegi ära tunnete, on oma turu juba ammu leidnud. See on privileeg.

Ehk on privileegide privileeg oskuse omamine, mis enamikul puudub? Teate mis mulle siin Itaalias paar päeva tagasi öeldi? "Kui sa õpiksid kuivmüüri laduma, siis leiaksid sa siin vabalt tööd ja saaksid kenasti tasustatud". Vot see oleks privileeg. Kui mul oleks mõni eriti hinnas oskus, leiaksin turgu sellele vabalt. Olen alati arvanud, et kõige privilegeeritum wwoofer on see, kes omab mingit kasulikumat sorti oskust. Muidugi on siin oht, et wwoofer lihtsalt teeb tasuta tööd (okei, saab kõhu täis ja voodi, kus magada, aga reisikulud peab ta kuramus ikkagi ise katma!), aga ma näen selgelt, et paljude arvates on see ainult optimaalne, et wwooferil on mingid väärt oskused. 

Mõtlen tagasi esimesele talvele Portugalis, kus olin kaks kuud Quinta do Vale da Lamas, kus aga Walt pärast wwooferite kasutamise katkestas. Et tuua sisse makstud töölised, kellel need oskused, mida Walt vajas. Privilegeeritud inimeste invasioon tõrjus minema vähem privilegeeritud. Sisuliselt keeras see mul toona terve ülejäänud talve pekki, kuna maadlesin alaväärsuskompleksidega ning kroonilise rahulolematusega edaspidiste wwoof-hostide suhtes, kuhu ma sattusin. 

Isegi, kui muusikuks olemine võiks potentsiaalselt privileeg olla, siis ehk oleks privileeg see, kui mul õnnestuks teistest piisavalt eristuda. See võib olla ala, kus veel arenguruumi. Mäletan selgelt Tallinn Music Weeki 2011, kus minu lugu võis demo-paneelil küll olla üks hea laul oaasina keskpärasuse meres, aga üks mees, kelle nimi ei meenu (See mees oli Nick Hobbs - Edmund 2. novembri seisuga), aga kes on olnud Henry Cow roadie, vastas selgelt, et "sedasorti minimalistlikku muusikat tehakse väga palju". Siit leiangi, et privileeg oleks teha midagi, mida ei tehta väga palju. Keskkonnas, kus loomingulised ideed kipuvad varsti ammenduma, läheb see järjest raskemaks. Ja võib-olla see määrabki paljudele privilegeerituse puudumise. Kainestav mõte, kas pole?

Mõned mõtted tasuta loometöö teemal

Lugesin Siim Nestori artiklit "Kogu looming varsti tasuta". Mõtlesin. Ja panin mõtted kirja.

1. Inglise keele snoobina ütleksin kõigepealt, et "kreitivid" ei ole päris see mugandus inglk. sõnast "creatives". Diftongi "ea" sõnas "create" hääldatakse kui "iei". Seega oleks sobilikum öelda kas "krieitivid", mis kahtlemata ajaks soome-ugrilastel keele sõlme. Või, inspireerituna Kreatiivmootori bändinimest, paneksin ette sellise sünonüümi loomeinimestele: kreatiivikud. Juba suupärasem, eks?

2. Roy Strider ütles kord õigesti, et kui juba nt. remondimees võib eeldada, et tema tehtava töö eest on igati õige maksta korralikumat sorti kompensatsiooni, siis miks kusagil festivalil esinemine peaks olema teistmoodi. Eks ta ilmselt olegi respekti asi, kui raatsid ikka kreatiivikutele maksta nende panuse eest. Palju ausam oleks ehk proovida midagi ise teha, kui sa pole kindel, kas sa ise kreatiivikuna ealeski teenid niipalju, et suudaks teistele kreatiivikutele maksta. 

See on põhjus, miks ma kujundan oma plaadikaaned ise ning miks ma olen nüüd lõpetanud külalispuhkpillide kasutamise. (Kõik Priiduga tehtud trompetilood on salvestatud 2010. aastal ja neid on minu kolme viimase reliisi peale kokku neli). Motivatsioon umbes sama, mis torumeheoskuste omamisel, et mitte vajada torumeeste palkamist, kui köögis kraan umbe läheb. Tulevik - kas tasuta? Tulevik - rohkem DIY optimaalselt igas eluvaldkonnas. 

3. Siim Nestori puhul on mulle kui näoraamatu kasutajale teada, et suvel 2012 ta luges üsna kibestunud vanakooli indirokkari nimega David Lowery kirjutatud ristisõja-artiklit filesharing'u ja streaming'u vastu ning aktsepteeris kõik seal väidetu gospelitõena. Sealt ongi pärit tema väide, et teenivad tehnoloogiafirmad. Eks 1980ndate keskpaigal tundus ka, et kassetifirmad hakkasid vaikselt tulu kõrvale nihverdama plaadifirmadelt ja muusikutelt. Siis tuldi lagedale tühja kassetimaksuga (blank tape tax). Mis oli üsna vastuoluline tegelikult. Kas nüüd siis surume peale läpakamaksu (laptop tax) selleks, et toetada muusikuid? 

Ning teine point: kas tehnoloogiafirmad siis ka midagi teenivad, kui filesharing'u harrastajad ostavad oma arvuteid ja nutikaid second hand turult (a la Ebay)? Olgu öeldud, et viimase viie aasta jooksul mul on olnud kaks macbooki ja mõlemad on ostetud kasutatult. Toetan ma seda Apple'it jee! 

4. Ma tervitaksin tasuta kreatiivikuks olemist juhul, kui ma ei peaks never ever enam maksma ka põhivajaduste katmise eest! Kui ma saaks elu lõpuni tasuta elada kusagil, kui saaksin kogu toitu kasvatada ise tasuta ning kui mul tervis käest ära läheb, siis mind ka tasuta tohterdatakse. Millal jõuab see kommunismus muudes eluvaldkondades kohale? 

Üks variant oleks Šveitsis hetkel arutelu all olev garanteeritud miinimumsissetuleku eelnõu, mille kohaselt makstakse igale kodanikule iga kuu teatud summa põhiraha, millest peaks ideaalis piisama ära elamiseks. Kui Šveitsis elavad kreatiivikud saaksid iga kuu garanteeritud põhisissetulekut lihtsalt Šveitsi kodakondsuse eest, mis häda siis oleks neil tasuta luua eks? Kommunismus mis kommunismus! 

Teine tõenäoline võimalus oleks kreatiivikule hakata vähese rahaga ringireisivaks vagabundiks, kes saab kasutada süsteeme nagu wwoof, couchsurfing ja ehk ka mingid housesitting süsteemid. Minu järgmine album on juhtumisi suve lõpus osaliselt (pillide mõttes) salvestatud siis, kui olin Jõgevamaal wwooferiks. Kui mul õnnestub sinna samma kohta järgmine aasta naasta, siis ehk võtan kõik oma pillid kaasa ja teen taas uue albumi valmis.

Kokkuvõte: see tasuta loomingu teema tänapäeval ikka toidab mõtteid küll. Ühest küljest on surmani analüüsitud seda, mis on juhtunud ja mis on teistmoodi võrreldes sellega, mis oli vanasti. Palju produktiivsem võimalus oleks aga mõelda: mis saab nüüd edasi. Where do we go from here?

3Pead, Orelipoiss & Genka - Genklubi 27 IX 2013

Kohale jõudes oli juba esimene esineja alustanud. Kitarriga mängis lugusid Jaan Pehk ehk...

...Orelipoiss. Kava teises pooles laulis ta fono peale. Orelipoiss üksi esineb vist suht harva viimasel ajal, seda sümpaatsem on kuulata tema vaheda lüürikaga lugusid laivis.

Kella väga ei vaadanudki, aga selgelt peale keskööd läks lavale 3Pead.  Pildil Madis Kirss, Erkki Tero, Annie Rist ja varju on jäänud basskitarrist Gert Pajuväli.

Pildil Janek Murd ja Tero. Ehk Eesti Popsi dünaamiline duo.   Ettekandele tuli terve uus plaat "10Tõmmet".

Pildil Annie Rist ja Pajuväli juba nähtavamalt.

"Lillelaps" on minu lemmik plaadi pealt. Ja nagu plaadilgi, tuli ka siin lavale Genka oma räpiosa esitama. Alguses muidugi ta ei tulnud mikrofonist väga läbi.

Pildil Genka ja Erro.

Madis Kirss. See oli minu esimene live, mis olen näinud 3Pead koos Ans. Anduri rütmisektsiooniga, vastukaaluks varasemale  Rist-Murd-Tero-Nalla kvartetile. Kirss mängib ka kõik trummipartiid plaadil, basskitarriosad on ära jaotatud Paju ja Murdi vahel, küll aga on basskitarri pealtnäha tolmu koguma jätnud...

...Tero. Kes on selgelt keskendunud oma meesvokalisti rollile.  Ega ma tegelt väga palju ei oskagi nimetada Eesti indiskenest bände, kellel on kaks instrumenti mittemängivat laulusolisti. Ega vist mitte ka välismaa indiskenest. Vokaalivärk on aga selgelt 3Pea üks definitiivsemaid aspekte.

Kava oli selline: üheksa esimest tõmmet (tbqh, mulle teps mitte ei istu termin "lugu" iseloomustamas kas laule või komponeeritud muusikapalu) moodustas põhiseti. Ja siis lisaloona viimane laul "Soovide puu". Selle laulu jaoks haaras Tero siiski ühe pisikese pilli välja: melodica.

La lavale tuli flööti mängima üks noor neiu. Kes varem mänginud Ans. Anduriga (siis kui nad uut plaati esitlesid puhkpillidega) ja ka Epliku teisel plaadil. Plaadiversioonil teeb flöödiosa Ramo Teder.

Janek Murd, mees, kes uuel plaadil mängis enamik pille ise sisse, v.a. kontributsioonid, millest tegin juttu ülal. Igati mõnus kontsert üldiselt, draiviv rütmisektsioon, psühhedeelsed arranžeeringud ja peen vokaalkeemia Erro ja Annie vahel töötab laivis imehästi.

Viimasena vaatasin osa Genka setist. Tegi lugusid Oleg Kosjugini pealt...

...ning ka paar vanemat Toe Tagi asja. Nt. "Kilekott", mille sissejuhatuses küsis rahvalt, et kas nad ikka teavad, mida tähendab termin "ökotsiid". 

Tüübil on räpparina kõike, mida vaja heaks olemiseks: lüürikat, ätitüüdi, suhtlemisaldidust, ka sotsiaalset närvi. Nii et igati okei mees minu raamatus. :)

3Pead - 10Tõmmet (arvustus)

Arvustus ilmus septembrikuu Muusikas.

Civilisation EP, üks arvustus

Osa multiinstrumentalisti Edmund E.J. Hõbe sooloprojekti Multiphonic Rodent uuest EPst „Civilisation” on mehe enda sõnul valminud orgaanilistes farmides tsivilisatsiooni eirates. Lääne tsivilisatsioon ongi selle plaadi kontseptsiooni keskpunktiks.

Keskpunktiks, mida Hõbe kirjeldab ise kui keskkonda „kus elu on neetud ja maailm hukas”. Sellest hoolimata ei tervita meid plaadi nimilugu kuulama asudes peale fraasi „mulle ei meeldi tsivilisatsioon” ei morbiidne või halav saund, kujutluspilt musta tossu eritavatest korstnatest ega antidepressandipurki tühjendavatest karjäärisõltlastest. Oleks hoopis justkui keskaegne lossiläbu, kus soundtrack’iks ketramas ajale omane helge kitarrinäppimine ja flöödihelid, millest peatselt aga mudase vokaali ning indie-roki kitarridega üle sõidetakse. Seesama drastiline üleminek vajutab korraks küll adrenaliinipedaalile, aga detaile ja jõudu, mis terveks looks tähelepanu endasse suudaksid imeda ning kakskümmend korda järjest uuesti play’d vajutama kutsuksid, siit esile ei kerki. Hõbe palju mõjuvam poolus avaldub aga loos „Elu teravad maitsed”, mis endas sügava hauakaevaja vokaali, kajaefekti ning hüpleva ja veniva meloodiavahetuste kooslusega huvitava kombinatsiooni moodustab. Lisaks veel loo „Happiness Is Within You” intro, mis hiljem küll mulle isiklikult kergelt vastumeelse džässiliku suuna võtab. Kõrv see-eest nõuaks kas või seitse minutit järjest just neid esimesi takte. Säravaimaks esituseks kujuneb plaadil aga kindlasti „Winter Song”, millest Hõbe oreli, sündi ja perkussiooni abiga eepilise kulminatsiooniga teose vormib.

Ilmselgelt on tegu intelligentse ja mitmekülgse plaadiga, aga kohati kipub see mitmekülgsus enda vastu töötama. Tulemuseks on see, et kui ühte viisi armastama hakkad, jõuab sellele juba loo teine, mitte nii väga imponeeriv poolus sisse sõita. Nii ma siin siis ketran juba mitmendat korda mõne loo esimest kolmekümmet sekundit. 

Mariliis Mõttus (Müürileht, 6 VI 2013)

Minu kommentaar: Päris asjalik konstruktiivne kriitika. Paneb mõtlema küll. Kas või selles osas, et mida võiks ehk lugude kirjutamisel-salvestamisel edaspidi paremini teha. Ja võib-olla ka, et milliseid suundi vältida. Isiklikult kommenteeriks seda kriitikule vastumeelset jazz-suunda sedasi, et mul oligi tõtt-öelda kahtlus, et kas lood 3 & 5 võiks üldse kellelegi meeldida. Sellepärast panin nad EP'le, sest ma ikka tahtsin neid välja anda, kas või sellepärast, et puhkpillikülalised on nende peal. Ja kuidas ma saan Priitu ja Henrit alt vedada, eks ole? Eks ta mingis mõttes ole selline maitse asi, näiteks Trash'ile meeldis küll lugu "Sic Transit Gloria Mundi". 

Teisalt olen ka varem saand vasta näppe selle eest, et minu muusika läheb liiga jatsuks kätte (vt. Areeni arvustus Luuperikontsert nr I plaadile 17. V 2012), nii et mine tea, võib-olla tõesti suudaks ma palju mõjusam olla, kui ma teatud stiililisi mõjutusi oma loomingus pigem minimiseeriksin. Ja mis puudutab puhkpille, siis üks õppetund, mis ma olen raskel teel saanud, on et parem on mitte kutsuda külalismängijaid mõnevõrra keerulisi partiisid mängima, kui lõpptulemuseks on nagunii lugu, mida ei peeta stone cold klassikuks. Vähemalt "Printsess & Pagé" suutis piisaval määral tähelepanu meelitada, seega selles palas oli Priidu trompeti salvestamine igatepidi õigustatud.

Kuivkäimla

Krt, mulle maal isegi meeldib elada. Senise kogemusega Vooremaal olen täitsa rahul. Muude toimetuste seas lõpetasin ka välikäimla ehituse mõnda aega tagasi. Mis alguses nägi välja vot selline:

Ehk siis oksajuppidega on täidetud üks sein. Niimoodi, et kaks vertikaalset puukaigast on kruvitud karkassile ja nende vahele käivad horisontaalsed lühemad kaikad. Samal põhimõttel tegin ka ülejäänud seinad valmis ning ka uksed.

Triin küll arvas, et ehk on tegemist pigem kahe mehe tööga. Siiski, mõtlesin, et ehk saaks ka üksinda tehtud. Põhiidee oli vertikaalsed kaikad juba ära fikseerida ja siis otsida horisontaalseid juppe, mida vahele mahutama. Neid ma leidsin metsast, kus lõikasin maasvedelevatest okstest sobivad jupid. Samuti lõikasin maha mõningaid noori lepapuid või sobivaid oksi nende küljest. Lõpptulemus näha siin:

Taluvaldusel on ka saun ning sauna taha on paigaldatud puiduhoidla. Eelmine nädalavahetus tegin ära järgneva töö: puiduhoidlal on kaheosaline luuk. Ühele oli juba tõrvapapp korralikult fikseeritud. Teisele oli vaja see veel teha. Selleks sain kasutada klammerdajat, mida ma seoses ühe sisetööga majas olin juba kasutanud. Panin tõrvapapile kinni jupi, mis juba provisoorselt teist luuki kattis ning lisasin ülekattega veel ühe jupi pappi. 

Järgmiseks oli vaja fikseerida luugid. Selleks kasutasin uksehingesid.  Esmalt fikseerisin hingede ühe poole toetava raami külge akudrelli abil. 

Järgmiseks toetasin luugi vertikaalselt ühe pikema puuroika abil ja kinnitasin hinge teise osa luugi külge. Pildil on näha parempoolne luuk fikseerituna.

Ja selline näeb välja saun tagantvaates ühe külje pealt.

Müürilehe pidu Tartus

Käisin neljapäeval Müürileht 5(000) peol Tartus Genklubis. Tulin eeskätt kohale Vul Vulpes'e pärast. Several Symptomsi kaudu tuttava Mari-Liis Rebase sooloprojekti nägin juba TMW'il Nordic Hotel Forumi päevasel kontserdil. Vulpes läks peale mingi veerand 1 öösel. Kuulasin huviga, päris mõnusad saundid ja Mari-Liis laulab hästi. Ütleks, et see värk on isegi parem kui suht sarnast rida ajava paljukiidetud Maria Minerva kraam, aga noh maitse asi.

Pidu ise ei olnud väga laividele orienteeritud. Kui Vulpes lõpetas 0.40, siis edasi lasi Berk Vaher oma tunni aja jagu või nii tantsumussi, samal ajal kui all toimus Tour d'öö võistlus trenažöör-ratastel.

Berk Vaher

Velovõistlus

Lõpuks tuli lavale viieliikmeline bänd Black Madonna. Taustabändi gruuvis oli siukest 1970ndate moodi lõtvust, aga naissolist võiks vabalt olla mingi popbändi liider. Ei olnud päris minu maitse, vaatasin osa setti ära ja siis lahkusin.