Tanya Tagaq Kumu Auditooriumis

Käisin eile Tallinnas. Kus esines Kumu auditooriumis inuiti kurgulauljatar Kanadast, Tanya Tagaq. Esines koos ühe elektrooniku ja ühe trummariga. Siuke päris põnev kaasaegne kontserdimuusika ütleks. Kõik oli improvisatsioon, otsast lõpuni. "Lisaloona" improviseerisid nad veel. Järgmine nädal millalgi peaks Postimehes ilmuma sest arvustus. Seniks aga üks 11 minutiline videolõik. Kuigi jah, tagantjärgi oleks võinud valida istumiseks mõne teise istekoha, arvestades asjaolu, et kaamera filmis sisuliselt eesistuva publiku vahelt. Enne lisaimprot tuletas Tanya Tagaq meile kõigile julgustavalt meelde, et seal, kus tema pärit on, on külma koguni kuni miinus 70, nii et ärgu me külma kartku. Nojah, samas jällegi kui sa oled külmetunud ja vähe tõbine (nagu mina hetkel), siis mõjub isegi miinus viis piisavalt hirmsalt. Kuidas inuiidid küll külmetushaigusi ennetavad?



Fotod.

Paarisuhetest

Väljavõte Ran Prieuri kodukalt.

Paar päeva tagasi kirjutas Ran Prieur päris huvitavaid ja siiraid mõtteid valentinipäeva teemadel. Ran pidas valentinipäeva üheks halvimaks pühaks, konstateerides, et üksikud tunnevad end siis väljajäetuna ja paarisuhetes olijad on stressis teise paarilise ootuste pärast. Lisaks on "armastuse" mõistega selline probleem, et see on semantiline miiniväli, kus on lugematu arv tähendusi. Et romantiline armastus võib viidata nii patoloogilisele obsessioonile kui ka lühinägelikule ihale kui ka sügavale kiindumusele pikaajaliste partnerite vahel. Mine võta kinni, kellel tegelikult õigus on või mis?

Parimaks vundamendiks paarisuhte jaoks ei pea Ran mitte romantilist armastust, vaid sobivust. Kuid isegi "sobivus" on keeruline ja raskesti defineeritav. Enamik inimesi mõtleb, et sobivus tähendab samu popkultuurilisi eelistusi ja sellega peaks siis asi ants olema. Ran aga postuleerib, et sobivuse tähtis osa on mugavus, viidates Barbara Sheri väitele, et hea partner (või hoopis suisa hea tegevus) ei pea tingimata olema põnev, vaid peab tunduma nagu tundub jalas vana mugav king. Siis on oluline sünergia. Test on vaadata kõiki teisi elu osi, sinu suhteid sõprade ja perega, sinu sissetulekuallikat, loomingulist tegevust või katseid parandada maailma või jõuda valgustuseni või mis iganes radu sa tallad. Sinu partner peaks toetama sind nendel radadel või siis vähemalt ta ei tohiks hoida sind tagasi.

Kuigi ma ei nõustu ausalt öeldes Raniga, et romantika peab tingimata sobivusele vastu hakkama, võttis ta sobivuse olemuse minu arvates päris hästi kokku. Iga suhte puhul ongi tähtis, et kas sul on oma kaaslasega hea koos olla ja kas ta lubab sul olla sina ise, viia ellu su unistusi või hakkab ta sinu teele takistusi lükkama. Kujuta ette, et sa näiteks oled muusik ja su naine ütleb ühel hetkel, et nüüd on vaja uut pesumasinat osta ja selleks pead sa maha müüma oma kitarrivõimu. Kui sa siis pärast tunned ennast nagu vananev rokkar, nagu üks mu tuttav muusik seda sõnastas, siis kas asi on ikka õige? Ma arvan, et eelistatav olukord on alati selline, kus sa tunned ennast elusana, mitte et sa nüüd muutud kuidagi vanaks või stagneerud. Alati, kui suhe taandub vastandlike huvide konfliktiks, kus üks peab lihtsalt oma tahtmisest loobuma ja teine oma tahtmise manipulatiivsete taktikate abil saama, on asi halvasti. Sellist asja aitakski paremini ennetada maksimumi piires sobiva elukaaslase leidmine.

Lõpetuseks arutleb Ran lühidalt üksikuks olemise üle. Ta vastas reisil olles ühele võõrustajale, et jah, ma olen üksi õnnelik, aga ma ei ole rahul. Tema hinnangul on enamik paarisuhteid ses maailmas kehvemad vallaliseks olemisest. Aga parimad suhted on palju paremad. Olen täiesti nõus.

Ebaõnnestumisest

Minu hiljutine kontsert, kus ma esitlesin oma uut plaati "Astral Dance", oli ebaõnnestumine rohkem kui ühest küljest vaadatuna. Ühelt poolt olid tehnilised probleemid, esimese loo ajal tuli puldist low-freq undamist, mistõttu võttis ikka jupp aega, enne kui probleem lahenes ja ma sain alustada teise looga. Teisalt tuli seekord liiga vähe rahvast. Liiga vähe sellepärast, et saamata jäi vajalik tulu arvestades ürituse kulusid, mille katmise vastutus oli minu õlgadel. Ehk jäin põhimõtteliselt miinustesse seekord. Kahjuks. Põhjuseks muidugi samal päeval Von Krahlis toimunud kontsert koos Epliku, Chalice'i jt. artistidega Genklubi toetuseks, kuhu läks nii mõnigi inimene, kes oleks muidu võinud mind kuulama tulla. Nii et seekord kannatasin ebavõrdse konkurentsi pärast.

Aga...ei ütleks, et olin sellepärast hiljem kurb või masendunud. Endalegi üllatuseks, pigem sai mulle osaks hingerahu, mida ma polnud varem eriti kogenud. Kõik oli ühtäkki selge minu jaoks. Ma olin lõpuks ometi aru saanud, et ebaedu pole tingimata hirmus asi. Ja nii saingi üle hirmust ebaõnnestumise ees, mis oli mind tegelikult juba aastaid vaevanud ja mis mind oli pannud põdema ka mõned päevad enne kontserti, kui juba siis oli selge, et ega midagi eriti rõõmustavat tavaarusaama kohaselt ei maksa oodata.

Ebaedu pole alati hirmus, sest tihti võib see ka inspireerida. Näiteks minu raske katsumus looperiga, millega soundcheckis oli suht palju jamamist ja mis ka laivis kippus rohkete pealeloopimiste tõttu mürastuma tihti, pani mind mõtlema, milliseid võimalusi pakuks mulle see, kui ma edaspidi laividel rohkem arvutit hakkaks kasutama ja liiguksin rohkem elektroonilisemas suunas. Kui ma paneks looperi kõrvale ja teeksin ainult arvutiga lugusid, siis kindlasti asi oleks teistsugune ja isegi põnevam. Kasvõi Treeed kuulates ma mõtlesin, kui neetult lollikindel on arvutiga teha!

Pealegi, tegelt oli neljapäev Juuksuris omamoodi päris tore õhtu. Treee oli päris hea (ja oma õhtuse esinemistasu auga ära teeninud) ja Leemets hiljem avaldas ka tunnustust minu esituse kohta, hoolimata vigadest. Kohal olid ka mõned head sõbrad, kellega alati on tore koos olla ja ma sain tuttavaks Tarvo-Kaspar Toome (Lippajad) ja Pearu Helenurmiga Phloxist, kellest eriti esimene on ikka täitsa muhe sell. Neile väga meeldis mu muusika. Ahjaa, Raul Saaremets, sarnaselt Opium Flirdi konsale 15. märtsil 2006 (mille ka ise korraldasime ja kus publikut oli ka vähe), oli ka kohal. Pühendasin talle lõpuloo "Kevademantra", mille ma peaaegu oleks tegelikult välja jätnud, aga see oli mu esimene lugu, mida laiem eesti publik sai raadiost kuulda omal ajal (tänu Saaremetsa mängule Vibratsioonis), nii et see oli minu viis öelda aitäh.

Ma arvan, et läbikukkumise hirmust vabastas mind mitu asjaolu: esiteks, sisendasin endale, et ilmselt on see märk sellest, et võtab veel veidi aega, enne kui ma oma muusikaga mingit märkimisväärset edu saavutan, nii et ma lihtsalt pean andma aega, enne, kui mul endale tõeliselt nime teha õnnestub. Teiseks, ma olen lihtsalt omandanud aastate jooksul päris hea suutlikkuse oma irratsionaalsemaid uskumusi vaidlustada, või vähemalt nendega toime tulla. Kuna kas või näiteks Opium Flirdiga pole meil Erviniga veel õnnestunud pääseda tegema ühtegi kontserdit väljaspool Eestit v.a. kontsert Liepajas (kust on pärit Tehislennu CDl lugu "Intense Heat"), siis tihti olen ma mõelnud, et äkki me oleme sitt bänd vms. Aga nüüd ma vaid tean, et kartus läbikukkumise ees sünnitab tihti ebaterveid alaväärsustundeid, millel ei pruugi tegelikkusega mingit seost olla. Kõigile ei saagi meeldida. See, et mind vähe rahvast neljapäeval kuulama tuli, ei näita, et ma oleksin kehv muusik. Philip Glass omal ajal saatis oma ansambli esimese tuuri organiseerimise nimel välja 120 kirja erinevatele kontserdikorraldajatele ja sai tagasi vaid kuus vastust. Kuigi tänapäeval on Glass maailmanimi, oli omal ajal temalgi raskem. Aga teda ei heidutanud raskused ja aastaid pärast kõva vaeva oli Glass lõpuks endale nime teinud.

Kolmandaks: ma olen hakanud uskuma, et edu ja ebaedu on pigem suhtelised, kui et teineteist välistavad absoluudid. Ühel alal silmapaistvat edu saavutavast tegijast on alati keegi veelgi edukam. Ja vastupidi, teatud alal ebaedu ei tähenda veel, nagu oleks ebaõnnestuja üldiselt sündinud luuser. Läbikukkumises võib tihti olla ka midagi inspireerivat, ilusat, lõbusat või vähemalt õpetlikkugi. Tähtis ei ole see, et kas sa saavutad eesmärgi, vaid kui palju sa tegelikust olukorrast enda jaoks välja pigistad. Pealegi, kui edu on tihti saavutatud mingite räigete ohvrite toomisega, üle laipade minemisega, siis kas see on ikka õige edu? Ma ei ole üldse kristlane, aga ometigi see on valiidne küsimus, et mis kasu on inimesele, kui ta võidab terve maailma, samas aga kaotab iseenda? Ehk oleks parem olla tavamõistes ebaedukas, aga siiski ennast leida? Ma arvan küll, et hingerahu, õnn ja inimlikkus on tähtsamad väärtused, kui materiaalne edukus, staatus või saavutused. Kui mult küsitaks täna, mis on mu suurim saavutus, ma vastaksin ilmselt, et see, et ma vabanesin hirmust ebaedu ees, on juba isegi suur asi. Mida iganes ma võin tulevikus saavutada, on vaid meeldiv boonus.

Ebaõnnestumist olen kogenud ka inimsuhetes. Kui nii mõnigi inimene, keda pidasin toredaks ja huvitavaks tüübiks, osutus hiljem hoopis tigedaks küünikuks, kelle käest kõrvetavalt haiget sain. Kui tihti olen ma kirjutanud kellelegi teisele kirju, samas saamata üldse nendele vastust. Need on vaid paar näidet sellest, kuidas ebaõnnestumine inimsuhetes võib olla egole paras hoop. Lisaks on mind vaevanud kahtlused, et kas mul üldse õnnestub leida sobiv elukaaslane kunagi. Ma pole siiani seda sobivat leidnudki. Ja olen kindel, et ma kogen edaspidigi ebaedu nii suhete sfääris kui mujalgi. Kuid ma usun, et iga ebaõnnestumisega võib tegelikult õnnestumisele lähemale sattuda. Pole mõtet vaevata pead kahtlustega, et kas mul üldse läheb õnneks, kas ma leian õige elukaaslase, kas ma leian parimad sõbrad. Pigem tasub liikuda eluteel edasi ja olla valmis kõigeks, mis tuleb. Protsess võib teinekord olla põnevamgi, kui tegelik eesmärk.

Uus plaat "Astral Dance"

Multiphonic Rodent - "Astral Dance"

Minu uus sooloalbum nimega "Astral Dance" nüüd saadaval.

Lugude nimekiri:
1. Siiras Siirius (Sincere Sirius)
2. Pastoraalideaal (Pastoral Ideal)
3. Elektromehhaaniline Äratuskell Viendast Dimensioonist (Electromechanic Alarm Clock from 5th Dimension)
4. Endorfiiniunenäod (Endorphin Dreams)
5. Astraaltants (Astral Dance)
6. Teine Laine (Second Wave)
7. Mikroskoopiline Trompet (Microscopic Trumpet)

Osta saab:
Tallinnast baaris Juuksur (Vaimu 1)
Tartust (alates 20.märtsist) Genklubist (Magasini 5/Lai37 taga)
Rada7 netipoest

Või minu käest: kirjuta meil stereom ja siis gmail ja noh teate isegi.

Multiphonic Rodent - "Astral Dance" plaadiesitlus

Järgmine nädal ilmub siis minu esimene päris-sooloplaat. Siin ka väike pressiteade selle kohta.

Neljapäeval 5. veebruaril kell 21.00 esitleb Tartu multi-instrumentalistist eksperimentaal-muusik Multiphonic Rodent oma värsket plaati „Astral Dance".

„Astral Dance", salvestatuna 2008. aasta hilissuvel ja sügisel, on Multiphonic Rodenti alias Erki Hõbe esimene pärisplaat, arvestades, et eelmisel aastal tasuta netti üles riputatud „Formations" oli varasemate ideede kogumik, millega Hõbe tegeles oma põhibändi Opium Flirt kõrvalt. Täna on Hõbe enamasti aktiivne kõike pille ise mängiva sooloartistina, kelle muusika ja kontsertesinemised on viimase aasta jooksul sooja vastuvõtu osaliseks saanud. Seega esindab „Astral Dance" Opium Flirdi varjust välja jõudmist ja täisväärtuslikuks sooloesinejaks kujunemist.

Multiphonic Rodent kombineerib uuel albumil ideid progerokist, minimalismist, elektroonikast ja jazzist, samas jäädes endale omaselt raskesti klassifitseeritavaks eklektikuks. „Astral Dance" olemuselt komplekssem ja mitmekihilisem, kui tema varasem looming, samas ka kergesti ligipääsetavam. Mitmehelilist närilist paelub nii kosmiline kui ka igapäevane ja seda peegeldab ka uus muusika koos lugude pealkirjade ja plaadi kujundusega.

Kõik huvilised on oodatud esitluskontserdile 5. veebruaril kell 21 baari Juuksur (Vaimu 1, Pika ja Vaimu tn nurgal). Lisaks Multiphonic Rodent'ile esineb ka Treee.

Kuulamiseks plaadi avalugu "Siiras Siirius" (Sincere Sirius)

Multiphonic Rodent - "Uniformal Medley" (proov)

Mäletate, kui kirjutasin Junost 75 sündist ja mainisin muuseas, et harjutasin ühte oma kontsertpala sellega? Täna siis tegin sellest ka video. Esitan siin kompositsiooni, mis põhineb kolmel palal. Esiteks "Uniformalism" Formationsi pealt ja teiseks kaks lugu, mida saab stuudioversioonis kuulda peatselt ilmuval uuel albumil. "Endorphin Dreams" ja "Astral Dance". Viimane muide on ka uue plaadi pealkiri. Plaat ilmub veebruaris. Aga sellest veel kuulete. Senikaua aga see kümneminutiline video.

Seda popurriid olen ka varem kontserditel esitanud, aga sedapuhku hoopis teises seades, kasutades ehtsat sovjeedi analoogsünti, millega arvestades on nii mõndagi teistmoodi. Ja otse loomulikult on ütlematagi selge, et kaks uut lugu ei kõlagi nii, nagu nad plaadil saavad olema.

Kas põrgu on teised inimesed?

Tsitaat Jean Paul Sartre'i näidendist "Kinnine Kohus" - teised inimesed ongi põrgu - on ilmselt üks vääritimõistetumaid mõtteid eelmisest sajandist. Sellele ideele on osaks saanud igasuguseid tõlgendusi. Paljudele tundub, et Sartre oli misantroop, kelle jaoks terve elu oli mõttetu. On teatud inimesi, kes selle peale suisa reaktsiooniliselt sisendavad, et teised inimesed ei ole põrgu. Nende seas kindlasti ka paljud usuinimesed, kellele Sartre'i ateistlikud implikatsioonid mõjuvad kui punane rätt. Aga see selleks.

Siin üks huvitav link esseele, kus arutletakse Sartre'i eksistentsiaalsete küsimuste üle. Muuseas on ära toodud ka Sartre'i enda tegelik seisukoht. Sartre ei mõelnud sugugi seda, et suhted inimestega on alati põrgulikult väljakannatamatud. Pigem viitab Sartre sotsiaalpsühholoogilisele faktile, et paljude inimeste probleemid tulenevad tihti just teistest. Kui meie suhted kellegi inimesega on hapud või halvaloomulised, siis võib selle teise inimese juuresolek mõjuda kui põrgu. Sest inimese mina on tihti sõltuvuses sellest, millisena teised teda talle peegeldavad. Ei ole realistlik eeldada, et inimese mina tekib teistest täiesti sõltumatult. Alati on inimest kujundanud keegi teine kas otseselt või kaudselt.

Tegelikult ma usun, et see, kas teised inimesed tunduvad põrgulikud või ei, sõltub sobivusest. Sarnased inimesed, kes mõistavad oma kaaslast hästi ja aktsepteerivad teda sellisena, nagu ta on, võivad tema jaoks olla kui taevalik seltskond. Kui aga teise inimesega ilmnevad vaid konfliktid, tülid ja egode katastroofiline kokkupõrge, siis on põrgu ehk tõesti teised inimesed. Õnnetu abielumees, kellel on kõrini oma naise näägutamisest ja psühhoterrorist, mõistab väga hästi, milline põrgu võib olla teine inimene. Sobiva elukaaslase leidmine aga tundub olevat võimalus maitsta paradiisi maa peal. Sartre'i tegelik sõnum on isikliku vastutuse tähtsus. Me oleme valikutes vabad senikaua, kuni me aktsepteerime tagajärgi. Sotsiaalsel tasandil aga on ka iga inimene ise vastutav selle eest, kellega ta lävib. Teised inimesed ei ole põrgu mitte seepärast, nagu see oleks vääramatu sotsiaalne seadus, vaid see võib olla nii, kui inimene ei vali oma sõpru või tuttavaid piisavalt hästi.

Põnevad kosmosesaundid

Väljavõte Don Gurnetti kodukalt.

Aitäh Ran'ile, kes linkis põneva saidi, kus võib kuulda valimit salvestatud kosmosesaundidest. Ran juhtis tähelepanu, et kuigi me oleme kuulnud nii sci-fi filmidest heliefekte kui ka nn. space-rockist selliseid "kosmilisi" sündisaunde, on kogu see värk salvestatud enne, kui me teadsime, kuidas kosmos tegelikult kõlas. Aga see sait siis näitab, et kosmoses leiduvadki just taolised kõlad. Et kust me siis teadsime?

Panen siia katkendi Tangerine Dreami albumilt "Zeit", kus võib kuulda ka taolisi kosmosesaunde ikka ekstensiivselt. Lugu nimega "Origin of Supernatural Probabilities". Eks võrrelge ise ülal kodukal toodud saunde ja siin all videos kuuldavaid helisid omavahel.

Veel Junostist

Nagu eile kirjutasin, häälestasin kromaatilise tuuneriga ära Junost 75 analoogsündi. Andsin endast parima, proovisin kõik genekad nii täpseks häälestada kui võimalik. Ainuke toonigenekas, mida ma ei saanud piisavalt kõrgeks häälestada, et ta teiste toonidega hääles oleks, oli G-diees genekas. Nii et päris täiuslikult vähemalt mina küll teda häälestada ei mõista. Aga asi seegi.

Tegin ka just ühe proovisalvestise. Esitan siin sündi ja looperi abil pala "Soojalt Sinu", mille originaali kuuleb Opium Flirdi albumilt "Õunakuu". Kriitik Kert Semm kirjeldas pala kui "suurepärane interlüüd, kus vibrato režiimil analoogsüntekate gruuvid pöörlevad üle kosmilise helimaastiku." Millega ta mõõda pani, oli see, et loos polnud mitte ühtegi analoogsünti. Originaali põhja moodustas flöödinoot, mille luupisin harmoniseerituna (suur terts) ja mida ma omakorda harmoniseerisin veel, vaheldudes kvardi ja kvindi vahel. Lisaks kasutasin Kaoss Padi kosmoseefekte ja virtuaalset mellotroni. See versioon, mida nüüd kuulete, vähemasti on küll 100% analoogsünt.

Sain oma kasutusse retrosündi

Pildil Junost-75 analoogsüntesaator.

Aitäh Kristjanile, kes täna tõi mulle Tartu korterisse kaks sovjeedi retrosüntekat. Esimene oli RMIF Miki ja teine Junost 75. Miki kohta ütles Kristjan, et sel on väga nõrk signaal. Ja ega ma tõepoolest pole sellest veel mingit heli välja saand. Aga loodetavasti saab sest kuidagi veel asja. Junost aga töötab küll.

Ainult, et alguses oli ta ikka kohutavalt häälest ära. Ja pealegi F-klahvid ei tööta üldse, välja arvatud ehk kõige kõrgemad helid. Kristjan ütles, et seda peaks saama häälestama, ent ta samas ei teadnud, kuidas see protsess käib. Otsustasin uurida ise, kuigi ma olen elektroonika alal suht võhik. Keerasin klaviatuuri alt kolm plaati lahti ja mulle avanes ostsillaatorite rida. Paistab, et häälestamiseks tuleb ostsillaatoreid kruvidest keerata. Hakkasin eksperimenteerima. Mul võttis jupp aega, enne kui ma taipasin, et 12 ostsillaatorit esindavad kromaatilist helirida Cst kuni Bni. Ehk siis esimene ostsillaator vasakult on C klahvidele, teine C-diees, kolmas D jne. Hakkasin keerama, kuni sain enamvähem adekvaatsele kõrgusele keeratud helid. Ja varsti oligi ta juba paremini hääles.

Homme peaks üks teine sõber mulle laenama kromaatilist häälestusplokki. Proovin siis selle abil homme sündi häälestuse täpsemaks saada. Vahepeal muidugi jämmisin kah. Proovisin isegi luuperi abil ühtteist mängida, harjutasin ka päris huvitavat analoogsündipõhist arranzeeringut ühest Multiphonic Rodenti kontsertpalast. Selle pilliga kindlasti salvestan ühtteist nii Opium Flirdi kui ka oma sooloprojekti heaks. Kui ma vaid teaks, kuidas seda F-klahvi mängima saaks korralikult. Ja mind huvitab, et kui keeruline on üldse elektroonika? Kas minusugusel oleks eeldust õppima elektr(oon)ilisi instrumente remontima? Igatahes ma ütlen, et sel sündil on ka päris lahe elektroonilise trummisaund, mida saab mängida kahe kõige madalama musta klahvi abil. Kasutan seda ära!

Maikameikers Ö Klubis 27 detsember 2008

Pildil vasakult Shype, Alan, Asukyl ja Alvin

Käisin esimest korda kohas nimega Ö Klubi, kus üles astus oma laiviga Maikameikers. Olemuselt selline suht tüüpiline ööklubi tegelt, kus muusika on ikka nii vali, et teistega suhelda on raskem. Asukül muidugi rääkis ka, et akustika on suht sitt. Suht jama oli ka see poliitika, et pilet kaotab välja minnes kehtivuse. Oleksin äärepealt unustanud oma fotoka jopetasku, millega mul selge plaan tolle õhtu peakangelastest pilte ja ka videot jäädvustada. Õnneks olid turvamehed piisavalt mõistvad, et lasta mind korraks oma jope juurde. All's well. Kõige tobedam oli muidugi intsident, kus ma ühtäkki kõhima hakkasin. Kuskilt, kurat teab isegi kust, levis ruumi mingit sorti gaas, mis võttis kõhima mitte ainult mind, vaid ka mõned teised klubikülastajad. No kas tõesti peab järgmine kord siia sattudes gaasimaski kaasa vedama?

Maikameikers pidi alustama umbes kesköösel, aga nagu alati nagu alati, lükkus asi ikka üksvahe edasi. Lõpuks siiski bänd ronis lavale. Nad tegid seekord ilmselt pikema kava, kui tavaliselt. Trehvis viimane kord nad jätsid ära nii mõnegi loo. Kuigi bassisaund ei olnud eriti rahuldav, kõlas Maikameikers seekord ikka eriti rajult. Küte tuli tõepoolest hea sedapuhku. Üllatus oli aga ümber töötatud versioon bändi nn. hittlaulust "Elevandid". Esiteks oli salmide vahele sisestatud üks hevi rokiriff. Teiseks laulis laulu...mitte Chungin, vaid hoopis Alan Proosa. See oli huvitav vaheldus, aga samas on Chungin ja see laul omavahel ikka nii seotud, et ei kujutakski ette kedagi teist seda laulmas, samal ajal kui Chungin ise vaid trumme mängib. Siiski on Chungini ja Alani hääled omavahel suht sarnased, nii et vahet polegi väga.

Tegin pilte kah ja filmisin mõned klipid ka, niipalju kui fotoaparaat võimaldas. Võtsin videosse nende avaimpro, mis seekord oli ka päris hea. Ervinil (kes ise oli kuni 2008 aasta suveni enne Ungarisse sõitu ka aktiivselt Maikameikersis kaasalööja) oli õigus, kui ta ütles, et bändi trump on improviseerimine. Siis filmisin ka lugu nimega "Nebukadnezzar Dub", millest jäi seekord ära Alvini suurepärane jazz-kitarrikoht millegipärast. Natuke sain videosse ka "Elevantide" lugu, alates teisest salmist kuni paar minutit, bänd tegi natuke improt ka pärast otsa selles loos. Pilte saab vaadata siit.


Impro


Nebukadnezzar Dub


Elevandid (katkend)

Hare Christmas, Hare Weihnachten

Pildil näituse "Hare Weihnachten" soundtracki esikaas.

Esmaspäeval tuli Orkutisse mulle scrap healt sõbralt ja tuttavalt muusikult Chunginilt:

HARE CHRISTMAS, HARE WEIHNACHTEN! das ist nicht kunst, das ist eine therapy Teisipäeval, 23. detsembril kell 19:00 avatame Tartus Y galeriis (Küütri 2) Jõulunäituse, mis pakub alternatiivi pühadekarusellile nii kirikutes kui ka kaubamajades. Näitus uurib jõulude tähendust nüüdisaegsele õhtumaa inimesile. Täpsemalt eestlasile. Seab vastakuti Jeesuse kui Jumalinimese käsitluse, kristliku pärimuse ning tänapäeva sekulariseerunud multikultuurse vaimu.

Asi tekitas huvi. Helistasin järgmisel päeval Chunginile ja selgus, et ta esitleb ka plaati. Et olevat siuke jõuluplaat omamoodi. Seadsin siis õhtul kella 7ks sammud Y galerii suunas. Toimus siis seal omamoodi näituse avamine, kus üleval olid jõuluteemalised tööd kunstnikelt nagu Berit Talpsepp, Kiwa, Jaan Toomik jt. Chungin oli koos Erkki Luuki, Lauri Urbi, Eerik Nõlvaku, Toomas Thetloffi ja Kiwa abiga teinud ka jõulunäitusele väikse saundtracki. Tegemist on seitsme looga lühialbumiga, kus üsna mitme loo autoriks Chungin, kes tol õhtul ka veidike laulis, saates ennast kitarril.

Nägin esimest korda Chunginit septembrikuus Genklubis, kui ta esimest korda esines akustilise kitarriga üksinda ilma Strap-on Faggotsita. Ja see oli tõeline elamus. See mees võib akustilise kidraga üksi kõlada palju lahedamalt ja ekstsentrilisemalt, kui enamik läänemaiseid Pitchforgi haibis hulpivaid nn. "friikfolkareid". Üks mu sõber võrdles ühte akustilist Chungini laulu "Pinocchio Is Dead" kuulates kuuldut Kagoga. Iseenesest auväärt võrdlus ja Kago on tõesti väga hea, aga see, mis Chungin teeb, on veelgi põnevam, ekstravertsem, humoorikam ja seksikam. Chungini puhul on tegemist väga julge inimesega, kellele ei valmista mingit probleemi olla tema ise. Tänapäevases silmakirjalikus ühiskonnas täis püüdlikku feiki ponnistamist on taoline julge otsekohene, isegi lapselikult siiras elevus üsna haruldane kvaliteet, eriti täiskasvanute seas. Huvitav, mis ta silmad küll sedasi särama paneb?

Kahju muidugi, et ma seekord fotokat kaasa ei vedanud ega pildistanud, rääkimata Chungini laulude videosse võtmist. Kuid näitus on kuni 31. detsembrini Y galeriis avatud. Ja plaati saab osta 75 krooni eest. Panen siia ülesse kuulamiseks ühe loo nimega "Setu Libajänesed".

Chungin - Setu libajänesed by stereom

Miks võlgadest vabanemine on oluline?

Ran Prieur kirjutas hea sissekande teemal, miks on tähtis ära maksta võlad.

Lugeja küsis Ranilt, et miks peaks üldse võlad ära maksma? Et kas võlgnikke hakatakse kuidagi jahtima või neid seaduslikult karistama? Ja tema vastus:

Esiteks on tegemist ebavajaliku riskiga ja et ohtlikel ja etteaimamatutel aegadel peaks igasuguseid riske vähendama ja kui sa oled võlgu, siis on dominatsioonisüsteemil seda lihtne sinu vastu ära kasutada. Võtta meeleldi laenu ilma kavatsuseta tagasi maksta tähendab algatada nullijääv konflikt jõududega, mis sinust võimsamad. Umbes nagu pangarööv. Isegi, kui moraalsel pinnal seda saaks kaitsta (olgem ausad, liigkasuvõtmisel baseeruv laenamine on eetiliselt kahtlane praktika), on see taktikaliselt hooletu.

Teiseks on võlgadest lahtisaamise nimel vaeva nägemine kasulik. Ran peab seda heaks spirituaalseks harjutuseks, õppimaks enesedistsipliini ja oskusi, mida on vaja selleks, et toime tulla majanduslikult rasketel aegadel. Oskused säästa raha on isegi väärtuslikumad, kui mida iganes saab raha eest osta.

Olen nõus. Elu ilma laenudeta ja võlgadeta on kadestamisväärselt rahulik. Pidevalt igasuguseid kodulaene, tarbijalaene, õppelaene jt kinni plekkida raske tööga tähendab äärmiselt stressirikast elu. Mina, kes ma stressi suht halvasti talun, sedasi elada ei tahaks! Samas vaesed inimesed ei suudaks kuidagi võlgadest vabaneda. Kuidas näiteks suudaks ennast aidata keegi, kellel on kaelas topeltneedus nimega õppelaenuvõlg ja mingi närune alampalga vääriline töökoht, kuna ta pole võimeline saama hästi tasustatud ametit? Eriti problemaatiline on see Ameerika ühiskonnas, mis Ran Prieuri sõnul oleks justkui meelega kallutatud sinna suunas, et enamik inimesi satub võlalõksu. Ega ei oskagi võlalõksude vältimiseks muud soovitadagi, kui äärmist ettevaatlikust ja igasuguste rahaliste situatsioonide hoolega läbihindamist.

Pastacas klubis Maailm

Mari Kalkun ja Ramo Teder.

Käisin eile Tartu klubis Maailm, kus andis tasuta plaadiesitluskontserdi Pastacas, kellel tuli hiljuti välja remiksidest ja töötlustest koosnev album "Snatsit Some Si-Si". Tavaliselt teeb Pastacas, kodanikunimega Ramo Teder, laive kasutades luuperit ja erinevaid instrumente, ehitades lugusid kiht-kihilt ülesse. Olles teda varem näinud laivis tegemas just seda, on olnud tulemus minu jaoks üsna muljetavaldav. Tol õhtul aga tegi Ramo Teder sisuliselt unplugged seti. Teine faktor, mis eristas seda esinemist Pastaca tavakontserditest, oli külalisesineja kohalolek. Ramoga koos esines folk-lauljatar Mari Kalkun, kes on Pastacaga ka varem koostööd teinud. Laulsid nad siis koos terve rida laule, enamasti saatis Pastacas akustilisel kitarril, kuigi vahel võttis ka Kalkun kitarri (ja ühes loos isegi kandle) kätte. On huvitav, et Ramo Teder peab ennast kehvaks pillimeheks. Minu meelest oli tema kitarrimäng ikka väga hea. Tederi ja Kalkuni kooslaulmine kõlas ka väga kenasti. Repertuaar oli ka päris nauditav, arvestatava omaloominguga hiilgas ka Kalkun ise. Mulle tundub, et Tederi ja Kalkuni esitus võiks vabalt anda silmad ette niimõnelegi tänapäeva Pitchforgi haibitud veiderfolkarile. Selles on ikka piisavalt substantsi.

Kontsert ei olnud siiski 100% akustiline, sest nägin ühel laual ka ühte süntesaatorit. Ja tõepoolest, lõpupoole astus püünele ka Taavi Laatsit aka Galaktlan, kes mängis sünti paaris loos. Üks nendest oli ka üks ilus sündi-flöödi instrumentaal, mis oli kõige Kohvirecordslikum moment õhtu jooksul, vastukaaluks siis rohkem Õunaviksi reaks olevale akustilisele toa-trubaduurlusele. Lisaloona esitasid Pastacas ja Kalkun ühe viisi, mille Teder omal ajal lõi Tõnu Trubetsky sõnadele.

Pilte võib vaadata siit.


Bellamor


Instrumentaal koos külalise Taavi Laatsitiga.


Pastaca-Galaktlani flöödi-sündi-duett.

Tim Gane ütleb!

Väljavõte 99matters veebist.

Siin üks huvitav videointervjuu Stereolab'i liidri Tim Gane'iga. Gane vastab vaid ühele küsimusele, mis tema jaoks on tõesti tähtis. Tema jaoks on tähtis mängulisus ja töö vältimine. Gane'ile pole kunagi meeldinud töö tavamõistes, mis enamasti viitab nüristavale rutiinile. Ja arvestades, milline perversne jama on palgatöö kui selline, tundub, et Gane'il on olnud piisavalt õnne, et ta on suutnud vältida tööd ja elada ära loominguliselt, tehes seda mida ta armastab teha, puhtalt mängulustist. Väga julge lähenemine.

Eriti sümpaatne on, kuidas Gane kirjeldab, et täiskasvanute maailm tavaloogika kohaselt on üks rõõmutu maailm. Kuna ma olen alati seostanud Stereolabi muusikat lapselikku naivismi ja idealismiga, siis pole ka mingi ime, et bändi põhiheliloojast kumab sarnane suhtumine välja. Rõõmustav oli ka kuulda, et Gane'i abikaasa mõistab asja samamoodi. Paistab, et mees on leidnud endale sobiva elukaaslase. Sest kui paljud naised tegelikult nõuavad, et mehed lihtsalt teeniksid nürilt ja orjameelselt raha mingi tobeda palgatööga? Protestantliku eetika alla mattunud ühiskonnas on tõeliselt julge tegu rõhuda mängule, mängulisusele ja loomingulisusele.

Isegi kui me defineerime tööd kui mitte nüristava rutiinina, vaid üldiselt kui energia sihipärase kulutamisena (mis isenenesest on ju tegelikult piisavalt laialivalguv mõiste), siis ikkagi on väljakutse selles, kuidas teha seda, mida sa armastad, nii et see tunduks pigem nagu mäng. See ei ole eriti ideaalne olukord, kui sa lihtsalt tuimalt liigutad selleks, et midagi tehtud saaks. Optimaalne oleks olukord, kui igasuguse raske töö teeksid ära need, kes ongi loodud tuimalt liigutama, ehk robotid. Või siis luua selline ühiskond, kus kõik vajalik töö on nii tähendusrikas ja isegi nauditav, et inimesed oleks vabatahtlikult valmis seda tegema. Küsimus on aga selles, kuidas jõuda siit sinna.

Olgu veel öeldud, et minu jaoks oli selle sissekande kirjutamine tõepoolest kui mäng. Ma nautisin igat hetke, mil seda kirjutasin. Ma olen seni pidanud muusikaarvustuste blogi ja peab tunnistama, et vahel muutub retsenseerimine tüütuks, mistõttu ma pole juba tükk aega postitanud eriti mingeid muid arvustusi, kui neid, mida avaldatakse ajalehes Postimees. Viimasel ajal olen aga seda blogi pidades tundnud ennast inspireerituna. Teagi miks see nii on? Ehk on õigus Berk Vaheril, kes on väitnud, et arvustamine muutub rutiiniks varem või hiljem. Või miks mõni kuulus blogija võib mõnikord päevas pea kümmekond sissekannet teha, isegi kui ta on päevast päeva hõivatud muude tegevustega? Muidugi võiks öelda, et taolisel viisil blogida on minu jaoks suht uus asi. Aga äkki on blogimisel siiski oma müstiline võlu, mis sobib teatud inimestele? Selle üle tasub mõelda.

Miks paljud koosseisud ei püsi?

Olen sel teemal tihti mõelnud, et miks see nii on, et paljud bändid kas lähevad tihti laiali või koosseisud tihti vahetuvad. Pean siin eeskätt silmas olukordi, kus muusikud ühtäkki ei soovi enam üksteisega koostööd teha. Väidetakse, et bändis esineb palju egode ja maailmavaadete kokkupõrkeid ja selleks, et üks grupp saaks edukalt funktsioneedia, peab oma ego tahaplaanile asetama. Mina aga arvan, et igaüks, kellel on oma kindlad eesmärgid, mida ta loodab muusikat tehes saavutada, on niikuinii rohkemal või vähemal määral egoistlik. Ehk siis enese huvidest lähtuv. Isegi stuudiomuusikud, kes sõnakuulelikult mängivad helilooja-arranžeerija etteantud partiisid, lähtuvad mingis mõttes oma huvidest. Sest nemad teenivad raha sedasi. Mina leian, et egokonfliktid on pigem tagajärg, kui et põhjus.

Olen veendunud, et selleks, et igasugused liidud saaksid võimalikult hästi toimida, on tähtis, et osapoolte vahel oleks piisaval määral sobivust. Leian, et kõige hõlpsam on bändi teha inimesega, kes on sinuga loomuselt suhteliselt sarnane ja kel on ka sarnased muusikalised kalduvused. Metsikult improviseerida armastaval saksofonistil ei pruugi olla lihtne kokku mängida pianistiga, kes eelistab mängida kõike noodist. Tekib süsteemne vastuolu spontaanse loomuga improvisaatori ja planeerija tüüpi noodilugeja vahel. Improvisatsioon ja noodilugemine on mõlemad õpitavad oskused, aga paratamatult kipuvad muusikud vastavalt oma loomusele asetuma kontiinumi erinevatele punktidele. Mida lähemal üksteisele ollakse sellel ja mistahes teisel kontiinumil, seda parem.

Miks lahkus näiteks Robert Wyatt Soft Machine'ist? Wyatt ise on õelnud, et ta ei olnud bändis õnnelik. Aga miks? Sest klassikaline neljaliikmeline koosseis aastatest 1970-71 sisaldas nelja täiesti erinevat loomingulist tüüpi. Wyatti lahkumine algatas sisuliselt doominoefekti, mille tulemusel ei olnud 1976 aastaks Soft Machine'is enam ühtki liiget tollest koosseisust alles. Wyattile meeldisid laulud, aga teisi pop-teema ei huvitanud, seega tema lahkus 1971. aasta augustis. Siis tekkis vabaimprovisatsiooni rõhutaval saksofonistil Elton Deanil tüli uue trummari pärast: Elton Deaniga suht hästi sobinud Phil Howard ei sobinud jälle Mike Ratledge'i ja Hugh Hopperiga, kes eelistasid rohkem struktureeritut muusikat mängida vabaimpro asemel. 1972 aastal lahkus Dean. Siis tundis Hopper, et bändist oli saanud keskpärane jazz-rock grupp, et tal ei olnud enam midagi ühist toonases koosseisus olnud muusikutega ja järgmisel aastal läks temagi oma teed. Olles bändist täielikult tüdinenud, lahkus 1976 aastal ka Ratledge. Hilisemas intervjuus toonitas ta, et ta ei armastanud jazzi niipalju kui teised liikmed.

Samas on sobivus siiski pigem kontiinum, kui et kas on või ei ole tüüpi dilemma. Kahel muusikul võib olla suhteliselt sarnane maitse või kalduvus improviseerida. Kuid tihti ilmneb lisaks sarnasustele ka üksvahe erinevusi. Pigem on küsimus selles, et kui lihtne on aktsepteerida teist oma loominguliste kalduvustega just sellisena, nagu ta on. Mil iganes tekib tunne, et sulle ei meeldi selle inimese trummimäng või kitarristiil, siis see näitab, et tegemist on üsna erineva loomusega tüübiga. Sellisega saab kindlasti mingil määral koostööd teha, aga see pole sama, mis mängida koos kellegagi, keda sa jäägitult austad. Teineteise austamine on äärmiselt tähtis. Sobivuse indikaatoriks on suuresti see, kuidas sa suudad oma (koostöö)partnerit austada.

Softsüntidest

Olen MIDIt kasutanud juba 2006 aasta sügisest, mil ostsin Alesis Photoni 25klahviga kontrolleri. Lavadebüüdi tegin sellega 13. oktoobril Kinomajas Electro-Unique üritusel. See oli esimene kontsert, kus Opium Flirt kasutas kahte sünti. Seejärel salvestasin terve posu materjali, millest minu esimesele sooloalbumile Formations (2008) jõudsid lood "Disastrous Calamity" ja "David Synclavier" (irooniline viide MIDI teel David Sinclairi stiilis orelisaundi simuleerimisele). And the rest is history. Ma arvan, et virtuaalsed klahvpilliarranzeeringud andsid minu kompositsioonidele ikka kõvasti juurde. Sain teha asju, mida olin varem tahtnud teha, aga klahvpillide puuduse tõttu ei saanud eriti teostada. Avanes terve uus kõlavärvide maailm minu jaoks.

Muidugi on ka neid, kellele softsüntide kasutamise idee eriti ei meeldi. Argumente olen täheldanud kaht tüüpi. Esimene argument on, et MIDI ei ole piisavalt autentne. Et tõeliselt autentseks saundiks on ikka vaja päris analoogsünte ja teisi vintage klahvkasid endid. Teine arusaam on, et MIDIga järele tehtud instrumendid kõlavad tihti steriilselt. Ilmselt on mõeldud, et liiga masinlikult või tehislikult.

Muidugi oleks tore omada ka igasuguseid uhkeid transistororeleid, mellotrone, Moog sünte, Tauruse bassipedaale ja tont teab mis uhkeid imeriistasid kolme-nelja dekaadi tagusest perioodist. Samas olid toona sündid ikka tohutult suured ja rasked. Ning nendega oli tehnilisi probleeme. Näiteks mellotronid ei püsinud korralikult hääles. Ses suhtes on igati tervitatav, et tehnoloogia on nii kaugele arenenud, et neid huvitavaid sündisaunde saab hästi ära kasutada ka virtuaalselt. Et tänapäeval polegi muud vaja kui sülearvutit ja kontrollerit. Laivi tegemise jaoks on see eriti super variant. Olen tihti uhkustanud, et kõik, mida mul vaja selleks, et teha üks Multiphonic Rodent nime all soolokontsert, mahub mulle ühte suurde reisikohvrisse. Pealegi maksavad igasugu vana aastakäigu sündid tänapäeval ikka roppu raha. Alates päevast, mil Stereolab andis välja oma debüütplaadi, on jäädavalt mõõdas ajad, mil analoogsünte peeti nii arhailiseks, et neid sai võileivahinna eest osta kirbuturult. Tänapäeval võiks analoogsüntide kogu olla nii mõnelegi pensionifondi eest!

Samuti ei ole ma nõus väitega, et midisaund võiks olla steriilne. Kõik sõltub sellest, mida sa kasutad ja kuidas. Nii nagu mõõdas on ajad, mil analoogsünte sai osta hirmodavalt, on mõõdanik ka ajastu, mil analoogklahvkasid turult tõrjunud digisündid a la Yamaha proovisid erinevaid instrumente simuleerida, aga tulemus oli ikka õudne juust! Probleem oli lihtsalt selles, et 80ndatel aastatel ei olnud sämplimisvõimalused veel nii head. Praeguseks aga suudetakse juba päris hästi sämplida praktiliselt ükskõik mida. Okei, näiteks trompetisaundi puhul ma arvan et on veel endiselt lihtne eristada pärispasuna saundi võltspasunast, aga paigalda oma arvutisse näiteks mellotroni VST pluginad ja tulemus kõlab nii nagu ta ennemuiste kõlas tunduvalt mahukama aparatuuri näol. Pärispillide imiteerimine on midagi, mida ma eriti kasutada ei armasta. Küll aga igasuguseid klahve ja sünte saab päris hästi virtuaalselt reprodutseerida.

Seega, mina ei lase ennast heidutada rõhuasetusest miskile autentsusele. Sest tähtis ei ole, mis vahendeid sa kasutad, vaid lõpptulemus. Kaasaegne tehnoloogia on muutunud piisavalt kasutajasõbralikuks, et võimaldada päris muretult teha nii mõndagi, mis varem oli keerulisem.


Opium Flirt - Tunguska. Video 13. oktoobri 2006. aasta kontserdilt. Esimest korda kasutasin laivis kontrollerit. Siin painutan oma kontrolleriga Ervini mängitud noote.


Sama lugu nagu esitatuna 11. mail 2007 Ateenas. Ervin esitab oma klahvpillil jazziliku klaverisoolo, millele järgneb minu kontrolleril käre orelisoolo Squarepusherliku D&B gruuvi taustal.


Muidu kitarri- ja luuperipõhine kompositsioon, aga lõpus Terry Riley mõjutustega oreliimpro.

Kaugdistantsil ühissalvestamisest

Sedasi tavaliselt salvestan oma magamistoas.

Praeguse seisuga on bändikaaslane Ervin ansamblist Opium Flirt olnud juba 3 kuud Ungaris. Hetkel on meil käsil uue albumi projekt. Mispuhul võib julgelt öelda, et praktiliselt igat plaati oleme seni erineval ja omapärasel moel salvestatud. Seekord oleme siis sügisperioodi jooksul salvestanud kaugdistantsilt. Ehk siis: saadame teineteisele audiofaile ja salvestame omi asju peale. Tulemused on juba piisavalt vilja kandnud, et võib julgelt ka kogemusest muljetada.

Kaugdistantsilt kellegagi millegi salvestamine on idee, mida olin juba tükk aega tahtnud teostada. Kahtlemata on sel meetodil eeliseid: on piisavalt aega, et mõelda läbi, mida kellegi teise saadetud ideedele juurde lisada. Samuti on vabadus pingetest, mis võivad esineda stuudios erineva temperamendiga muusikute vahel (olgem ausad, mina ja Ervin oleme loomuselt ikka üsna erinevad tüübid, mis kohati muudab asjad keerulisemaks). Võib julgelt öelda, et kogemus on olnud huvitav.

Siiski on meetodil ka omad kitsaskohad. Peab pidevalt faile salvestama waveformidena, eriti kui mingis ühes loos on 5 või rohkem overdubi ja siis neid ülesse laadima. Selline asi tundub suht tüütu ja isegi väsitav. Salvestamine ise on suhteliselt köömes võrreldes failide ettevalmistusprotsessiga. Ja targem oleks kõik need failid muidugi alles hoida: mine tea, kuna salvestuspartner midagi ära kaotab, et siis oleks võimalik puuduv track uuesti uploadida. Ikka juhtub. Kõvakettal võtavad aina kuhjuvad failid ikka ruumi küll. Samas on mu praegune Apple'i laptop 2x mahukama kõvakettaga, kui eelmine Ordi läppar, mida ma kasutasin ja pealegi see arvuti ei kipu kokku jooksma, nii et ses suhtes ei kurda. Igatahes minu hoiatus nendele, kes plaanivad neti teel muusikalist koostööd teha on, et ühe loo kaupa võib see olla vägagi lahe, aga kui sa tervet albumit ette valmistad, siis võid maadelda motivatsioonivaegusega. Eks mulgi ole ideid, mis alles vajavad töötamist. Loodetavasti saab lähiajal neist asja.

Oma viieaastase bändisolemise kogemuse põhjal järeldan, et bändikontekstis on minu jaoks optimaalseim viis uut materjali toota valmistada bändiga juba prooviruumis ette mingeid lugusid, mis tulevad kas proovis või põhinevad kodus genereeritud ideedel. Hea oleks eriti kui saaks neid laivis ka enne mängida. Niimoodi tegelikult valmisid kaks viimast lugu Opium Flirdi CDl Tehislend: "CK" ja tiitelpala on salvestatud Vibratsiooni sessioonil Eesti Raadio stuudios, aga mõlemad lood omandasid oma vormi prooviruumis harjutades ja ka kontserditel esitades. See on väga orgaaniline ja loomulik protsess. Aga kõige rahulikum viis on muidugi üksi salvestada, kui oled kõike pille ise mängiv sooloartist.

Siin tirimiseks esimene lugu, mille oleme seni valmis saanud: The Hundred Days.