Ilusat aastavahetust ja kohtume Von Krahlis!

Kus esineb Opium Flirt koos Andres Lõoga, kes kuulutab OF'ile uut popikevadet. :) Esineme esialgse kava järgi (mis ma siiralt loodan, et edasi ei nihku eriliselt) kl 00:45. Loodame publikut ikka eriliselt üllatada ja võluda. Nii et trehvame!

Loominguline tegevus versus töö

Postitasin taas Inno blogis ühe kommentaari, sedapuhku teemal, et kas kirjutamine on töö. Kirjutasin sedasi:

Isegi kui me aktsepteerime, et kirjutamine võib olla töö, siis kahjuks elame ühiskonnas, kus loomingulist tööd üldse ei väärtustata. No ok, osad kirjanikud isegi suudavad teenida piisavalt, et ära elada. Aga ruumi on vähestele, Sofi Oksanen või kaks Soome ühiskonnas, ent see ka kõik. Ülejäänud tõesti peavad tegema midagi muud, et ära elada. Ja täiesti õige on ka jutt, et loomingulise tööga teenib enamasti kõigest ühe keskmise kuupalga jagu, kui sedagi. See lihtsalt on keskmise loomeinimese saatus ühiskonnas, kus loomingulist tööd ei väärtustata. Kes iganes suudab teenida piisavalt, et ära elada, nagu Sofi Oksanen kirjanduses või meitel ütleme Vaiko Eplik muusikuna, võib ennast pidada loomeinimeste aristokraatia liikmeks. :)

Põhjus aga, miks loomingulist tööd ei väärtustata nii palju, võib peituda selles, et enamik töid, mida vaja ühiskonna ülal pidamiseks, on nii nüristavad ja ebameeldivad, et kui puuduks sundus teha neid ja oleks vaid vabadus teha, mida iganes hing ihkab, siis ei oleks me lääne tsivilisatsioon nii jätkusuutlik. Optimaalne ühiskond oleks selline, kus töökamad inimesed on leidnud endale töö, mida nad armastavad ning nemad ei põlga üldse neid nn "priileivasööjaid", vaid neil on pigem kahju, et nad pole endale sobivat tegevusala leidnud. Kui ainult ametitega oleks täpselt samasugune lugu, mis elukaaslase leidmisega. Paraku aga on naised enamasti siiski nauditavamad, kui töötegemine, hehee.

Minu kommentaar vägivalla ja suhete teemal

...mille avaldasin just siin:

Füüsiline vägivald toob kaasa füüsilisi vigastusi, mille elab kergemini üle, kui vaimse vägivalla tagajärje - tunde, et osa sinust just suri, mis on kõige masendavam tunne üldse. Sinikas silma alt kaob, murtud luu terveneb, noahaav kasvab kinni, aga mis küll raviks psühhoterrorist tulenevaid hingehaavu? Kõik need alandused, pinged, solvangud ja närvesöövad konfliktid jäävadki sinusse sisse, isegi kui sa ei mõtle nendele. Kurb aga tõsi.

Kui inimene ei suuda endale leida elukaaslast, kellega ei pea tülitsema ega maid jagama, siis on abielu kui institutsioon minu arvates täiesti mõttetu. Vaidleksin siiski vastu sellele, kes väitis, et naiste puhul on kõige kurja juur lapsesaamise iha. Mina väidan, et mõlema soo puhul (meestel seksiiha, naistel lapsesaamise iha) on süüdi omandiiha. Suhtevägivaldurid ei oska olla, nad üksnes soovivad inimest omada. Mees võib suhtuda naistesse kui vallutustesse ja naine võib meestesse suhtuda kui kullaaukudesse. Either way, it's fucked up.

Endal kogemus puudub, aga meestele, kes otsivad sobivat elukaaslast, annaksin ühte väärtuslikku nõu, mida olen lugenud kusagilt mujalt. Vaadake naise puhul seda, kas ta on armas inimene. Sest naine, kes kohtleb oma ligimesi heasoovlikult, lahkelt ja südamlikult, olles seejuures uskumatult siiras, on hea ka oma mehe suhtes. Siin, mulle tundub, on eksimisruumi vähem. Kui naine on kas või vähegi uss kellegi teise inimese suhtes, on ta arvatavasti uss ka sinu suhtes.

Piiblijumal kui julm lapsevanem

Loen seda, kuidas Veiko Rämmel oma blogis tsiteerib üht Delfi netikommentaatorit, kel nii mõndagi ütlemist humanismi kohta ja kes siis raiub, et inimene peab alluma Jumala Tahtele®, isegi kui ta tunneb, et kannatab. Mis tundub ikka ilgelt võigas. Sest esiteks, miks peaks Jumal tahtma sundida inimest kannatama. Teiseks, aga kust me teame, et see Jumal, kellel on Tahe®, on tegelikult ka hea jumal. See piiblijumal võib lõdvalt olla ka kurjuse kehastus! Hell yeah, evil to the core. Mis tunduks ka loogiline, sest tegelikkuses on palju paralleele piiblijumala ning vägivaldse lapsevanema vahel.

Siin ka üks pikem temaatiline jutt inglise keeles. Tõepoolest, miks me põlastame lapsevanemaid, kes sunnivad oma lapsi enda absoluutsete piiride sisse ja kelle piirid põhjustavad lastele kannatusi, isegi suurimat valu? Ent samas ülistame piiblijumalat, kes kohtleb inimkonda täpselt samamoodi, kui vägivaldne isa oma lapsi? Inimene võib ju piiblidogma alusel olla patune, ent ometigi oleme me vist ikkagi moraalsemad, kui meie endi kummardatud piiblijumal. Lihtsalt hämmastav, kui väga sunnib pimesi allumine autoriteetidele inimest allutama neid autoriteete üksnes kõige rudimentaarsematele moraalstandarditele, samas kui inimest, kel täpselt samad puudused, mis autoriteedil, me tormaks kohe karistama. Kel võim, sel õigus?

Mitte keegi ei saa olla rõõmus, kui ta kannatab. Kui ma peaksin valima mingi religiooni, ma oleksin ennem budist, sest vähemasti seal õpetatakse, et kannatustest on väljapääs. Monoteistlik kannatuste fetišeerimine on minu jaoks ääretult võigas. Kõigil ju ei ole sadomaso kalduvusi või mis?

Üks põnev dokumentaal: "Possum Living"

Olen varem lugenud Dolly Freed'i raamatut "Possum Living" (mida saab veebis ühel arhiivleheküljel lugeda kas või siit) ja hinnanud seda, kuidas Dolly oma isaga lihtsalt saadavad 9st 5ni töölkäimise ja tarbimise kus seda ja teist ja hakkavad elama oma iseseisvat elu, kus nad ise kasvatavad ja kütivad oma toitu, parandavad oma kodu ja saavad hakkama ise veel kõige muuga, mille eest tavainimene tänapäeval peab raha maksma, et keegi proff nende eest teeks. Igas mõttes looduslähedane eluviis, või nagu Freed ise armastab kirjeldada, umbes nagu opossumielu. Kahtlemata väärt eeskuju neile, kes on mõelnud, kuidas elada võimalikult väheses sõltuvuses rahamajandusest. Täna ma siis avastasin, et Dollyst tehti kunagi isegi dokumentaal vahetult pärast raamatu ilmumist. Mis on siin:

Minu selle aasta lemmikalbumid

Täna Postimehes oli Aasta Albumite rubriik. Võitis Animal Collective'i Merriweather Post Pavilion, mis on tõesti päris hea. Vaiko Epliku Neljas sai, heh, neljanda koha. :) Samas on just see plaat minu lemmik Vaiko albumitest seni. Igatahes siin minu poolt välja toodud 15 plaati:

1. Vaiko Eplik - Neljas
2. Air - Love2
3-15:
Jim O'Rourke - The Visitor
Tortoise - Beacons of Ancestorships
Grizzly Bear - Veckatimest
Animal Collective - Merriweather Post Pavilion
Sian Alice Group - Troubled Shaken Stirred Etc.
Super Furry Animals - Dark Days/Light Years
Bear in Heaven - Beast Rest Forth Mouth
Yo La Tengo - Popular Songs
maudlin of the Well - Part the Second
The Mars Volta - Octahedron
Neon Indian - Psychic Chasm
Magma - Emehntehtt-Re
Andromeda Mega-Express Orchestra - Take Off!

Kultuuriteadaanne: jõulunäituse "Achtung Xmas" avamine!

26. detsembril kell 21:00 avatakse Von Krahli Teatri baaris järjestikku teist aastat rändav näitusesari "Achtung X_mas!" (eelmisel aastal nimega „HARE CHRISTMAS, HARE WEIHNACHTEN!“ Tartu Y-galeriis), mis pakub alternatiivi pühadekarusellile nii kirikutes kui ka kaubamajades. Näitus uurib jõulude tähendust nüüdisaegsele õhtumaa inimesele, täpsemalt eestlasele ning seab vastakuti Jeesuse kui Jumalinimese käsitluse, kristliku pärimuse ning tänapäeva sekulariseerunud multikultuurse vaimu.

Mis need jõulud veel on? Mis on jõuludest saanud? Mis on jõulude tegelik sisu ja mõte? Kes on Jeesus, mis tähendust ta meile omab? Kuidas luua oma enda tootemit?

Ajugümnastika jõulukursus – otsmiksagaras jõulumõte tursus!

Alan Proosa vaatleb läbi fotoobjektiivi, mis on püha? Mis eristab sakraalset profaansest?

Erkki Luuk ja Erkki Hõbe kannavad esmakordselt ette oma uue, spetsiaalselt näituse avamiseks valminud missa. Hõbe kirjutab muusika, Luuk teksti. Üheskoos vaatlevad nad päkapiku äraspidist maailma läbi üksiklase habemiku silmade, seovad tema teekonna inimeste juurde mõtisklustega inimestest ja maailmast väljaspool inimsugu. Esimest korda jõulude ajaloos on meil võimalus näha jõule läbi päkapiku silmade.

Berit Talpsepp – installatsioon „GRACE“: moodne altar, millega viib kokku sarnaste nähuste erinevad elemendid, milleks on traditsiooniline kiriku altar ning argipäeva transtsendeeriv klubikultuur ja viimase altar koos puldi ning plaadimängijatega, mille taga toimetab teispoolsust ja lunastust vahendav dj.

Madis Luik küsib oma videoinstallatsiooniga, kuidas tänapäeva eesti inimene kirikus toime tuleb, kui ta sinna ainult jõuludel satub?

Akky Lippo katsetab maalitehnikaga, et uurida, kas igaühel on võimalik ise luua oma personaalne Jeesus.

Kiwa & Toomas Thetloff vaatlevad oma lõhna- ja heliinstallatsiooniga “Krudises Aisakell” kuidas kulgevad jõulud tühjuses.

Alver Ekast põimib kuuseboa ja hõbekuulid kriiskavaks virvarriks ning nimetab selle “Aprilliks”.

Boonus: noor kirjanik Birk Rohelend pritsib jõulumuljeid ja S.S.Fabrique sekundeerib talle improvisatoorselt sämpleri-pargi kammerorkestril.

Näituse kuraatoriks on Tartu Ülikooli teoloogiamagistrant Indrek Spungin aka Chungin.

Näituse avamine päädib elektroonilise tantsumuusika õhtuga „Y-MAS“, algusega kell 22:00

esinevad esinejad:

Chungin&Eva Naleva – Life goes like Russian Roulette!

Fuck You I'm a Robot - Fuck You Robocop!

Aivar Tõnso – Ulmemehe Päikesepõimik

S.S. Fabrique – Häppy Hardwhore

Barthol Lo Mejor – Dadamidgets Stegdimadad

Uut Opium Flirdi mussi üleval!

Nüüd Opium Flirdi Myspace'i leheküljel uus lugu nimega "Dejavoodoo". Ehk siis esimene vili meie koostööst Andres Lõoga, kelle vokaal on tänasele OF'i saundile nii mõndagi juurde andnud.

Järgmine OF'i kontsert koos Andresega muide vana-aasta õhtul Krahlis üleval saalis, nii et näeme sõbrad!

Ostsin täna elektrioreli!

Minu uusim leid instrumentidest: Kawai elektriorel

Täna jõudsin üle jupi aja taas Tartu. Käisin vahepeal Viljandimaal ühes ökotalus WWOOFimas, ent täna pidin Opium Flirdi prooviks siiski Tartu tulema. Keskpäeva paiku otsustasin ma linnas esimese asjana käia läbi Annelinnas asuvast Muusa poest, kus müüakse kasutatud instrumente, nägemaks, kas sealt ka midagi põnevat leiab.

Kohe, kui ma uksest sisse astusin, ma armusin! Ei, paraku seekord ma sobivat elukaaslast ei leidnud, küll aga vahtis mulle ukse juures otse näkku üks isevärki elektriorel. Mis kangesti meenutas Lowrey Holiday koduorelit, seda, mida ka Soft Machine'i klahvpildur Mike Ratledge kasutas väga hästi. Küsisin müüjalt natuke selle oreli kohta. Väga rariteetne leid igatahes küll. Vot mis haruldusi ilmub poodi, siis kui mina linnast ära olen! Proovisin pilli nats ja mulle meeldis saund, just selline mõnus 60ndate orelisaund, mida ka mina väga armastan. Pill muide on Kawai, vist E-60A, Jaapani toodang igatahes. Müüja käest küsisin, et palju pill ka maksab, ma võtaks kohe ära. Ta küsis kaht tuhandet. Olin selle diiliga kohe müüdud! Tõsi küll, võttis natuke aega, enne kui pill mu koju jõudis. Ma pidin helistama isale ja paluda tal võtta pill oma furgooni peale, sest minu luukpäraga VW Golfi ei mahtunud see raske kobakas kuidagi ära. Kui me pidime pilli isaga mu korterisse üles tassima, siis see oli neljandale korrusele trepist ülesse vedada ikka tohutu vaev!

Käisin täna Ervini pool proovi tegema. Paraku siiski kahekesi. Andres Lõo ei jõudnudki Tartu. Loodetavasti homme ikka. Andres, me igatahes jääme su peale lootma. Pärast proovi andsin Ervinile miksida uut materjali, mis ma olin Viljandimaa talus (kus oli klaver) salvestanud töötegemisest vabal ajal siis, kui pererahvast kodus ei olnud. Sellest materjalist aga kuuleb õige pea! Suundusin koju.

Hakkasin kohe oma uue lemmikuga tutvust tegema. Pill on kaheklaviatuuriline, ülemine ja alumine manuaal, mõlemad 37-klahvilised. Lisaks on veel bassipedaalid. Nii et täna oli mu esimene kord elus sõtkuda pedaalklaviatuuri! Moog Tauruse jaoks ei olegi vist vaja raha kõrvale panna, teine ikka maru kallis. Lisaks on orelil veel trummimasinapresetid ja volüümipedaal. Nii et igati kihvt pill. Ainus miinus muidugi see, et pilli klahvid on millegipärast häälestunud natuke kõrgemale (vist umbes veerandtooni võrra või nii). Kuid loodetavasti annab häälestada normaalkõrgusele kuidagimoodi. Helistasin Vaiko Eplikule ja te oleksite pidanud kuulma, kuidas tüüp toru otsas üllatusest kiljus, kui ta kuulis kui hea diili ma olin täna saanud! Ilmselt tema naine Kristel küll kuulis. :) Igatahes Vaiko lubas uurida orelite häälestuse kohta, ta vist tunneb isegi üht tüüpi.

Kodulindistajana olen igatahes õnnelik, et mu pillipark on ühe laheda ja omapärase retrooreli võrra täiustunud. Kui pill ühendada veel mu loopstationi ja Kaoss Pad 2 efektiprotsessori võimalustega, siis saab tõenäoliselt maru kihvti koduse elektroonilise ühemehebändi variandi. Lähiajal kindlasti plaanis proovida ka, kuidas pill kõlab, kui sellele kitarri distortion taha panna. Arvatavasti annab ikka korraliku Ratledge-tüüpi tooni välja. Minu jaoks selgelt aasta ost. Ja järgmine aasta loodan sellega salvestada nii mõndagi head.


Mina oma pilli taga.


Parameetrite lähivõte

Opium Flirt reedel Sadamateatris

See reede, 18ndal detsembril, esineb Opium Flirt Sadamateatris üritusel Ekstaas on Uus Sagedus. Tulemas on OF'i esimene kontsert uue bändiliikmega nimega Andres Lõo. Tema abiga oleme salvestanud üksvahe uut materjali, mida me kontserdil ka ette kanname. Üritusel toimub ka mõndagi muud:

LIVE:
Superliustik - Kuulikindel Noorus
Psyhhoterror- Anarhia&Dekadents
SHELTON SAN – Our Heroes Are Killing Themselves
OPIUM FLIRT - Tehislendurid
Kaido Kirikmäe - Teknopolise Virgumine
KIWA Noid - Errorsmith Gehirntherapie
SEQOUIA - Epileptiline Kujundliikumine

DJ:
Alan Proosa – Ilusad Inimesed
Miss Katrin&Kautechre - Heidegger On Speed
Cat Wanamb - Industriaallament
Gammapoiss – GammaHüperBurgeen
Katja from Amsterdam - Sportmusic
Dr. Dark - Braincore

ALGUS 21.00, pilet 100, maskiga 75.

Ekstaas tähistab enesest väljaspool viibimist, vaimustuse kõrgemat astet, muutunud teadvuse seisundit, psüühikahäiret, hinge lahkumist kehast, jumalaga ühenduse loomist, kunsti, muusika ja ilu kogemisest saadud elamust.

Ürituse kontseptsioon on luua soodsad võimalused loetletud seisundite tekkeks ning pakkuda tihedat ja eriilmelist, ent tunnetuslikult terviklikku programmi, juhtida erinevaid stiile ja distsipliine ühtsesse vooluringi.

Festivalil astuvad üles mitmed video- ja tegevuskunstnikud, skulptorid, rock-, techno- ja eksperimentaalmuusika kollektiivid ning dj.-d. TKK tudengid näitavad omi filme ja animatsioone. Osa saab võtta UUE kunstiteose valmimisel.

MASK on UUS TEEMA!!!

Saladuslikkuse võlu ja sundimatu õhkkonna kultiveerimiseks soovitame külalistel kanda maske. Mask kehtib sisenemisel piletihinda soodustava fleirina, samuti on võimalik neid ka kohapeal meisterdada.

http://www.myspace.com/sheltonsan

http://www.myspace.com/opiumflirt

http://www.myspace.com/kaidokirikmae

http://www.myspace.com/kiwanoia

http://www.myspace.com/superliustik

Lugu USA tudengist, kes elab minibussis

Salon kirjutab ühest USA tudengist, kes selleks, et lubada endale kõrgharidust, ent samas mitte langeda õppelaenuvõla lõksu (sest haridus USAs maksab ikka roppu raha), on võtnud appi ekstreemsed säästliku eluviisi abinõud. Ent mitte selleks, nagu ta oleks tõesti mingi kehvik või luuser. Vaid selleks, et teha eksperimenti: kas ta suudaks lubada endale kõrgharidust ilma jäämata raha võlgu. Tema jaoks on ta minibuss, kuhu ta on elama kolinud, otsekui Walden Thoreau jaoks: võimalus seikluseks ning omaenda võimete piiri kompamine. Ja ilmsesti ka protest ultrakapitalistliku ühiskonna vastu. Tema "radikaalne elustiil" on talle selgeks teinud, et kõik see, mille pärast keskmine ameeriklane võlgadesse satub, ei ole ju tegelikult üldse vajalik. Soovitan väga lugeda, kes tahab aimu saada, millised probleemid kaasnevad keskmise ameeriklase jaoks ülikooli minemisega (eeskätt majanduslikud) ning mida ikkagi tähendab teistmoodi elamine. Artikli kangelase elu on küll seiklus, ent mitte easy ride.

Jean-Benoit Dunckeli Mellotron on tegelikult...

...hoopis Memotron! Just sedasi sain informeeritud Rada7 topikus, kus muuhulgas ka selgus, et elektriklaveriks ei olnud mitte Rhodes, vaid hoopis Wurlitzer 200A. Memotroni kohta saab lugeda näiteks siit.

AIR Tallinnas: minu muljed

Jõudsin umbes veerand 9 paiku õhtul Rock Cafe manu ja nägin, et järts klubisse oli ikka päris pikk. Mis seal ikka, rivistusin ja ootasin, kuni sain sisse. Ütlesin kassas, et mu nimi peaks olema kirjas ja sain siis käepaela. Jope sain garderoobi umbes selleks ajaks kui soojendusbänd We Fell To Earth mängis, mis nagu hiljem selgus, oli viimane lugu. Bänd mängiski vaid pool tundi. Erilist muljet soojendajatest ei jäänud. Aga noh, võibolla oleks pidanud kõvasti varem kohale tulema. Tõsi küll, ma hilinesin tänu sellele, et istusin Balti jaamas vale trammi peale ja sattusin Tartu mnt asemel kuhugi pärapõrgu, kust võimalikult kiiresti tulema tulin.

Siis nägin inimmassi sees (mul õnnestus siiski suhteliselt ettepoole tungida) seda, kuidas transamehed panid paika peaesineja instrumendipagasit. Ja minu kella järgi natuke enne 9t tulidki lavale Dunckel-Godin+trummar. Olin juba kuulnud, et nüüd esineb AIR laivis triona ja mõtlesin, et huvitav, kuidas nad sedasi kõlavad. Kas jääb mulje, nagu midagi oleks puudu või laulud liiga skeletaalsed?

Ent ei, kolmekesi laval kõlas AIR päris hästi. "Do The Joy" tõmbas oma käriseva fuzz-bass saundiga konsa vägagi hästi käima, sealt edasi veel paar lugu Love 2 albumilt ning edasi vaheldumisi laule kõigilt plaadilt. Oli nii hitte kui ka obskuursemaid palu, meeldivaks üllatuseks oli kuulda "Radian'i" 10000Hz Legend albumi pealt ning ühte lugu Premiers Symptomes EPlt, sekka ka crowd pleaser'id Moon Safari ja Talkie Walkie plaatidelt ja ka instrumentaalne "Playground Love".

Trummar paistis olevat vasakukäeline, arvestades, et ta mängis normaalselt paigutatud trumme "valede" kätega. Aga väga täpselt ja hästi mängis. Kõik muud instrumendid olid ära jaotatud Dunckeli ja Godini vahel. Dunckel oli lava vasakus nurgas oma klahvipagasiga, kus võis näha Rhodes'i, Moogi, Korgi, Solina String sünte ja ka ühte valget klahvkat string-sündi all, mis oli kangesti Mellotroni moodi. Lugesin PopMattersist just, et Dunckel on hakanud taas mellotroni kasutama (nt uuel albumil loos "Night Hunter"), mis paistab olevat üle tõsiselt pika aja, arvestades Planet Mellotroni raporti, et päris-'Tron asendus sämplitega pärast mellotronisse lausa uputatud Virgin Suicides'i. Dunckel igatahes kasutas kompaktsemat masinat, mis võib olla mingi uuem mudel. Igatahes kui Dunckelit võis näha ühes loos tihti kasutama kõiki oma klahvkasid, siis Godin enamasti kasutas ühes loos vaid ühte pilli, kas bassi, naturaalkitarri või süntesaatorit/vokoodrit.

Muusikaliselt oli kõik üsnagi täpselt paigas. Väga vähe oli improvisatsiooni. Mõnele see täpsus meeldib, teistele tundub jälle liiga robotlik ja hillitsetud. Samas AIR on hea elektroonika-sugemetega popbänd, kes kasutab ikka šeffe instrumente, nii et ise ei kurda. Viimases lisaloos "La Femme d'Argent" bänd siiski psühhedeelitses ja jämmis päris lahedasti. Kontsert lõppes circa 22.20. Seega AIR tegi tund ja 20 minutit kestva kava, mis on üsna lühike. Aga siiski korralik.

Minu arvates on AIR üks valesti mõistetuimaid bände üldse. Paljude arust on nad vaid kerglased meeleolumuusikud, iroonilised kitšimeistrid, kelle taustaks mõnus chillida. Justkui neil poleks mitte mingit sügavust üldse. Üsna masendav on olnud lugeda arvustusi AIR'i uue plaadi kohta. Üks RateYourMusicu kasutajatest igatahes küll summeeris kõikide teiste halvustajate kohta, et ta vist on pärit teiselt planeedilt, kuna tema arust on Love 2 just väga hea plaat. AIR teeb fantastilist muusikat. Kus kõlab nii mõndagi, mida ka mina muusikas väga hindan: eklektikat, maitsekust, soojust, nutikaid meloodilisi ja harmoonilisi mustreid, rikkalikke kõlavärve. Kui see on vaid kerglane meeleolumuusika, siis mis ses halba on, kui mõned muusikud otsustavad maailma täita kerglase meeleolumuusikaga. Kui juba maailm on täidetud tobedate armastuslauludega, siis seal kõrval võiks vabalt olla ka kerglast meeleolumuusikat! :) Sedasorti muusikast mul küll villand ei ole.

NB!! Eesti Pops - uus kogumikplaat ning esitluskontsert

http://www.biit.me/post/272935562/design-3-pead-kuula-lisa-3pead-myspace

Plaadiesitluskontsert ja pidu! Von Krahli teatris 11.12.09. Uksed avatakse 23.00. Pilet enne südaööd 75, hiljem 100.

Eesti Pops kogumikplaat on ei vähem ega rohkem kui (siiski 21 lugu) muusikalise kollektiivi ja plaadifirma 3Pead silmapilk sisukasse 2009. aasta eesti popmuusikasse, jättes kõrvale ilmselged müügi- ja haibikroonid ning keskendudes imepärasele helimustrile, mida siinsete polaarsete muusika - maailmade kokkutoomine on loonud. Uued sfäärid tervitavad nüüd ka sind, me kuulaja.

Järgmise mahvini!

LIVE:

Multiphonic Rodent
Paf
Vaiko Eplik
3Pead

DJ'd

Villu Kraan
Jaagup Jalakas
Madis Nestor

http://www.myspace.com/multiphonicrodent
http://www.pafmusic.com/
http://www.myspace.com/vaikoeplikjaeliit
http://www.myspace.com/3pead
http://www.biit.me

Mõned pildid laupäevasest esinemisest

...on üleval siin. Puhta Kulla laiv oli muide päris lahe. Rahvast oli parasjagu, heli tundus ka üldiselt suht normull olevat ja mõnele inimesele isegi väga meeldis. Mängisin materjali uue EP pealt, siis veel mõned teised lood ja lõpetuseks tegin ka päris metsiku impro-kütte (alates oktoobrist olen igal kontserdil midagi täiesti nullist improviseerinud ja jätkan seda liini ka edaspidi). Publikuks olid enamasti noored rokihuvilised, kes olid tulnud Puhtasse Kulda aftekale pärast Tehaserocki festarit. Enda jaoks oli põnev teada saada, et kuidas siis sedasorti publik minu muusikasse suhtub. Sellised kogemused on harivad, sest nii saab selgemaks, mis inimestele meeldib ja mis nende meeli erutab ja niimoodi laiv-artist kindlasti areneb ja suudab ajapikku leida omale suurema publiku. Mul igatahes on, mille kallal töötada. Siiski, ma jään põhiolemuselt ikkagi iseendaks, sest nagu ma ka viimases improloos laulsin, selline ma olen, armastage mind või vihake! Aitäh noorpaarile Alo+Merilin, kes mind esinema kutsusid ja mulle öömaja Viljandis pakkusid.

Täna aga lähen kuulama Rock Cafe'see AIR'i ja We Fell to Earth'i. Seekord mitte küll kriitikuna, sest kontserdist kirjutamise ülesanne anti hoopis ühele toimetuse liikmele, aga oma muljetest katsun siin kirjutada ikkagi.

Jutt jumala õige: variserlikkus on suurem patt kui seksuaalne lodevus

Alternetis täna päris hea arvamuslugu Tiger Woodsi kohta, kes on kujunenud viimasel ajal suhtekorraldajate peksukoeraks tänu tema armuafääri avalikuks tulemisele. Asi ei ole isegi mitte selles, et kuulus golfimängija oleks seksuaalselt lodev, vaid et ta jutlustas avalikult traditsionaalseid pereväärtusi ja isegi teenis kasu tänu sellele, ent ta ei jälginud sugugi iseenda sõnu. Kuulsused nagu Angelina Jolie ei kannata armuafääride ilmsikstuleku pärast, sest kõigile on teada Jolie biseksuaalsus. Ent kui keegi teine loob avalikkuse ees kuvandit idüllilisest abielust või hullem veel, jutlustab kristlik-konservatiivseid pereväärtusi, siis häda talle, kui ta petmisega vahele jääb!

Selles artiklis pole kindlasti midagi väga uut filosoofilises plaanis. Tiger Woodsi tüüpi juhtumid tõusevad esile, sest inimesed elavad valede ühiskonnas. Kus on levinud teeselda näiteks ülimat voorust, samal ajal aga varjus hoorata nii et maa must. Inimese hinge aga samal ajal me ei näe ja tema tegeliku pale paljastamiseks ongi vaja skandaalset sündmust. Woods võib vabalt olla oma naisega koos õnnetu, ent seda ta ei tunnista. Mittetraditsionaalne seksuaalkäitumine pole veel iseenesest hirmus patt, swingerlus ja polüamooria on viimaste aastakümnete jooksul üsna levinud praktika. Seega kõik ei peagi traditsionaalseid väärtusi järgima, kui nad südames tunnevad, et see ei sobi neile.

Kes julgeb olla see, kes ta on, ei pea teiste ees teesklema mingit pühaduseetaloni. Kahjuks aga paljud inimesed kardavad olla ausad. Eelkõige enda suhtes, teistest rääkimata. Ja kui avalikkuse silmis liiga ausaid inimesi tembeldatakse tihti hulludeks, pole raske mõista, miks elatakse elu teistele, mitte nii väga endale. Ent sellele, kelle valed ja teesklused kord päevavalgele tulevad, saab niikuinii osaks karm, kui mitte karmim hukkamõist. Nii et teiste arvamus ei ole pooltki nii tähtis kui enda vastu aus olemine.

Ekstsentrikutest

Filmi "Vincent: Elu Värvides" treiler YouTube'is.

Käisin Viljandi Pärimusmuusika Aidas vaatamas PÖFFi filmi "Vincent: Elu Värvides" (2008), mis on dokumentaal ühest ekstsentrilisest härrasmehest nimega Vincent Falk, kes kannatab nägemispuude all, ent kes on üsnagi ekstsentriline tüüp, kes on tegelenud elu jooksul sukeldumisega, DJ-tamise ja arvutiprogrammeerimisega, ent kes paistab silma oma tohutu ülikonnakogu poolest, mille erinevaid eksemplare ta vaheldumisi käib tänavatel demonstreerimas.

Kuigi film ise jäi teostuselt suhteliselt lahjaks ja tundus, et lugu lihtsalt venitati, et oleks ikka pooleteisetunnine dokk olemas, pani Vincenti lugu mind ikkagi mõtlema. Ekstentrikutega on tihti selline lugu, et neil on hoopis teistsugune psühhoemotsionaalne kapatsiteet, kui teistel inimestel. On inimesi, kes ei suudaks välja kannatada tähelepanu keskpunktis olemist. Ent teised on valmis igasugu meeletusteks, et tähelepanu keskmes olla.

Vaiko Epliku arust oli see nonsenss, et Ariel Pink Tallinna kontserdil drag'i riietas. Sest kui Arieli muusika on niigi fucked-up, siis see lollitamine laval on ju üleliigne. Mulle tundub, et tegelastel nagu Falk ja Pink on lihtsalt piisavalt psühhoemotsionaalseid eeldusi, või kui soovite, julgust, et olla iseenda ekstreemne versioon. Tihti tundub, et ega teisiti kuulsaks ei saagi, kui tuleb julgeda olla iseenda ekstreemne versioon, enda teatud omapära ja "hullust" igatepidi rõhutada. Eks meis kõigis ole sisemine ekstsentrik olemas, nii mõnigi meist on peegli ees igasugu põnevaid garderoobitrikke teinud. Ent kui paljude närvikava võimaldaks selletaolisi (ja siis veel teistsorti) ekstsentrilisusi avalikkuse ees demonstreerida?

Süntesaatoritest

Vaiko tänane saade on pühendatud Moog-süntesaatoritele. Foorumisse palus Vaiko kirjutada kommentaare unistuste süntesaatorite kohta.

Päriselt pole küll omanud midagi muud peale ühe pisikese midi-klaviatuuri, aga olen kasutanud Junosti süntesaatoreid, Junost 75 ja Junost 21. Olen Junost 75st ka bloginud, ent novembris jõudsid need klahvpillid tagasi oma omaniku, Kristjani kätte.

Mõnda vanaaegset keyboardi oleks küll lahe omada, aga nad kõik võtavad maru palju ruumi, kaaluvad palju ning enamasti on neil ka mingi defekt või kui ka ei ole, siis maksavad roppu raha. Analoogsüntidel on kõige lahedamad kõlad üldse, samas on nende omamine mingis mõttes overrated. Vaiko ju oma unelmate vintage süntidega mis ta omad, laivi teha ei saaks, või mis? Seega virtuaal-analoogid a la Nord Lead 3 oleks hea omada muusikutele, kes tahaks ka laivi teha (nagu mina).

Aga kurask, ühte tahaks küll omada: Moog Taurus bassipedaal-synt! Teate küll, see millega jalgadega bassipartiisid mängitakse. Ühemehebändidele annaks see madala otsa hästi välja!

Olles seda öelnud, kindlasti tahaksin omada mingit vintage elektriorelit, millega kodus salvestada ning mingit virtuaal-analoogi, millega laivis mängida. Kuid eks valiku tegemine ole kindlasti mõnevõrra keeruline, arvestades rahalisi võimalusi ning millised on erinevate süntide endi võimalused. Tursk kasutab päris asjalikku Korgi sünti mingi kolme oktaaviga, mis annab hea bassisündisaundi ja peaks olema ka suht soodne. Miinus muidugi see, et see võimaldab kõige rohkem ainult neljahäälseid akorde mängida. Nii et septakordidest tihedamaid akorde ei saaks mängida, kui just sünti mitte ühendada kontrollerina arvuti külge. Nii et loodetavasti torkab midagi paremat ja samas soodsamat silma.