Tänavu aasta oli minu jaoks üks tähtsamaid muusikalisi projekte oma tummfilmikontserdi salvestamine. Seega ma võtsin ette ja tegin suvel asja ära. Tegelikult ma kombineerisin kontsertsalvestust aastast 2012 Tartus Elektriteatris uute salvestustega. Nii kõlab ühes vaatuses 2012. aasta live-salvestus, aga teises hüppan jällegi praegusesse aastanumbrisse. Miks ma kombineerida otsustasin?
Sest kontsertsalvestusel on kohati päris korralikud esitused. Näiteks esimese vaatuse muusika on lihtsalt kuidagi väga sujuv. Ja Raudsepa ülekuulamis-stseenis kuuldav trummimäng totaalselt psühhootiline. Aga olid ka teatud puudused teistes kohtades. Pluss ma tahtsin kasutada bassklarnetit kusagil ja teha kolmanda vaatuse alguse klahvpillisoolo päris klaveril. Viimase salvestasin Argo Valsi vanematekodus muide. Seega nii umbes 35 minutit pärineb 2012. tummfilmikontserdilt Tartus ja ülejäänu on salvestatud juunis 2015.
DVD müügil siin.
Ka see katkend on DVD peal.
Thursday, December 10, 2015
Tuesday, December 8, 2015
In memoriam Kaarel Arb
Väga kurb uudis eile Kaarel Arbi lahkumisest. Juba Opium Flirdi perioodist, kui me hakkasime regulaarselt Tallinnas keikkatama oli raske mitte märgata üht suure habemega härrat, kes osutus päris tõsiseks melomaaniks. Väga tihti jäi ta pildile nendel kontserditel, kus ka fotograaf Aron Urb kohal oli.
Ma küll ei tundnud Kaarlit nii hästi võrreldes teiste inimestega, aga me suhtlesime ja ma väga hindasin tema muhedat olekut ja sangviinilist temperamenti. Seda traagilisem on mõelda igasuguste kadunuks jäämiste peale praegu. Heade inimestega vahel lihtsalt veab täiesti viltu.
Mingi aeg hakkas ta pidama ka seda Popop blogi. Ühtlasi ühines see ka Music Alliance Pact'iga. Opium Flirt saatis sinna oma loo "Parade in Chimes" 2010 suvel. Pärast minu lahkumist nimetatud kollektiivist otsustasin talle saata ühe loo, mida pidasin toona päris märkimisväärseks saavutuseks enda jaoks. Ja ta hea meelega lülitas selle loo nimega "Printsess ja Paaž" MAP ringlusse. Vahest saatsin talle ka muud uut, nt. proovisalvestust tulevase kontserdi promomiseks või uut singlit salvestatud uue süntesaatoriga.
Ta isegi kutsus mind kontserti tegema. Oli kord selline lokaal Tartus nagu Nälg. Seal aeg-ajalt toimus ka esinemisi ja millalgi 2011-12 oli juttu, et ehk võiks ma seal ka mingi esinemise teha. Seega mul oli uus plaat välja tulemas kevadel 2012 ja nii ma esinesingi seal aprill 14 kuupäeval.
See oli väga tore kontsert. Ma tegin neli lugu soojenduseks ja siis terve oma toonase luuperikontserdi. Inimesi oli nii umbes 30 ja oli selline mõnus jazz-kontserdilik atmosfäär. Tegin pärast kava lõppu ka paar vanemat lisalugu. Üks mu lemmik-kontserte. Üks klipp siin:
Ta vist oli kohal ka minu oktoobrikuu kontserdil Arhiivis, kus olid veel ka Ahto Külvet ja Janno Zõbin. Nii et mingis mõttes oli minu hiljutine kontsert Tartus nagu ajastu lõpp. Teatud kummitav dimensioon on tekkinud juurde. Eesti muusikaskeenet on tabanud märkimisväärne kaotus, aga tema panusele mõtlen ma kindlasti tagasi teatud tänutundega.
Ma küll ei tundnud Kaarlit nii hästi võrreldes teiste inimestega, aga me suhtlesime ja ma väga hindasin tema muhedat olekut ja sangviinilist temperamenti. Seda traagilisem on mõelda igasuguste kadunuks jäämiste peale praegu. Heade inimestega vahel lihtsalt veab täiesti viltu.
Mingi aeg hakkas ta pidama ka seda Popop blogi. Ühtlasi ühines see ka Music Alliance Pact'iga. Opium Flirt saatis sinna oma loo "Parade in Chimes" 2010 suvel. Pärast minu lahkumist nimetatud kollektiivist otsustasin talle saata ühe loo, mida pidasin toona päris märkimisväärseks saavutuseks enda jaoks. Ja ta hea meelega lülitas selle loo nimega "Printsess ja Paaž" MAP ringlusse. Vahest saatsin talle ka muud uut, nt. proovisalvestust tulevase kontserdi promomiseks või uut singlit salvestatud uue süntesaatoriga.
Ta isegi kutsus mind kontserti tegema. Oli kord selline lokaal Tartus nagu Nälg. Seal aeg-ajalt toimus ka esinemisi ja millalgi 2011-12 oli juttu, et ehk võiks ma seal ka mingi esinemise teha. Seega mul oli uus plaat välja tulemas kevadel 2012 ja nii ma esinesingi seal aprill 14 kuupäeval.
See oli väga tore kontsert. Ma tegin neli lugu soojenduseks ja siis terve oma toonase luuperikontserdi. Inimesi oli nii umbes 30 ja oli selline mõnus jazz-kontserdilik atmosfäär. Tegin pärast kava lõppu ka paar vanemat lisalugu. Üks mu lemmik-kontserte. Üks klipp siin:
Ta vist oli kohal ka minu oktoobrikuu kontserdil Arhiivis, kus olid veel ka Ahto Külvet ja Janno Zõbin. Nii et mingis mõttes oli minu hiljutine kontsert Tartus nagu ajastu lõpp. Teatud kummitav dimensioon on tekkinud juurde. Eesti muusikaskeenet on tabanud märkimisväärne kaotus, aga tema panusele mõtlen ma kindlasti tagasi teatud tänutundega.
Tuesday, November 10, 2015
Korjame oliive...
…Portugalis Guido ja ühe teise wwooferiga Ungarist. Pildil Guido puu otsas saagimas oksi.
Sunday, October 25, 2015
Oktoobrikuu kontserdid - tagasivaade
16. oktoobri kontserti külastati päris vähe. Hea asi oli see, et tuttavaid nende väheste inimeste seas siiski oli. Vanemad käisid ka. Nii et pigem nagu selline glorifitseeritud peaproov siis. Märgin ära siis laulud, mis mängisin:
Järgmine päev Tallinnas oli veider. FB sündmuses olid kutsed saadetud paljudele, aga reageerisid nii vähe. Samas mingeid inimesi lõpuks koha peal oli, aga täitsa suvaline kontingent tuli. Kõige rohkem meeldis publikule lugu "Ruby You're My Friend I Love You", kõige vähem vist "Merkuurimürgitus kaevupõhjas", mille ajaks oli enamik inimesi baari siirdunud ja aplaus oli kõige napim, justnagu seda tegel't polnukski. Selline üritus, kuhu kindla peale tulevad laupäeviti Kelmi teatud püsikunded, aga mida vist muude musafriikide seas on kuidagi raske promoda. Setlist:
Veelkord tänud Carolinale kutsumast Värske Rõhu sünnipäevale. Aivar Tõnso oli plaate mängimas ja ta nägi minu setti esimese paari loo jagu. Sealt tuligi ettepanek esineda Üle Heli festivalil. Nii, et kui ma aasta alguses mõtlesin, et millal ma kurat uuesti Tallinnasse esinema pääsen, siis lõpuks õnnestus teha mitte ainult üks, vaid ka kaks kontserti. Üle Heli festivali kontsert oli kõige parem.
Jim ja Maarja paraku palusid mul kolmapäeval lahkuda. Kui olin tol päeval Tallinnasse jõudnud, hõikas Carolina välja FB's, et tal on füüsilist tööd pakkuda ja maksab ka selle eest. Ta orgunnis mulle septembris öömaja ka ja ma helistasin talle, küsides, et kas ka seekord oleks võimalik majutada, tuleks siis hea meelega. Otsustasin kohe Tartu sõita ja nii sattusingi kaheks ööks tema uude majja, kus parajasti renoveerimistööd käivad. Viskasime koos pööningult liiva välja, mida oli palju. Reedel tagasi Tallinnas.
Alguses mõtlesin teha terve plaadi otsast lõpuni, aga siis sain aru, et see paneks ajakava liialt nihkesse ja on paar asja, mis lihtsalt ei tööta nii hästi kontserdil. Seega jätsin kaks viimast lugu plaadilt ära ja tegin pika instrumentaali, kolm esimest laulu, mis on kõik inglise keelsed, viienda laulu eesti keeles ja lõpetasin lühema instrumentaaliga. Tuli väga tugev kava ja publik oli ka väga vastuvõtlik. Kava nägi siis välja selline:
Improvisatsioon
Loodan, aga ei usu
A Bit Dark
Fading Shades 1012
Ruby You're My Friend I Love You
Theropodium
Saatanaga voodis
Plain Obstinacy
Merkuurimürgitus kaevupõhjas
Zen Spicebox
13/8 Theme from Miroshchenko
Le Savoir C'est Le Pouvoir
 |
| Foto: Ahto Külvet (FB) |
Introduktsioon/Elektromehhaaniline äratuskell
Fading Shades 1012
Ruby You're My Friend I Love You
A Bit Dark
Zen Spicebox
13/8 Theme from Miroshchenko
Merkuurimürgitus kaevupõhjas
Le Savoir C'est Le Pouvoir
Veelkord tänud Carolinale kutsumast Värske Rõhu sünnipäevale. Aivar Tõnso oli plaate mängimas ja ta nägi minu setti esimese paari loo jagu. Sealt tuligi ettepanek esineda Üle Heli festivalil. Nii, et kui ma aasta alguses mõtlesin, et millal ma kurat uuesti Tallinnasse esinema pääsen, siis lõpuks õnnestus teha mitte ainult üks, vaid ka kaks kontserti. Üle Heli festivali kontsert oli kõige parem.
Jim ja Maarja paraku palusid mul kolmapäeval lahkuda. Kui olin tol päeval Tallinnasse jõudnud, hõikas Carolina välja FB's, et tal on füüsilist tööd pakkuda ja maksab ka selle eest. Ta orgunnis mulle septembris öömaja ka ja ma helistasin talle, küsides, et kas ka seekord oleks võimalik majutada, tuleks siis hea meelega. Otsustasin kohe Tartu sõita ja nii sattusingi kaheks ööks tema uude majja, kus parajasti renoveerimistööd käivad. Viskasime koos pööningult liiva välja, mida oli palju. Reedel tagasi Tallinnas.
Alguses mõtlesin teha terve plaadi otsast lõpuni, aga siis sain aru, et see paneks ajakava liialt nihkesse ja on paar asja, mis lihtsalt ei tööta nii hästi kontserdil. Seega jätsin kaks viimast lugu plaadilt ära ja tegin pika instrumentaali, kolm esimest laulu, mis on kõik inglise keelsed, viienda laulu eesti keeles ja lõpetasin lühema instrumentaaliga. Tuli väga tugev kava ja publik oli ka väga vastuvõtlik. Kava nägi siis välja selline:
Plain Obstinacy
Fading Shades 1012
Ruby You're My Friend I Love You
A Bit Dark
Saatanaga voodis
Theropodium
 |
| Foto: Jim, kes koos Maarjaga kohale tuli. |
 |
| Foto: Evert Palmets, ülejäänud pilte tervest üritusest saab näha siin |
Saturday, October 24, 2015
Current Live Rig
 |
| Part of my setup last night at Von Krahl. Photo by Evert Palmets |
Epiphone SG Electric Guitar
Jupiter Bass Clarinet (with Pasoana Mk2.1 Clarinet Pickup)
Prophet 08 Synthesiser
Yamaha Flute
Sonor Drums (+ Sabian Cymbals)
Effects & Signal Paths:
Boss RC20XL Loopstation
Guitar & Bass Clarinet -> Korg Kaoss Pad 2 (mic input for guitar and line-in for bass clarinet) -> Boss Harmonist -> Mic Input of Loopstation
Prophet 08 - > Doepfer Dark Energy Synthesiser -> Behringer VD Distortion -> Instrument input of Loopstation
The Loopstation's output normally connects into the input of a noiseless direct box, supplied by venues when I play live and that in turn is connected to the PA system.
Wednesday, October 14, 2015
A Bit Dark saamislugu
Hetkel on küll vara mingeid järeldusi teha, aga paistab, et teised inimesed, kes uut plaati kuulanud juba on, peavad väljapaistvaimaks palaks justnimelt avalugu "A Bit Dark". Okei, järeldusi teen vaid kahe näite põhjal. Esiteks palus Ants Kohviradio ringlusse justnimelt seda laulu. Ja nüüd siis mängis Siim oma teisipäevases R2 indie-saates ka justnimelt seda lugu (ja hõikas välja ka esitluskontserdite nimekirja, suur tänu!).
Kui ma olin aasta tagasi taas Lõuna-Euroopasse talvituma siirdunud, sai minu jaoks selgeks, et võib-olla kõlbab uuest salvestatud materjalist kuskile ehk vaid pool, seega kõigest ühe EP jagu. Ma olin just EP teinud ja kaht EP'd korraga ma parema meelega ei teeks, muidu on neid liiga palju võrreldes albumitega. Seega, kui ma tahtsin vältida olukorda, kus vähemalt poole muusika puhul võiks kahtlustada enesekordust või iseenese karikatuuriks moondumist, oli mingisugune suunamuutus vajalik.
Niipea, kui olin Itaaliasse jõudnud ja oma meile esimest korda avanud, tegi Valner ettepaneku kultuuriportaali jaoks arvustada Peaking Lights'i äsjailmunud uut plaati. Võtsin ette ja kuulasin. Jäin plaadi suhtes suhteliselt rahulolematule seisukohale, võrreldes sellega, kui head albumid olid 936 ja Lucifer. Minu arvustus kinnitab seda.
Võimalik, et Peaking Lights üritas popilikumat plaati teha. Mis pole iseenesest patuasi, sest ma olen ju ikkagi Dejavoodoo-perioodi Opium Flirdi taustaga mees ja eks minagi panin tähele igasugu märkusi, et Dejavoodoo oli liiga järsk äraminek instrumentaalmuusika-perioodi OF'ist. Dejavoodoo siiski omab väga meeldivat kõlapilti Andrese vokaalide kõrval, väga kenasti on tegelikult balansseeritud igasugused sündid ja elektroonika kitarride, puhkpillide jms pillidega. Cosmic Logic aga kaldus liiga tugevalt digitaalsemat sorti elektroonilise saundi poolele.
Tänavu Jaanuaris tuli mul mõte teha midagi sarnases stiilis. Mõtlesin, et miks mitte võtta see sama süntesaator-popilik rida ja teha seda kõlavärvidega, mis mulle meeldivad. Asendada digitaalsed sündid kitarride ja klarnetitega. Niimoodi ma otsustasingi kirjutada oma muusikalise vastuse Peaking Lights'ile, umbes nagu We're Only In It For The Money oli Frank Zappa muusikaline vastus biitlitele. Inglise muusiku Dirk Campbelli sõnul olevat parim sorti muusikakriitika justnimelt mingi uus muusikapala.
Genereerisin arvutis dub'iliku rütmi ja siis bassklarnetil korduva rifi ja nii oligi gruuv paigas. Siis sämplisin natuke süntesaatoriakorde (kuna mu Prophet oli muidugi Eestis, aga ma olin salvestanud arvutisse mõningad klahviakordid, mida võimalik sämplida, kui vaja). Laulu akordilise struktuuri ma panin paika kitarril (põhiosa akordid Cm, Gm, Ab-maj7 ja Eb-maj7), aga ka klaveril (keskel vahelduv osa ja lõpuosa akordid Ab-maj7 - Bb-maj7 - Gm7 - Dm7, kitarril mängin hoopis selliseid akorde: Ab-maj7 - Gm9 - C9 - Dm7/G).
Laulusõnad kirjutasin suhteliselt kiiresti. Esimene salm oli paigas niipea, kui mul laulu kirjutamise idee üldse tuli, aga ülejäänud sõnad kirjutasin Guido jaoks tema talus puude raiumise kõrvalt iPhone'i niipea, kui mul idee kuskil suunas liikuma hakkas. Laulusõnade teema haakub Peaking Lights'i suunamuutuse polariseeriva mõjuga kui ka üldse terve selle raskusega omaks võtta oma lemmikbändide suunamuutusi. Sel aastal on olnud indie-skeenes põhipolariseerja vist Tame Impala, aga mulle Currents meeldib ja ma olen omadega natuke hämaras justnimelt sellega, miks ma võtan omaks näiteks Tame Impala suunamuutust, aga mitte näiteks Peaking Lights'i oma.
Pärast esimest salmi tuleb sämplitud mellotroniflööt esitamas esimest instrumentaalset meloodiaosa. Pärast teist salmi esitan sama meloodia mellotroni brassi-sämpliga (alates aastast 2010 ma pole enam midi klahvpille kasutanud ja mellotroni saundfondid on ainuke erand, mida endale lubanud olen) ja elektrilise bassklarnetiga. Tellisin talve jooksul teise huuliku ja võtsin oma Pasoana helipea kaasa. Veebruaris sain võimaluse drillida auk huulikusse ja niipea, kui see tehtud oli, tegin puhkpillipartiisid uue plaadi esimese kolme laulu jaoks (kuigi Ruby laulu lisasin vaid selle nelja noodi üles-alla progressiooni keskel, ülejäänud puhkpilliosad olid salvestatud juba Eestis oktoobris).
 |
| Puhkpille salvestamas veebruaris 2015. |
Tehtud partiide seas oli ka teine instrumentaalne meloodiaosa loo lõpus, läbi kolme-osalise klarnetipartii loomise sai minu jaoks selgeks, et ma võin ükskõik mis bändi ette võtta žanriharjutamise eesmärkidel, aga mingil moel tuleb asi ikkagi omamoodi välja. Lõpuosas kostuva trummiosa sämplisin trummisalvestustest, mida mõtlesin oktoobris salvestada, juhuks, kui peaks tekkima idee midagi nendele trummidele peale teha. Trummide ja süntesaatorite salvestamine toona võimaldas mul seega uue plaadi jaoks võõrsil terve lugu põhimõtteliselt vaatet nullist üles ehitada.
Üsna kõnekas on Siimu kommentaar, et lugu on selline veider-pop. Selgitan siis, miks minu jaoks on muusikas teatud veidruse komponent oluline. Asi ei ole selles, nagu veider oleks olla kuidagi cool või et ma üritaks taga ajada mingit je ne sais quoi'd, mis ka Ariel Pink'ist paljutunnustatud geeniuse teeb. Tooksin välja kaks faktorit.
Ma olen alati leidnud, et kõige inspireeritumalt kõlavad minu arust justnimelt need lood, milles on mingisugune kiiks sees või midagi kergelt psühhootilist. Kui ma salvestasis "Zen Spiceboxi", siis minu soolo keskel on pigem teine võte, sest esimese võtte soolo oli selline mõnus ja selline kosmiline, aga ta ei veennud. Võtsin pilli uuesti kätte paar nädalat hiljem ja mõtlesin, prooviks sellise natuke hullumeelse soolo mängida. Ja see lähenemine töötas! Teise näitena tõstaks esile Rummo luuletuse deklameerimist "Paremas kosmogoonias". See kuidagi toimib väga hästi, kui friikluses on pauerit. Ehk teisisõnu, kui õnnestub loojana olla ekstreemne versioon iseendast.
Teine faktor on loojana oma piiratuste ärakasutamine. Mart Avi intervjuus Postimehele jäi kõige rohkem silma Mardi toonitamine, et tema varustus on kas odav või pidevalt rikkis. Mul võib olla selline arv instrumente, millega rahul olen, aga ka mul on puudusi. Paratamatult on mu vokaalimaterjal üsna piiratud. See nõuab teatud produktsioonilisi trikke kompenseerimaks. "The Dustbin of History" põhivokaali salvestasin tervetooni võrra madalamalt sisse kasutades Logicu Varispeed optsiooni.
Varispeedida otsustasin ka oma "A Bit Dark" vokaali. Sama tehnikat kasutas Zappa oma eelmainitud "We're Only…" albumi salvestamise aegu. Tema vokaal oli veider, aga ta lihtsalt üritas produtsendina oma nõrkusi enda kasuks keerata. Kindlasti lähenes ta kogu protseduuri juures asjale temale omase huumoriga. Ja huumoriga lähenesin minagi.
Salvestasin kaks vokaali. Ühe tavakiirusel ja teise jaoks keerasin salvestuse minoorse tertsi jagu allapoole, ehk C-minoorist A-minoori. Ehk siis normal speed vocals ja hi-speed vocals. Aga Logicus panin träkkidele nimeks hoopis Normcore Speed Vocals ja Hipster-Speed Vocals. Tulemuseks mõnusalt dementne topelt-rida.
Lõpetuseks: kas ma teeksin terve plaadi sarnases stiilis? Võimalik, kui ma suudan mitte ainult piisavalt materjali sellises idioomis koguda, vaid ka täiesti töötava terviku luua. Hetkel aga olen rahul sellega, et mu uuel autoriplaadil on mitu eri suunda ja et ühe ja sama ketta peal on nii Glass-pärlimuusikaline instrumentaalpala "Plain Obstinacy" kui ka selline teistmoodi poplugu nagu "A Bit Dark".
Tuesday, October 13, 2015
Tagasi Haral
Jim & Maarja võtsid minuga kuu alguses ühendust. Nad olid minemas Poola reisile ja nad tegid ettepaneku, et ma võiks housesit'i teha, kui nad ära on. Tulin siia juba nädal aega tagasi ja olen üksi olnud alates neljapäevast. Ega muud väga vaja teha olegi, kui et vaadata kanade ja partide järgi ja üldse, et asi oleks korras. Pühapäeval näiteks vahetasin gaasiballooni välja.
Elektrivool tuleb akudest, mida generaatori abiga laadida ja eks ma siis niimoodi olen ütleme tund päevas oma lugusid harjutanud. Paraku ütles Vermona võim üles, nii et harjutan luuperdamist kuidagi läbi kõrvaklappide. Aga prooviruum ise näeb Instagramis välja selline siis:
Monday, October 12, 2015
Sunday, September 27, 2015
Värske Rõhu sünnipäevapidu
Reedel oli siis üks esinemine taas. Ajakiri Värske Rõhk on tänavu kümneaastane ning just hiljuti olid ka pidustused. Carolina kutsus mind reedesele people esinema. Seal loeti ka luulet, ning muusika osas esines veel üle aastate ansambel RasKatarsis, kes esines väga hästi, nagu nad polekski väga pikalt ära olnud. Neil oli ka külaline, mõnevõrra claireboucherliku olemusega poetess oma spoken wordi ja vokaaliefektidega.
Kuna mul paluti mängida umbes pool tundi, siis valmistasin ette lühema kava. Tegin ainult ühe uue laulu tulevase plaadi pealt. Kokku tegin oma viis lugu. Publik, mille read olid küll natuke hõrenenud, nõudis lisalugu ja ma olin otsustanud selle juhu jaoks uuesti teha vana klassiku "Art Trip". Aga improviseeritud sektsioon arenes sisuliselt "Zen Spicebox" teiseks osaks. Alguses soolo undava bassinoodi peale, siis kõik kihid (k.a. süntesaatori-bassiliin plaadiversiooni pealt umbes 3:19) nullist ja trummimängu peale. Tulemus? Asi toimib küll kontserdi lõpu/lisaloona. Eelmine päev proovi tehes proovisin aga ühe teise (ja täiesti uue laulu) lõpusektsiooni teha. Instagramis on klipp sellest, kuidas too sektsioon üldiselt kõlab:
Kava:
Elektromehhaaniline äratuskell viiendast dimensioonist
1012 (uus laul)
The Dustbin of History
Tsivilisatsioon neab iseend (kitarriarranžeering E-mažooris)
Le savoir c'est le pouvoir
Lisalugu:
Art Trip/Zen Spicebox (Part 2)
EDIT 28. september: Pildid minust Värske Rõhu FB leheküljelt.
 |
| RasKatarsis |
 |
| Jim Ashilevi |
 |
| Ansambel Eeter, kes esines enne mind. Stiil ambient techno kohtub folgilik laulmine. Keskel ka RasKatarsise külalisluuletaja. Päris uus bänd paistab olevat, kohati kõlasid hästi ja isegi kõhedaksvõtvalt, aga nende kava oli ikka päris pikk ja paraku kohati ka mõnevõrra tüütu. |
 |
| Torti pakuti kah. |
Kuna mul paluti mängida umbes pool tundi, siis valmistasin ette lühema kava. Tegin ainult ühe uue laulu tulevase plaadi pealt. Kokku tegin oma viis lugu. Publik, mille read olid küll natuke hõrenenud, nõudis lisalugu ja ma olin otsustanud selle juhu jaoks uuesti teha vana klassiku "Art Trip". Aga improviseeritud sektsioon arenes sisuliselt "Zen Spicebox" teiseks osaks. Alguses soolo undava bassinoodi peale, siis kõik kihid (k.a. süntesaatori-bassiliin plaadiversiooni pealt umbes 3:19) nullist ja trummimängu peale. Tulemus? Asi toimib küll kontserdi lõpu/lisaloona. Eelmine päev proovi tehes proovisin aga ühe teise (ja täiesti uue laulu) lõpusektsiooni teha. Instagramis on klipp sellest, kuidas too sektsioon üldiselt kõlab:
Kava:
Elektromehhaaniline äratuskell viiendast dimensioonist
1012 (uus laul)
The Dustbin of History
Tsivilisatsioon neab iseend (kitarriarranžeering E-mažooris)
Le savoir c'est le pouvoir
Lisalugu:
Art Trip/Zen Spicebox (Part 2)
EDIT 28. september: Pildid minust Värske Rõhu FB leheküljelt.
Friday, September 18, 2015
Vaiko Eplik & Eliit - Olev Muska 17 IX 2015 Genklubis
Eile nägin Vaiko Eplikut ja Eliiti esimest korda üle kahe aasta sellisena, nagu nad viimased kolm-neli aastat juba reeglina eksisteerinud on. Pillipark on endiselt klassikaline elektrikitarrid-bass-trummid, oma viimased neli korda enne olin ma Eplikut näinud kas soolotrubaduurina, duetis Randaluga või kaasamas oma kavasse Rhodes'i klaverit või Lennat vokaalile. Peale selle tegi Eliit ka lühema kava, kuna nad esinesid koos välis-eesti elektrooniku Olev Muskaga. Alguses mõtlesin, et kas on võimalus, et ehk teevad Muska ja Eliit ka midagi koos. Aga ei, mõlemad esinejad tegid ikkagi oma asja.
Eliidi asi kestis tund aega ja sisaldas läbilõiget kõigilt plaatidelt. Sissejuhatav muusika oli aga Vello Orumetsa poolt tuntuks lauldud "Vihma" avariff, millele tuli otsa "Soorebased". Märkimist vääris kaks lugu neljandalt plaadilt, "Kibe ja kuum" ning minu jaoks esmakordselt selle bändi seades kostunud "Müra". Samuti nägin Eplikut haaramas esimest korda oma tagavarapilli järgi. Punane Strat, mida harilikult olen näinud lihtsalt statiivil konutamas, läks kaela uues laulus "Kaerahelbed" ning "Nelkide" avaloos "Reede avab väravad".
Lisalugude selektsioon oli üllatus. Tavapärase "Libahundi" või "Armastus päästab maailma" asemel kõlasid hoopis kuuendat plaati lõpetanud instrumentaal "Virvatuled", millele tuli otsa "Suudluste aeg", kus Eplik varieeris oma vokaaliosa ja unustas kohati sõnadki ära. Aga lõpu jämmi osa oli päris märkimisväärne. Vaiko andis ühele fännitarile kitarri kaela, kes näppis keeli oma suva järgi ja Vaiko ise manipuleeris oma pedaale.
Kava:
Vihm (avariff)/Soorebased
Must uks
Müra
Mõtetes mõrudais
Kaerahelbed
Reede avab väravad
Homne päev
Pihtas põhjas
Põõrdumatult soe
Kibe ja kuum
Sylvester otsustab surra
Tavaline päev
Lisalood:
Virvatuled
Suudluste aeg
Olev Muska läks oma arvutite ja muu elektroonika taha järgmisena. Vaiko kommentaar, et Muska ühendab endas Kraftwerki ja Veljo Tormist annab ehk natuke aimu Muska loojanatuurist, aga on ikkagi ülelihtsustus. Muska elektroonilised saundid, koorisämplid ja tema enda vokaalgi annavad päris oma kombo, milles on igasugu põnevaid nüansse ja ka oma hing, suhtumine ja mida Frank Zappa nimetaks "eyebrows". Muska vend Arno on juba algusest saadik olnud tähtis kollaboraator (ja väga varajane Apple kompuutrite tarvitaja) ning täna tuli ta ka poole pealt lavale. Ehk siis eesti oma keemilised vennad.
Wednesday, September 9, 2015
Uus Singel: "Ruby You're My Friend I Love You"
Uus plaat on kindlapeale tulemas. Ja täna postitan siit esimese singli. Selle nimi on "Ruby You're My Friend I Love You".
See on üks idee, mis sai alguse magamistoas improviseerimisest üleeelmine sügis, lühidalt enne "Art Disease" ilmumist. Mängisin sisse teatud bassiliini viie peale ja siis tulid igasugu klarnetiosad peale ja üsna kindla põhimõttega trummi-improvisatsioon. Ja millegipärast juba siis otsustasin mängida lõppu "Waltz for Ruby" meloodiat lõpus. Ehk siis valsiviis viis-neljandiku vastu!
Kui lühidalt pärast seda taas Portugali lendasin, siis Rubyle oli igasugu lasteraamatutest kangesti meeldima hakanud "Don't Put Your Finger in the Jelly Nelly". Seega ta tahtis, et ma talle seda ette loeksin. Ja siis, kui lugesin ette igasugused elukad seal, siis ta tihti kommenteeris, et mis see on. Näiteks kui pirukasse sõrm pista, siis ei meeldi see elukale nimega Meringuetan (hääldus: mõRÄNGjutän, meringue + orangutan). Ruby siis vastas: "It's a monkey made of pie".
Eelmine varasügis ma panin selle lasteraamatu teema ja tolle novembri 2013 toore demosalvestuse kokku ja arendasin laulunumbri. Sõnad:
Hey listen dear Guy,
Don't put your finger in the pie!
The meringuetan won't like it!
The meringuetan won't like it!
It's a monkey made of pie!
It's a monkey made of pie!
Pay attention dear Jocasta,
Don't put your finger in the pasta!
You will wake up the Spag-yeti!
You will wake up the Spag-yeti!
It's a big and noodly monster!
It's a big and noodly monster!
Eelmisel kontserdil kandsin loo ka esimest korda laivis ette ja see oli üks kontserdi kõrghetki minu jaoks. Laadisin üles kontsert-video. Tundus, et see lugu võiks sobida uue plaadi tutvustuseks väga hästi. Tuleb oktoobris. Esitluskontserdid:
15. oktoober Tartus Arhiivis
17. oktoober Tallinnas Kultuuriklubi Kelmis
5. juuni kontsertvideo.
See on üks idee, mis sai alguse magamistoas improviseerimisest üleeelmine sügis, lühidalt enne "Art Disease" ilmumist. Mängisin sisse teatud bassiliini viie peale ja siis tulid igasugu klarnetiosad peale ja üsna kindla põhimõttega trummi-improvisatsioon. Ja millegipärast juba siis otsustasin mängida lõppu "Waltz for Ruby" meloodiat lõpus. Ehk siis valsiviis viis-neljandiku vastu!
Kui lühidalt pärast seda taas Portugali lendasin, siis Rubyle oli igasugu lasteraamatutest kangesti meeldima hakanud "Don't Put Your Finger in the Jelly Nelly". Seega ta tahtis, et ma talle seda ette loeksin. Ja siis, kui lugesin ette igasugused elukad seal, siis ta tihti kommenteeris, et mis see on. Näiteks kui pirukasse sõrm pista, siis ei meeldi see elukale nimega Meringuetan (hääldus: mõRÄNGjutän, meringue + orangutan). Ruby siis vastas: "It's a monkey made of pie".
Eelmine varasügis ma panin selle lasteraamatu teema ja tolle novembri 2013 toore demosalvestuse kokku ja arendasin laulunumbri. Sõnad:
Hey listen dear Guy,
Don't put your finger in the pie!
The meringuetan won't like it!
The meringuetan won't like it!
It's a monkey made of pie!
It's a monkey made of pie!
Pay attention dear Jocasta,
Don't put your finger in the pasta!
You will wake up the Spag-yeti!
You will wake up the Spag-yeti!
It's a big and noodly monster!
It's a big and noodly monster!
Eelmisel kontserdil kandsin loo ka esimest korda laivis ette ja see oli üks kontserdi kõrghetki minu jaoks. Laadisin üles kontsert-video. Tundus, et see lugu võiks sobida uue plaadi tutvustuseks väga hästi. Tuleb oktoobris. Esitluskontserdid:
15. oktoober Tartus Arhiivis
17. oktoober Tallinnas Kultuuriklubi Kelmis
5. juuni kontsertvideo.
Tuesday, September 8, 2015
Kuidas ma kanada väliseestlase talus vabatahtlikuks käisin
Täna tulin Iisaku ja Marise talust tulema. Kokku olin seal natuke üle kolme nädala. Hea meelega oleks kauemgi olnud, aga kuna sügis on käes ja parajasti on Iisakul käimas igasugu muid külalisi (kohtusin eile näiteks tema õega), siis eelmine kolmapäev sain halva uudise, et aeg välja kolida. Mis on ilmselt õiglane ja asjade loomulik käik. Kuitahes masendavalt sedasorti halvad uudised esialgu ka ei kõlaks. Sest wwoofimise puhul on mul kummitama jäänud idee, et Sinu boss on ühtlasi ka sinu landlord. Kui Sind lahti lastakse, siis ühtlasi sind ka tõstetakse välja. Seega ma paratamatult eelistan olukordi, kus kontroll lahkumise üle on pigem minu käes.
Kui kontroll on aga wwoof hosti ehk minu bossi-landlordi käes, siis hakkavad paratamatult kummitama igasugu häirivad mõtted. Kes ikka tahab leppida mõttega, et ta pole enam teise inimese jaoks kasulik, eks ole. Kui inimene jõuab olukorda, mida inglise keeles kirjeldatakse kui he's outlived his usefulness, siis tough shit! Aga selline on elu. Wwooferitel on õigus ennetähtaegselt jalga lasta ja vahel on ka hostidel õigus wwooferid ennetähtaegselt ära saata. Been there done that. Iisak ja Maris aga inimestena mulle meeldisid ja väga tore oli muusiku talus käia. Iisak on fantastiline kitarrist, tema mänguvõtted on väga põnevad. Ja teised vabatahtlikud olid ka toredad. Loodan järgmine aasta tagasi olla.
Proovisin taas müüritööd teha. Laduda telliseid penoplasti - mida kanad olid nokkima hakanud - peale. Paraku üks prantsuse vabatahtlik tegi selgeks, et liiva peale ei ole mõtet telliseid laduda ja ma katkestasin projekti teise seina poole pealt täpselt. Seega hetkel on ülejäänud vundamendi peal penot katmas mõned lauajupid. Provisoorselt asi seegi.
Käisime aegajalt pidudel ka. Igasugu etno-bändides mängiv Jalmar avas Põlvamaal oma külamaja ja avamispeol oli nii live-muusikat, sööki, kui ka suitsusauna. Not too shabby. Siin Insta pildil paar belgia muusikut.
Nädal hiljem avati Nedsaja külamaja ning seal esines ka külabänd, kus karmoškat mängis Treffneris õppinud ja hiljem Setumaale kolinud Toomas Valk, siis oli üks kitarrist nimega Paul ja Iisak mängis bassi. Ja jällegi päris hästi.
Tegin pilti lõkkest ka. Võimalik, et see on uue plaadi kaas.
Proove tegin aidas, täpsemalt köögi kõrval olevas panipaigas. Siin paar helinäidet:
Kas nagu Peaking Lights arranžeerituna Aksak Maboul'i poolt?
Üks põhjus, miks minu jaoks on hea meel taasavastada oma kitarrimängu poolt, on, et minu kitarrikäigud tulevad paratamatult kuidagi teistmoodi välja võrreldes tavapärase indiroki stiiliga. Kui ma teeks terve kitarrialbumi, siis võimalik, et tulemus oleks palju lähemal "Astral Dance" tiitelpalale, kui Eplik-roki stampidele. Ja see ongi minu jaoks eesmärk olnud. Austan Eplikut endiselt, aga minu jaoks oli teda loominguliseks eeskujuks pidada omamoodi tupiktee, millest üle saamiseks ma otsustasin kitarrid neli aastat tagasi üldse välja jätta. Esimest korda mõtlesingi kitarri avalikkuse ees mängida alles see aasta.
Halvim asi reisimise puhul on, et kui sul autot ei ole, siis on paratamatult väga vähe asju, aga autot ära kasutades kuhjub neid asju kõvasti. Pilt illustreeriv. Kogus, millega Iisaku ja Marise juures käisin, oli isegi tsiviliseeritud, kuna puudusid a) täistrummikomplekt, sest järgimise live ma plaanin teha täiskomplektita ja b) jalgratas, kuna Andrelleritel on mitu ratast, aga Triinu juures elades ma pidin ratta kaasa vedama.
Hetkel olen selleks nädalaks wwoofimisest aja maha võtnud. Järgmine nädal aga uus seiklus.
Kui kontroll on aga wwoof hosti ehk minu bossi-landlordi käes, siis hakkavad paratamatult kummitama igasugu häirivad mõtted. Kes ikka tahab leppida mõttega, et ta pole enam teise inimese jaoks kasulik, eks ole. Kui inimene jõuab olukorda, mida inglise keeles kirjeldatakse kui he's outlived his usefulness, siis tough shit! Aga selline on elu. Wwooferitel on õigus ennetähtaegselt jalga lasta ja vahel on ka hostidel õigus wwooferid ennetähtaegselt ära saata. Been there done that. Iisak ja Maris aga inimestena mulle meeldisid ja väga tore oli muusiku talus käia. Iisak on fantastiline kitarrist, tema mänguvõtted on väga põnevad. Ja teised vabatahtlikud olid ka toredad. Loodan järgmine aasta tagasi olla.
Proovisin taas müüritööd teha. Laduda telliseid penoplasti - mida kanad olid nokkima hakanud - peale. Paraku üks prantsuse vabatahtlik tegi selgeks, et liiva peale ei ole mõtet telliseid laduda ja ma katkestasin projekti teise seina poole pealt täpselt. Seega hetkel on ülejäänud vundamendi peal penot katmas mõned lauajupid. Provisoorselt asi seegi.
Käisime aegajalt pidudel ka. Igasugu etno-bändides mängiv Jalmar avas Põlvamaal oma külamaja ja avamispeol oli nii live-muusikat, sööki, kui ka suitsusauna. Not too shabby. Siin Insta pildil paar belgia muusikut.
Nädal hiljem avati Nedsaja külamaja ning seal esines ka külabänd, kus karmoškat mängis Treffneris õppinud ja hiljem Setumaale kolinud Toomas Valk, siis oli üks kitarrist nimega Paul ja Iisak mängis bassi. Ja jällegi päris hästi.
Tegin pilti lõkkest ka. Võimalik, et see on uue plaadi kaas.
Proove tegin aidas, täpsemalt köögi kõrval olevas panipaigas. Siin paar helinäidet:
Kas nagu Peaking Lights arranžeerituna Aksak Maboul'i poolt?
Üks põhjus, miks minu jaoks on hea meel taasavastada oma kitarrimängu poolt, on, et minu kitarrikäigud tulevad paratamatult kuidagi teistmoodi välja võrreldes tavapärase indiroki stiiliga. Kui ma teeks terve kitarrialbumi, siis võimalik, et tulemus oleks palju lähemal "Astral Dance" tiitelpalale, kui Eplik-roki stampidele. Ja see ongi minu jaoks eesmärk olnud. Austan Eplikut endiselt, aga minu jaoks oli teda loominguliseks eeskujuks pidada omamoodi tupiktee, millest üle saamiseks ma otsustasin kitarrid neli aastat tagasi üldse välja jätta. Esimest korda mõtlesingi kitarri avalikkuse ees mängida alles see aasta.
Halvim asi reisimise puhul on, et kui sul autot ei ole, siis on paratamatult väga vähe asju, aga autot ära kasutades kuhjub neid asju kõvasti. Pilt illustreeriv. Kogus, millega Iisaku ja Marise juures käisin, oli isegi tsiviliseeritud, kuna puudusid a) täistrummikomplekt, sest järgimise live ma plaanin teha täiskomplektita ja b) jalgratas, kuna Andrelleritel on mitu ratast, aga Triinu juures elades ma pidin ratta kaasa vedama.
Hetkel olen selleks nädalaks wwoofimisest aja maha võtnud. Järgmine nädal aga uus seiklus.
Monday, August 17, 2015
Kuidas ma eesti tüdruku ja inglise poisi metsas käisin
Juunis Maalehes oli ühest HelpX lokatsioonist artikkel. Mõtlesin, et oo huvitav, ehk ühel päeval oleks huvitav proovida. Toona Tabivere vallas aga ma olin piisavalt rahul sellega, et mul oli kõrvalhoone, kus hea proovi teha ja artiklis kirjutatu põhjal poleks kohe mitte võimalik pilli mängida. Kahjuks vedas mul seal farmis täiega viltu lõpuks ja ma õppisin raskel teel õppetunni: vabatahtlikuks mineku kohta ei saa valida selle põhjal, mida see sulle vaba aja tegemiseks võimaldab. Ehk oleks teinekord huvitav just nimelt valida mõnevõrra piiratumate võimalustega, ent muul viisil põnev koht.
Seega kirjutasingi augusti alguses Jim'ile ja Maarjale.
Maarja vastas laupäeval 8ndal augustil, kõigest kaks päeva enne Triinu majast väljakolimist. Alguses mõtlesin, et ehk lähen telgiga matkama, kuna mul oli täpselt nädalane auk. Aga siis otsustasin ikkagi võtta ette retke Põhja-Eestisse Lahemaa rahvusparki Hara külla Loksa lähedal. Ja see oli super. Pidin küll telgis magama ja eks iPhone'i akunäitude pärast ka tihti põdesin. Aga nii tore oli kohata mitte ainult Jim'i ja Maarjat, vaid ka teisi selliseid alternatiivsemaid inimesi. Hakkasingi juba mõtlema, et ehk olen hulluks läinud maailmas, kus minuvanustelt eeldatakse pigem pursuikapitalismiga ühilduvamaid "saavutusi". Õnneks ehk siiski mitte.
Pildil kasvuhoone ja kanakuut, mis tegel't majutab hoopis kaht parti. Kanadel kuut mujal territooriumil. Sain esimest korda cob'imist teha. Ehk siis segada savi ja liiva, purustatud hundinuiasid ja tunde järgi vett. Ja nii me krohvisime paarikese maja seinu. Päris tore tegevus.
Tegin natuke ka puusepatööd. Puit taaskasutatud. Jätkusuutlik ehitus tundub selgelt minu rida ja hea meelega hangiks veel võimalusi. Inimesi liikus üsna palju, teised vabatahtlikud, lihtsalt sõbrad ja ka mõned AirBnB kliendid (Jimil on ka suurem telk, mida nad külalistele öödeks välja rendivad). Meeldiv oli nende inimestega kohtuda. Haral oli hea ja rahulik, aga ei kunagi igav. Just nii, nagu meeldib. Praegune koht, kus vabatahtlikuks, on üks HelpX lokatsioon Värskamaal. Ehk Põlva maakonnas Petserist mitte väga kaugel. Omanik Iisak muide on muusikat teinud Epifoliumi pseudonüümi all. Iisakul ja Jim'il on olnud päris ühine hulk vabatahtlikke, nüüdseks siis ka Teie Alandlik Teener isiklikult.
Magamiskoht lakas. Avar ruum pärast nädalast telkimist on meeldiv vaheldus.
Maarja vastas laupäeval 8ndal augustil, kõigest kaks päeva enne Triinu majast väljakolimist. Alguses mõtlesin, et ehk lähen telgiga matkama, kuna mul oli täpselt nädalane auk. Aga siis otsustasin ikkagi võtta ette retke Põhja-Eestisse Lahemaa rahvusparki Hara külla Loksa lähedal. Ja see oli super. Pidin küll telgis magama ja eks iPhone'i akunäitude pärast ka tihti põdesin. Aga nii tore oli kohata mitte ainult Jim'i ja Maarjat, vaid ka teisi selliseid alternatiivsemaid inimesi. Hakkasingi juba mõtlema, et ehk olen hulluks läinud maailmas, kus minuvanustelt eeldatakse pigem pursuikapitalismiga ühilduvamaid "saavutusi". Õnneks ehk siiski mitte.
Pildil kasvuhoone ja kanakuut, mis tegel't majutab hoopis kaht parti. Kanadel kuut mujal territooriumil. Sain esimest korda cob'imist teha. Ehk siis segada savi ja liiva, purustatud hundinuiasid ja tunde järgi vett. Ja nii me krohvisime paarikese maja seinu. Päris tore tegevus.
Tegin natuke ka puusepatööd. Puit taaskasutatud. Jätkusuutlik ehitus tundub selgelt minu rida ja hea meelega hangiks veel võimalusi. Inimesi liikus üsna palju, teised vabatahtlikud, lihtsalt sõbrad ja ka mõned AirBnB kliendid (Jimil on ka suurem telk, mida nad külalistele öödeks välja rendivad). Meeldiv oli nende inimestega kohtuda. Haral oli hea ja rahulik, aga ei kunagi igav. Just nii, nagu meeldib. Praegune koht, kus vabatahtlikuks, on üks HelpX lokatsioon Värskamaal. Ehk Põlva maakonnas Petserist mitte väga kaugel. Omanik Iisak muide on muusikat teinud Epifoliumi pseudonüümi all. Iisakul ja Jim'il on olnud päris ühine hulk vabatahtlikke, nüüdseks siis ka Teie Alandlik Teener isiklikult.
Magamiskoht lakas. Avar ruum pärast nädalast telkimist on meeldiv vaheldus.
Monday, August 10, 2015
Bye bye Juula
Lahkusin täna Juulalt. Hakkan sest majast tõsiselt puudust tundma. Üleval pildil oleva müüritöö lõpetasin juba juulikuus. Viimane töö mul oli puudelõhkumine ja keldrisse uue riida ladumine. Viskasin päris palju puid lõkkeasemele. Hommikul käisin tõesti majas üsna nostalgilise pilguga läbi. Umbes, et siin ma magasin toona ja seal tollel perioodil, selles nurgas salvestasin Art Disease'i, seal tegin siis proovi jne. A trip down the memory lane. Kindlasti plaanin Triinuga ühendust pidada, loodetavasti tema jaoks maale kolimine laabub. Aga täna uued seiklused-väljakutsed...
Thursday, August 6, 2015
Lenna & Eliit - 5 VIII 2015 Hansa Hoovis
Aasta ilma Epliku liveta pole ikka õige aasta. Seega muidugi organiseerisin ennast hetkel toimuva Lenna & Eliidi tuuri raames Tartu kontserdile. Tartusse sõitsin rattaga muide, luues seega veel üks järgnevus mullusega. Kui ma juba tänavu veel sain võimaluse Juulal elada, siis miks mitte vähemalt kordki korralik rattasõit Tartu ja tagasi teha.
Kuna ilmad on õnneks tunduvalt suvisemaks läinud, siis oli mul Tartu jõudmise ajaks võhm otsas. Aega aga oli ja hüppasin kõigepealt Lutsu raamatukogust läbi, vaatasin, mis Tame Impala uue plaadi kohta (minu arust täitsa hää) kirjutatud on, siis täiendasin oma joogiveevarusid (ja jõin ikka üsna palju vett ära). Käisin siis ujumas ja korra poest ka läbi. Umbes kolmveerand kaheksa ma olin Hansa hoovis.
Minu nimi oli ilusti kirjas (sain Vaixiga kokkuleppele) ja nii ma siis olingi valmis kuulama, pildistama ja muljeid koguma.
Bänd laval enamvähem kell kaheksa. Instagrami läks ka kohe esimene pilt kohapeal üles. Üks märk seega sai maha jäetud.
Osad lood nõudsid kitarridel capot, et neid kohandada Lenna kõrgemale vokaalile. Vaiko mängis terve kontserdi oma elektroakustilisel pillil, nägin teda laval ka punase elektrikaga sisenemas, aga võimalik, et tegemist oli vaid varuvariandiga (tea, kas tal kunagi on ka ükski varuvariant kontserdil käiku läinud, mäletan 3a tagasi oli mingi äpardus rihmaga, aga sellest vedas ta end pilli vahetamata välja). Seega väga huvitav oli kuulda näiteks "Sylvester otsustab surra" C mažooris tavapärase A asemel.
Stenil oli capo-laulude jaoks olemas eraldi kitarr. Must Epiphone. Väga huvitav vaheldus oli kuulda seda stratimeest Gibsoni tüüpi (olgugi, et koopia) pilli mängimas. Teine laul oli "Rapunzel" ja Sten tegi seal originaali sündisoolot järgi, vähemalt osaliselt. "Homses päevas" viskas aga Vaiko introduktsioonis ringi igasugu jatsulikke akorde üsna lõdva bravuuriga. Kas muusikaline call-out Randalule äkki? ;)
Põhiliselt suhtles publikuga Vaiko, kes ilma ebaõnnestumata loob mõnusalt humoorika raporti enda ja publiku vahel. Mainiti ka paar faktiviga "Kogu tõde Jüriööst" tekstis. Mõlemad neist seotud karuputkega. Versioon ise oli definitiivne, live-Eliit mängis Vaiko originaalpartiid paremaks koos hästiõlitatud Kostja/Kallervo rütmisektsiooniga ning Steni laitmatu soleerimisoskusega, Lenna laulis enamik vokaalidest, natuke tausta Vaikolt.
Sellele eelnenud "Kotkasilm" ja sellele järgnenud "Õnnelaul" (üks viimaseid Lenna/Vaiko koostöid, enne kui Lenna Mihkel Raua oma bändi värvas) andsid kolmeloolise Lenna lauldud lugude ploki. Muidu olid ikka Vaiko plaatide laulud (enamik "Nelkidelt") vaheldumisi lauludega enamasti "Lenna" (2010) plaadilt, kahe erandiga. Esimest juba mainisin (okei, tegelt läks "Õnnelaul" ikkagi "Lenna" kordustrükile boonusreana sarnaselt teisele loole aastast 2011, "Hüvasti maa"), teine oli juba post-Eplik perioodi jäänud Mihkel Raua kirjutatud "Mina jään" arranžeerituna Eliidile.
Viimane ametlik laul oli nn. polkalugu elik "Suudluste aeg". Lenna laulis teist salmi ja väga huvitav oli kuulda naisvokaali originaalsolisti mccartney-liku tämbri asemel. Vokaalidest rääkides, ma tihti olen Epliku laule kuulates kujutanud ette ka mingeid harmooniavokaale, seetõttu oli eriti sümpaatne kuulmas Lennat ja Vaikot harmoniseerimas.
Lisalugudeks olid kõigepealt laulud nii Lenna kui Vaiko eelmiste bändide eurolauluaastast 2003. Vaiko laulis sisuliselt Ruffuse arranžeeringu (enne, kui ilmusid "Kosk" ja "Masterplan" korraga esimesel Eliidi plaadil, näitas Eplik oma kaverdamisnutikust justnimelt siin) Vanilla Ninja "Club Kung Fu"'st, Lenna taustvokaal oli äärmiselt minimaalne. Lenna laulis "80s Coming Backi" ja kuna laul on si-bemoll mažooris, mängisid kitarristid jällegi capoga. Viimane laul "Soorebased" oli ka capoga ja selles tõestas Sten, et ta suudab iga kitarri hästi kõlama panna.
KAVA:
Kuna ilmad on õnneks tunduvalt suvisemaks läinud, siis oli mul Tartu jõudmise ajaks võhm otsas. Aega aga oli ja hüppasin kõigepealt Lutsu raamatukogust läbi, vaatasin, mis Tame Impala uue plaadi kohta (minu arust täitsa hää) kirjutatud on, siis täiendasin oma joogiveevarusid (ja jõin ikka üsna palju vett ära). Käisin siis ujumas ja korra poest ka läbi. Umbes kolmveerand kaheksa ma olin Hansa hoovis.
Minu nimi oli ilusti kirjas (sain Vaixiga kokkuleppele) ja nii ma siis olingi valmis kuulama, pildistama ja muljeid koguma.
Bänd laval enamvähem kell kaheksa. Instagrami läks ka kohe esimene pilt kohapeal üles. Üks märk seega sai maha jäetud.
 |
Osad lood nõudsid kitarridel capot, et neid kohandada Lenna kõrgemale vokaalile. Vaiko mängis terve kontserdi oma elektroakustilisel pillil, nägin teda laval ka punase elektrikaga sisenemas, aga võimalik, et tegemist oli vaid varuvariandiga (tea, kas tal kunagi on ka ükski varuvariant kontserdil käiku läinud, mäletan 3a tagasi oli mingi äpardus rihmaga, aga sellest vedas ta end pilli vahetamata välja). Seega väga huvitav oli kuulda näiteks "Sylvester otsustab surra" C mažooris tavapärase A asemel.
 |
| Lenna ja Eliit |
Stenil oli capo-laulude jaoks olemas eraldi kitarr. Must Epiphone. Väga huvitav vaheldus oli kuulda seda stratimeest Gibsoni tüüpi (olgugi, et koopia) pilli mängimas. Teine laul oli "Rapunzel" ja Sten tegi seal originaali sündisoolot järgi, vähemalt osaliselt. "Homses päevas" viskas aga Vaiko introduktsioonis ringi igasugu jatsulikke akorde üsna lõdva bravuuriga. Kas muusikaline call-out Randalule äkki? ;)
 |
| Maestro ja kitarr |
Põhiliselt suhtles publikuga Vaiko, kes ilma ebaõnnestumata loob mõnusalt humoorika raporti enda ja publiku vahel. Mainiti ka paar faktiviga "Kogu tõde Jüriööst" tekstis. Mõlemad neist seotud karuputkega. Versioon ise oli definitiivne, live-Eliit mängis Vaiko originaalpartiid paremaks koos hästiõlitatud Kostja/Kallervo rütmisektsiooniga ning Steni laitmatu soleerimisoskusega, Lenna laulis enamik vokaalidest, natuke tausta Vaikolt.
 |
| Kostja ja Sten |
Sellele eelnenud "Kotkasilm" ja sellele järgnenud "Õnnelaul" (üks viimaseid Lenna/Vaiko koostöid, enne kui Lenna Mihkel Raua oma bändi värvas) andsid kolmeloolise Lenna lauldud lugude ploki. Muidu olid ikka Vaiko plaatide laulud (enamik "Nelkidelt") vaheldumisi lauludega enamasti "Lenna" (2010) plaadilt, kahe erandiga. Esimest juba mainisin (okei, tegelt läks "Õnnelaul" ikkagi "Lenna" kordustrükile boonusreana sarnaselt teisele loole aastast 2011, "Hüvasti maa"), teine oli juba post-Eplik perioodi jäänud Mihkel Raua kirjutatud "Mina jään" arranžeerituna Eliidile.
 |
| Lenna (ja taustal Kallervo) |
Viimane ametlik laul oli nn. polkalugu elik "Suudluste aeg". Lenna laulis teist salmi ja väga huvitav oli kuulda naisvokaali originaalsolisti mccartney-liku tämbri asemel. Vokaalidest rääkides, ma tihti olen Epliku laule kuulates kujutanud ette ka mingeid harmooniavokaale, seetõttu oli eriti sümpaatne kuulmas Lennat ja Vaikot harmoniseerimas.
 |
| Kaks vokaali on ikka kaks vokaali |
Lisalugudeks olid kõigepealt laulud nii Lenna kui Vaiko eelmiste bändide eurolauluaastast 2003. Vaiko laulis sisuliselt Ruffuse arranžeeringu (enne, kui ilmusid "Kosk" ja "Masterplan" korraga esimesel Eliidi plaadil, näitas Eplik oma kaverdamisnutikust justnimelt siin) Vanilla Ninja "Club Kung Fu"'st, Lenna taustvokaal oli äärmiselt minimaalne. Lenna laulis "80s Coming Backi" ja kuna laul on si-bemoll mažooris, mängisid kitarristid jällegi capoga. Viimane laul "Soorebased" oli ka capoga ja selles tõestas Sten, et ta suudab iga kitarri hästi kõlama panna.
 |
| Sten Hackett? Igatahes suudab Šeripov iga kitarriga häid soolosid esitada. Ka Kostjal oli mingi teistsugune basskitarr võrreldes tavalise Fender bassiga, mida ta muidu mängib |
SOS*
RPNZL**
Homne päev
Maailm ei keerle
Kuningal on külm
Musta Pori Näkku
Reede avab väravad
Kotkasilm
Kogu tõde Jüriööst
Õnnelaul
Nelgid
Mina jään
Suudluste aeg
Lisalood:
Club Kung Fu
80s Coming Back
Soorebased
* nagu välja kuulutatud laval
** Vihjan siinkohal Frank Zappale, kelle üks heliteos kandis pealkirja "RDNZL" ehk "Redunzel" (Rapunzel + redundant). Kava kirja pannes telefonis otsustasin nimme vokaalid ära jätta sarnases stiilis.
 |
| Nii umbes pool publikust. |
Sunday, August 2, 2015
Intsikurmu Festival - Päev 2
Aga ülejäänud bändidest oli vast üks kõige oodatum etteaste Kostja Tsõbulevski bänd Lewski. See oli ilmselge supergrupi tunnustega kollektiiv. Rütmisektsioon oli Eliidist, kitarrist Marteni bändist ja kitarre/klahve (mh. ka Rhodes, teadagi-kelle-oma) opereeris Arno Tamm, kelle luuperikava mind 5a tagasi Gennis täitsa pahviks lõi. Tulemus oli aga siuke abivaimuliku muna (a curate's egg), et siis osaliselt hea ja osaliselt mitte nii hea. Natuke väheveenvaks jäi see huvitavadest osadest kokku summeerida proovitud tervik üldplaanis. Neile eelnes põhilaval Wilhelm, mille muusika oli üsnagi mage ja geneeriline, nii et tegin ainult mõned obligatoorsed klõpsud, et ikka iga kollektiiv esindatud oleks.
Välismaistest bändidest osalesid Leedu neo-psühhedeelne, mõnevõrra Mercury Reviliku (alates albumist Deserter's Songs) lähenemisega Garbanotas Bosistas, lätlaste alternatiivpopbänd Carnival Youth ja USA Hypnotic Brass Ensemble oma ekstravertse lavaloleku ning võimsate vaskpillide komboga.
Ja muidugi esinesid ka Faun Racket oma tuntud headuses ja Liis Ring ning Elephants from Neptune, nende kahe muusikastiilid ei saa olla rohkem kontrastsemad, kui nad juba on. Ring, kes muidu teeb bändi Cirkl, kõlab esialgu oma soolo-ambienssi rea ajamisel mõneti katseliselt. Võib-olla aastate pärast võiks asi läheneda ütleme Grouper'i tasemele. Neptune oma muusikas eriti nüansse ei hoia, aga nad ongi suuremad panused teinud käredate rokksaundide ning vahest ehk nimmegi stamplikult staaritseva (ütleme bassimehe peapael mõjub natuke koomiliselt) lavaoleku peale. Ja eks seegi kompott kohapeal bändi kuulates tegelikult veenab. Tsiteerides Muusikanõukogu R2st, Elephants from Neptune on üsnagi normcore bänd. Aga nad on aus normcore. I give you that.
Aga: oli kaks bändi, mis mind tervenisti enda poolele võitsid. Mõlemad esinesid Oru laval. Kl 6 õhtul pakkus Estrada Orchestra üsna kirevat kompotti haaravatest retrogruuvidest, avangard-jazz improvisatsioonidest ning ka igasugu kosmilistest saundidest. Üks saksofonistidest mängis ka päris häid kajaefektiga vürtsitatud flöödisoolosid. Eriti nautisin bassi nii saundi kui ka mängustiili mõttes. Estrada Orchestra tegi tuju kuidagi heaks, peab ütlema.
Kali Briis jättis mind kaks aastat tagasi suht külmaks. Aga nüüd nad viimaks võitsid mind enda poolele. Võimalik, et paari aastaga on kollektiiv üksteisega piisavalt kokku kasvanud, et suudetakse täiesti veenvalt esineda. Eesti Laulu aegu tänavu mulle see "Idiot" lugu isegi meeldis, isegi, kui osade arust oli see täiesti jama lugu. Mõtlesin, kas tuleb ära. Tuligi, aga vot nii umbes poole võrra, sellele tuli kohe vahetult otsa üks teine laul samas helistikus. Good.
Ülejäänud pildid:
 |
| Publik Leedu bändi ajal. |
 |
| Wilhelm |
 |
| USA brassiansambel hüpnotiseerib Põlva rahvast |
 |
| Publik neptuunielevantide haardes |
Subscribe to:
Posts (Atom)