Postitasin taas Inno blogis ühe kommentaari, sedapuhku teemal, et kas kirjutamine on töö. Kirjutasin sedasi:
Isegi kui me aktsepteerime, et kirjutamine võib olla töö, siis kahjuks elame ühiskonnas, kus loomingulist tööd üldse ei väärtustata. No ok, osad kirjanikud isegi suudavad teenida piisavalt, et ära elada. Aga ruumi on vähestele, Sofi Oksanen või kaks Soome ühiskonnas, ent see ka kõik. Ülejäänud tõesti peavad tegema midagi muud, et ära elada. Ja täiesti õige on ka jutt, et loomingulise tööga teenib enamasti kõigest ühe keskmise kuupalga jagu, kui sedagi. See lihtsalt on keskmise loomeinimese saatus ühiskonnas, kus loomingulist tööd ei väärtustata. Kes iganes suudab teenida piisavalt, et ära elada, nagu Sofi Oksanen kirjanduses või meitel ütleme Vaiko Eplik muusikuna, võib ennast pidada loomeinimeste aristokraatia liikmeks. :)
Põhjus aga, miks loomingulist tööd ei väärtustata nii palju, võib peituda selles, et enamik töid, mida vaja ühiskonna ülal pidamiseks, on nii nüristavad ja ebameeldivad, et kui puuduks sundus teha neid ja oleks vaid vabadus teha, mida iganes hing ihkab, siis ei oleks me lääne tsivilisatsioon nii jätkusuutlik. Optimaalne ühiskond oleks selline, kus töökamad inimesed on leidnud endale töö, mida nad armastavad ning nemad ei põlga üldse neid nn "priileivasööjaid", vaid neil on pigem kahju, et nad pole endale sobivat tegevusala leidnud. Kui ainult ametitega oleks täpselt samasugune lugu, mis elukaaslase leidmisega. Paraku aga on naised enamasti siiski nauditavamad, kui töötegemine, hehee.
No comments:
Post a Comment