Alternetis täna päris hea arvamuslugu Tiger Woodsi kohta, kes on kujunenud viimasel ajal suhtekorraldajate peksukoeraks tänu tema armuafääri avalikuks tulemisele. Asi ei ole isegi mitte selles, et kuulus golfimängija oleks seksuaalselt lodev, vaid et ta jutlustas avalikult traditsionaalseid pereväärtusi ja isegi teenis kasu tänu sellele, ent ta ei jälginud sugugi iseenda sõnu. Kuulsused nagu Angelina Jolie ei kannata armuafääride ilmsikstuleku pärast, sest kõigile on teada Jolie biseksuaalsus. Ent kui keegi teine loob avalikkuse ees kuvandit idüllilisest abielust või hullem veel, jutlustab kristlik-konservatiivseid pereväärtusi, siis häda talle, kui ta petmisega vahele jääb!
Selles artiklis pole kindlasti midagi väga uut filosoofilises plaanis. Tiger Woodsi tüüpi juhtumid tõusevad esile, sest inimesed elavad valede ühiskonnas. Kus on levinud teeselda näiteks ülimat voorust, samal ajal aga varjus hoorata nii et maa must. Inimese hinge aga samal ajal me ei näe ja tema tegeliku pale paljastamiseks ongi vaja skandaalset sündmust. Woods võib vabalt olla oma naisega koos õnnetu, ent seda ta ei tunnista. Mittetraditsionaalne seksuaalkäitumine pole veel iseenesest hirmus patt, swingerlus ja polüamooria on viimaste aastakümnete jooksul üsna levinud praktika. Seega kõik ei peagi traditsionaalseid väärtusi järgima, kui nad südames tunnevad, et see ei sobi neile.
Kes julgeb olla see, kes ta on, ei pea teiste ees teesklema mingit pühaduseetaloni. Kahjuks aga paljud inimesed kardavad olla ausad. Eelkõige enda suhtes, teistest rääkimata. Ja kui avalikkuse silmis liiga ausaid inimesi tembeldatakse tihti hulludeks, pole raske mõista, miks elatakse elu teistele, mitte nii väga endale. Ent sellele, kelle valed ja teesklused kord päevavalgele tulevad, saab niikuinii osaks karm, kui mitte karmim hukkamõist. Nii et teiste arvamus ei ole pooltki nii tähtis kui enda vastu aus olemine.
No comments:
Post a Comment