AIR Tallinnas: minu muljed

Jõudsin umbes veerand 9 paiku õhtul Rock Cafe manu ja nägin, et järts klubisse oli ikka päris pikk. Mis seal ikka, rivistusin ja ootasin, kuni sain sisse. Ütlesin kassas, et mu nimi peaks olema kirjas ja sain siis käepaela. Jope sain garderoobi umbes selleks ajaks kui soojendusbänd We Fell To Earth mängis, mis nagu hiljem selgus, oli viimane lugu. Bänd mängiski vaid pool tundi. Erilist muljet soojendajatest ei jäänud. Aga noh, võibolla oleks pidanud kõvasti varem kohale tulema. Tõsi küll, ma hilinesin tänu sellele, et istusin Balti jaamas vale trammi peale ja sattusin Tartu mnt asemel kuhugi pärapõrgu, kust võimalikult kiiresti tulema tulin.

Siis nägin inimmassi sees (mul õnnestus siiski suhteliselt ettepoole tungida) seda, kuidas transamehed panid paika peaesineja instrumendipagasit. Ja minu kella järgi natuke enne 9t tulidki lavale Dunckel-Godin+trummar. Olin juba kuulnud, et nüüd esineb AIR laivis triona ja mõtlesin, et huvitav, kuidas nad sedasi kõlavad. Kas jääb mulje, nagu midagi oleks puudu või laulud liiga skeletaalsed?

Ent ei, kolmekesi laval kõlas AIR päris hästi. "Do The Joy" tõmbas oma käriseva fuzz-bass saundiga konsa vägagi hästi käima, sealt edasi veel paar lugu Love 2 albumilt ning edasi vaheldumisi laule kõigilt plaadilt. Oli nii hitte kui ka obskuursemaid palu, meeldivaks üllatuseks oli kuulda "Radian'i" 10000Hz Legend albumi pealt ning ühte lugu Premiers Symptomes EPlt, sekka ka crowd pleaser'id Moon Safari ja Talkie Walkie plaatidelt ja ka instrumentaalne "Playground Love".

Trummar paistis olevat vasakukäeline, arvestades, et ta mängis normaalselt paigutatud trumme "valede" kätega. Aga väga täpselt ja hästi mängis. Kõik muud instrumendid olid ära jaotatud Dunckeli ja Godini vahel. Dunckel oli lava vasakus nurgas oma klahvipagasiga, kus võis näha Rhodes'i, Moogi, Korgi, Solina String sünte ja ka ühte valget klahvkat string-sündi all, mis oli kangesti Mellotroni moodi. Lugesin PopMattersist just, et Dunckel on hakanud taas mellotroni kasutama (nt uuel albumil loos "Night Hunter"), mis paistab olevat üle tõsiselt pika aja, arvestades Planet Mellotroni raporti, et päris-'Tron asendus sämplitega pärast mellotronisse lausa uputatud Virgin Suicides'i. Dunckel igatahes kasutas kompaktsemat masinat, mis võib olla mingi uuem mudel. Igatahes kui Dunckelit võis näha ühes loos tihti kasutama kõiki oma klahvkasid, siis Godin enamasti kasutas ühes loos vaid ühte pilli, kas bassi, naturaalkitarri või süntesaatorit/vokoodrit.

Muusikaliselt oli kõik üsnagi täpselt paigas. Väga vähe oli improvisatsiooni. Mõnele see täpsus meeldib, teistele tundub jälle liiga robotlik ja hillitsetud. Samas AIR on hea elektroonika-sugemetega popbänd, kes kasutab ikka šeffe instrumente, nii et ise ei kurda. Viimases lisaloos "La Femme d'Argent" bänd siiski psühhedeelitses ja jämmis päris lahedasti. Kontsert lõppes circa 22.20. Seega AIR tegi tund ja 20 minutit kestva kava, mis on üsna lühike. Aga siiski korralik.

Minu arvates on AIR üks valesti mõistetuimaid bände üldse. Paljude arust on nad vaid kerglased meeleolumuusikud, iroonilised kitšimeistrid, kelle taustaks mõnus chillida. Justkui neil poleks mitte mingit sügavust üldse. Üsna masendav on olnud lugeda arvustusi AIR'i uue plaadi kohta. Üks RateYourMusicu kasutajatest igatahes küll summeeris kõikide teiste halvustajate kohta, et ta vist on pärit teiselt planeedilt, kuna tema arust on Love 2 just väga hea plaat. AIR teeb fantastilist muusikat. Kus kõlab nii mõndagi, mida ka mina muusikas väga hindan: eklektikat, maitsekust, soojust, nutikaid meloodilisi ja harmoonilisi mustreid, rikkalikke kõlavärve. Kui see on vaid kerglane meeleolumuusika, siis mis ses halba on, kui mõned muusikud otsustavad maailma täita kerglase meeleolumuusikaga. Kui juba maailm on täidetud tobedate armastuslauludega, siis seal kõrval võiks vabalt olla ka kerglast meeleolumuusikat! :) Sedasorti muusikast mul küll villand ei ole.