Wednesday, December 2, 2009

Ekstsentrikutest


Filmi "Vincent: Elu Värvides" treiler YouTube'is.

Käisin Viljandi Pärimusmuusika Aidas vaatamas PÖFFi filmi "Vincent: Elu Värvides" (2008), mis on dokumentaal ühest ekstsentrilisest härrasmehest nimega Vincent Falk, kes kannatab nägemispuude all, ent kes on üsnagi ekstsentriline tüüp, kes on tegelenud elu jooksul sukeldumisega, DJ-tamise ja arvutiprogrammeerimisega, ent kes paistab silma oma tohutu ülikonnakogu poolest, mille erinevaid eksemplare ta vaheldumisi käib tänavatel demonstreerimas.

Kuigi film ise jäi teostuselt suhteliselt lahjaks ja tundus, et lugu lihtsalt venitati, et oleks ikka pooleteisetunnine dokk olemas, pani Vincenti lugu mind ikkagi mõtlema. Ekstentrikutega on tihti selline lugu, et neil on hoopis teistsugune psühhoemotsionaalne kapatsiteet, kui teistel inimestel. On inimesi, kes ei suudaks välja kannatada tähelepanu keskpunktis olemist. Ent teised on valmis igasugu meeletusteks, et tähelepanu keskmes olla.

Vaiko Epliku arust oli see nonsenss, et Ariel Pink Tallinna kontserdil drag'i riietas. Sest kui Arieli muusika on niigi fucked-up, siis see lollitamine laval on ju üleliigne. Mulle tundub, et tegelastel nagu Falk ja Pink on lihtsalt piisavalt psühhoemotsionaalseid eeldusi, või kui soovite, julgust, et olla iseenda ekstreemne versioon. Tihti tundub, et ega teisiti kuulsaks ei saagi, kui tuleb julgeda olla iseenda ekstreemne versioon, enda teatud omapära ja "hullust" igatepidi rõhutada. Eks meis kõigis ole sisemine ekstsentrik olemas, nii mõnigi meist on peegli ees igasugu põnevaid garderoobitrikke teinud. Ent kui paljude närvikava võimaldaks selletaolisi (ja siis veel teistsorti) ekstsentrilisusi avalikkuse ees demonstreerida?

1 comment:

Kert Semm said...

Vaiko Eplik ise on ka ekstsentrik - ainuüksi juba siukse steitmendi pärast:)