...mille avaldasin just siin:
Füüsiline vägivald toob kaasa füüsilisi vigastusi, mille elab kergemini üle, kui vaimse vägivalla tagajärje - tunde, et osa sinust just suri, mis on kõige masendavam tunne üldse. Sinikas silma alt kaob, murtud luu terveneb, noahaav kasvab kinni, aga mis küll raviks psühhoterrorist tulenevaid hingehaavu? Kõik need alandused, pinged, solvangud ja närvesöövad konfliktid jäävadki sinusse sisse, isegi kui sa ei mõtle nendele. Kurb aga tõsi.
Kui inimene ei suuda endale leida elukaaslast, kellega ei pea tülitsema ega maid jagama, siis on abielu kui institutsioon minu arvates täiesti mõttetu. Vaidleksin siiski vastu sellele, kes väitis, et naiste puhul on kõige kurja juur lapsesaamise iha. Mina väidan, et mõlema soo puhul (meestel seksiiha, naistel lapsesaamise iha) on süüdi omandiiha. Suhtevägivaldurid ei oska olla, nad üksnes soovivad inimest omada. Mees võib suhtuda naistesse kui vallutustesse ja naine võib meestesse suhtuda kui kullaaukudesse. Either way, it's fucked up.
Endal kogemus puudub, aga meestele, kes otsivad sobivat elukaaslast, annaksin ühte väärtuslikku nõu, mida olen lugenud kusagilt mujalt. Vaadake naise puhul seda, kas ta on armas inimene. Sest naine, kes kohtleb oma ligimesi heasoovlikult, lahkelt ja südamlikult, olles seejuures uskumatult siiras, on hea ka oma mehe suhtes. Siin, mulle tundub, on eksimisruumi vähem. Kui naine on kas või vähegi uss kellegi teise inimese suhtes, on ta arvatavasti uss ka sinu suhtes.
No comments:
Post a Comment