Pilte Barcelonast

Ülevaatlikuma galerii leiab siit.

Pildikesi Poolast

Laadisin just üles fotod, mis pildistatud ajavahemikus 28.jaan-15.veebr, mil viibisin Poolas. Mõned näited all. Terve galerii siin.


Poola rongis (28.01.2010)


Poznani rongijaam (28.01.2010)


Casa Del Sol (29.01.2010)


Vaade õhtusele Gorzow-Wielkopolskile (01.02.2010)


Ahi, mida ma kütsin. Ahjuplaadid muide on Justyna enda valmistatud. (11.02.2010)


Vannitoa põrand (ja stiilinäide Justyna omapärasest plaadiladumisest) (11.02.2010)


Õhtune Varssavi (15.02.2010)

Tagasi Eestis

Oijah, õigupoolest kahju, et reis lõppes, aga head on olukorras ka: saan jälle toasooja nautida, sest Vahemeremaades ei olda niiväga harjutud tubasid jahedamatel aegadel kütma, ja Eestissegi jõudsid täna esimesed plusskraadid (okei, see sula ja lörts enam nii hea ei ole aga sitta kah, elan üle). Võttis 53 päeva aega, enne kui aastal 2010 Eestis temperatuur üle nulli kerkis. Eks näis, kas tänavune talv jääbki dekaadi külmimaks või on ka hullemat anti-kütet oodata (brrrr!).

Homme püüan postitada Poola pilte ja siis Barcelona omi (neid sai palju).

Barcelonas 5 - Couchsurfimisest

Kl 11.14 astusin välja Barcelona Dream hostelist...tagasi vaatamata. Istusin rongi peale ja sõitsin kuni Poblenou peatuseni. Hakkasin otsima aadressi, kus elab mees, kellelt sain Couchsurfing.com saidi kaudu loa tema pool oma reisi viimased kaks ööd peatuda. Alguses muidugi panin Bilbao tänaval kõndides võssa vastupidises suunas kõndimisega, aga lõpuks jõudsin pärast ümber pööramist selle õige tänavani välja. Mind võttis vastu üks naisterahvas, kes ütles end olevat mehe, keda ennast kodus ei olnud, toanaaber. Seadsin end sisse, sain korteri tagavaravõtmed, tegin väikse jalutuskäigu rannas ja siis korterisse naastes ühe pärastlõunase uinaku.

Barcelona kortermajades on korterite numbristamise süsteem hoopis selline, et kõigepealt on korrus tähistatud numbri ja kraadimärgiga ja seejärel korrusel asuv korteri number. Nt. korter, kus ma peatun, kannab numbrit 3º-1ª. Hoopis teistmoodi, kui kõiki kortereid nummerdada nt. 1-50. Vähemasti on see nii seal linnaosas, kus ma hetkel olen.

Lõpuks tuli koju ka Andre (sedasi on hosti nimi). Ta on 34, sündinud Portugalis, aga elab juba viiendat aastat Hispaanias, Barcas, kus ta on üsna õnnelik. Elukutselt arhitekt, aga hetkel töötu. Mnjah, masu aeg, mis seal ikka. Tema tuba on kolmetoaline, ühes magab tema, teises tema toanaaber ja kolmas on siis nagu elutuba, kus siis peatuvad külalised. Ja nii ka mina.

Pean tunnistama, et mind saatis Barcelonas CS hoste otsides ikka totaalne ebaedu. Kirjutasin vist mingi 100 kirja v. isegi rohkem ja sain vaid eitavaid vastuseid. Kas juba oli kellelgi couchsurfer külas v. oldi üldse Barcast ära, igal juhul läks asi sedasi, et ma juba arvestasin hosteli võtmisega. Siiski, lõpuks sain ühe vastuse, et "I can host you for the last two days". See oli Andre. Otsustasin, et mis seal ikka, seegi vedamine.

Ja tõepoolest, mul on ikka isegi hästi läinud! Sest palju viibis Dream hostelis neid, kes ei olnud üldse leidnud hosti ja pidid terve oma reisi hosteliga läbi ajama. Ma mõtlesin, et miks kurat küll nii raske on leida hoste. Vastus, nagu mulle selgitas ka Ellen, üks sakslannast tüdruk, peitub ilmselt selles, et Barcelonasse ongi raskem leida hoste, sest see olla ilmselt väga populaarne reisisihtpaik. Ellen on CS'inud üsna edukalt nii USAs kui ka Kanadas. Aga Barcas pidi ikka hostelisse tulema. Ilmselt oleksin pidanud juba kõvasti varem alustama oma hostide otsingutega, ma hakkasin privama alles siis, kui olin juba Poolas. Big mistake? Või oleks ma isegi juba jaanuari alul (mil ma lennupileti bukkisin) samamoodi hätta jäänud? Tont seda teab.

Igatahes võib julgelt öelda, et Barcelona on üks nendest turistisihtpaikadest, kuhu couchsurfima on ikka kuradi raske saada. Soojematel aegadel tahaks kindlasti teha uhke hääletustripi mõõda mitmeid Euroopa maid ja vaadata, kuidas seal on lood CS hostide leidmisega. Või ongi ainus viis tasuta majutust saada WWOOFida? Mis pole ka sugugi mitte paha. Kõigest sellest igatahes luban edaspidi kirjutada küll.

P.S. Olgugi, et kasutan kohaliku klaviatuuriga arvuteid, proovin siiski täpitähti kasutada. Lihtsalt kopipeistin olemasolevatest eestikeelsetest tekstidest need tähed enda juttu. Suht ebamugav jah, aga keelelist puhtust proovin ikka au sees hoida. Muidugi Rada7s postitades ja meile saates teen ikka neid koledaid numbrikompromisse, aga blogis proovin ajada ikka autentset liini.

Barcelonas 4 - Paljajalu

Minu jalad Barcelona tänavatel.

Kuna siinne kliima on olnud kohati meeldivalt kevadine, siis olen kasutanud vahetevahel võimalust kõndida paljajalu. Võimaluse korral kõnnin tihti soojematel aegadel niipalju kui saan ilma jalanõudeta. Muidugi tihti kui kisub jahedamaks ja vihmasemaks, siis olen ikka kingad jalga ajanud. Mis peab tunnistama, on ikka kuradi ebamugavad! Need kingad olid mul jalas, kui ma paar aastat tagasi poole kohaga Falcki valvetöötajana töötasin ja mul oli nende mitmetunnise kandmisega alati probleeme. Ilmselt mu füüsiline mälu pole teab mis järjekindel, vastasel juhul oleks ma need kingad ammu minema visanud.

Aga see, et jalanõud tunduvad ebamugavatena, on pigem sümptom selle kohta, kui sobimatud meie jaoks kingad ikka on. Siin artikkel, kus on kenasti ära toodud, miks ikkagi kingad inimjalale sobimatud on ja miks on parem käia hoopis paljajalu. Siin ka artikkel jooksjast, kes avastas, et tema jalavigastuste taga on see, et tossud on jala jaoks sobimatud ja otsustas paljajalu jooksma hakata. Tema vigastused paranesid.

Suvel ilmselt on paljajalu käimine tavapärasem. Igatahes tundub see suhteliselt kummaline käia paljajalu ajal, mil temperatuur on vaid 10-15 kraadi ja mis seal salata, kohalikul turul käies ikka vaadati mu jalgu ka ja vähe imestati. Tihti on kingad aga siiski vajalikud, kuid mida rohkem on jalg harjunud paljajalu kõndimisega, seda parem.

Barcelonas 3 - Turud

Vaade la Boqueria turule.

Mis minu arust Barca puhul eriti lahe on, on see, et siin on palju turgusid või puu- ja juurviljapoode. Võimaluse korral olen neist alati läbi põiganud ja ostnud mõne õuna v. banaani kaasa. Samuti on Barcelona Dream hosteli lähedal üks värske toidu ja kala turg, mis asub Alfons XII ja Providencia nurga peal. Olen sealt käinud kala ostmas. Kusjuures nt. isegi gluteeni- ja laktoositalumatutele võib siinses piirkonnas leida nii mõndagi, kes otsib, see kohe kindlasti leiab.

Täna aga käisin läbi La Rambla sektsiooni ja avastasin Placa Catalunya poolses otsas ühe eriti laheda turu. See on Mercat de la Boqueria, mis on eriti suur ja värvikas turg, no Tartu turule annab kohe kindlasti silmad ette. Ostsin sealt serrano singijupikesi, kala õhtuks ning jällegi paar puuvilja tee peal nosimiseks. Ilmselt on mõõda Barcat laiali veel igasugu toredaid turge, aga just Boqueria on seni kõige lahedam, mis ma olen näinud.

Ainus jama asi Barca poodidega on see, et ma pole veel kuskilt poest leidnud seni tatart (hirsist rääkimata). Tont teab miks. Vb. peab lihtsalt rohkem ringi käima ja otsima. Tatar peaks igatahes hisp.k. olema trigo negro (v. trigo sarraceno). Proovin meelde jätta ja otsida. Muidu aga tervislikku ja värsket toitu leiab Barcast vabalt.

Ahjaa, juhul kui keegi peaks sattuma Barcelona Dream hostelisse, siis seal on tasuta hommikusöögi võimalus. Tsöliaagikutele ma seda varianti ei soovitaks, sest seal pakutakse saia, piima ja maisihelbeid, tsöliaagikutele selge no-no ja isegi muule osale inimkonnast kahtlane variant, sest valge nisujahu on ebatervislik ja piim on parem pastöriseerimata. See-eest on aga hostelis köök, mida saab vabalt kasutada ja seal iseendale meelepärast toitu valmistada. Soovitan kasutada just seda kööki, selmet raisata raha kalli restoranitoidu peale.

Usu proovilepanekust

Mõned kristlased usuvad oma usu proovilepaneku tähtsusesse. Mis siis peaks tähendama seda, et neile meeldib, kui keegi ateist seab kahtluse alla nende religiooni, et siis seeläbi testida nende omaenda usu sügavust. Ja eks mõned ateistid esitavad ka pahatihti usklike vaadetele väljakutseid ja hakkavad vaidlema.

Mina arvan, et see on mõttetu. Esiteks, kui religioon oleks lihtsalt see teema, et armasta oma ligimest nagu iseennast ja tee teistele, mis sa tahad, et sulle tehtakse, ehk siis hoolivus ja armastus oma kaasinimeste suhtes, siis mina seda ei vaidlustaks. Enamasti paneb inimesi ikka mässama kogu muu ballast, seksuaalsest puritanismist ja repressiivsetest moraalinormidest kuni usuni imedesse ja sellesse, et patuseid ootab igavene karistus. Ent isegi neid, kes mõistavad hukka homoseksualismi ja kes usuvad, et ainult t6eline kristlane saab taevasse ja kõik teised lähvad põrgu, ei hakkaks ma proovile panema nende veendumuste osas. Täpselt nagu ei paneks ma proovile skisofreeniku kalduvust kuulda hääli v6i suurushullustunu uskumust, et ta on Napoleon. Sest padukonservatiivsed usklikud tahavad tihti veenduda, et kogu muu maailm on nende vastu ja iga kriitiline seisukoht nende ideoloogia suhtes on usu test. Nii nagu mõni ihkab iga hinna eest tähelepanu, ihkab ka keegi teine usku, et just tema on kõrgemalt poolt väljavalitu ja määratud kannatama teiste põlgust. Ent kas seda peaks usklikega vaidlemise näol rahuldama?

Muidugi needsamad kristlased võivad proovida ühiskonnas võimu haarata ja keelata ära kõik alates homoabieludest kuni evolutsiooniteooria õpetamisest. Ent see tähendab, et sekularistid peavad kaitsema oma õigusi. Samas ma ei usu, et eneses kindlat ateisti või agnostikut peaks ähvardama see, kui keegi usub mingi jumala olemasolu. Inimesed on ju nii erinevad, osad tunnevad, et jumal on raudselt olemas, teised mõtlevad, et ehk on keegi jumal olemas, ent kahtlevad selle veendumuse mõistuspärasuses (need on siis agnostikud, pean iseendki selliseks) ja teised ei tunneta üldse kellegi jumala olemasolu ja sugugi mitte sellepärast, nagu nad poleks kunagi püüdnud uskuda. Mina ikka väärtustan usulist sallivust.

Barcelonas 2 - Tänavamuusikud

Eile sattusin Barcelonas sadama ääres jalutades nägema ühte tänavamuusikute punti. Kolmik sisaldas vokalisti, tšellisti ja ühte multi-instrumentalisti, kes puhus didgeridood, mängis mingit huvitavat kandletüüpi pilli ja isegi steel-pan trummi (see terasest trumm, millega saab meloodiaid mängida, eestikeelne vaste ei tule meelde). Muusika oli umbes nagu Asian Dub Foundation, arvutist tulid põhjad, millele eksootilised pillid ja vokaal peale musitseerisid. Neil olid kohal ka jalgrattad, ühel millest oli külgkorv, kuhu mahtus tehnika ja ka üks elektriturbiin, kust saadi võimendamiseks voolu. Kuigi tavaliselt ma ise sellist muusikat väga ei kuula, oli elusas ettekandes väga lahe vaadata, eriti otse tänaval ja ma isegi mõtlesin, et kahju et ma oma klarnetit kaasa ei võtnud reisile, võibolla oleks ühinenud ja kaasa impronud natuke.

Tegin pilti ja filmisin. Praegu aga viskan mõned üksikud pisikaadrid ülesse. Siin on muusikute maispeiss.

Üks huvitav teema tuuritamise kohta Rada7s - soovitan lugeda!

Hoolimata eelmises teemas lubatust saan siiski pmst suht tihti blogida. Ent hetkel kõrvalepõige taas muusikasse, teema, millest ma pole juba iidamast-aadamast midagi kirjutanud. Aga tõsiselt, Talboti Jarmo on Radas teinud jube asjaliku ja jube õpetliku teema tuuritamise kohta.

Muidugi oleme paraku ka meie Opium Flirdiga proovinud teistesse riikidesse laive saada. Seni edutult, v.a. esinemine Liepajas 2007ndal aastal. Tont seda teab, miks Talbotil paremini läks kui meil. Ilmne takistus oli igatahes ka see, et välismaa klubidest tihti vastati, et vaja booking agenti vms värki. Et ilmselt peab kuidagi midagi vahendama. Igatahes success rate meil sisuliselt big zero.

Kunagi tahaks oma sooloprojekti jaoks samas proovida seda orgunnimise värki. Ma mäletan, kuidas Philip Glass oma ansambli algusaegu meenutas, et nad saatsid 120 sooviavaldust kontsertesinemiseks, et orgunnida oma esimest tuuri. Ja said vaid kuus vastust. Nii et Glassi puhul oli success rate 5%. Tahaks kindlasti näha, kas ma suudaksin saavutada samaväärset tulemust.

Philip Glassi tsitaat on ise selline:

"My strategy was to play enough concerts every year that I could pay the musicians twenty times a year and provide them with unemployment and health benefits," he continued. "To organize our first tour, I sent out something like 120 letters and got six responses. We played in Tacoma, St. Louis, Minneapolis and a few other places. We loaded our van, unloaded it, played the concert, loaded up the van again and drove on. Presenters put us up in their homes. But, by the mid-'70s, we were starting to establish ourselves."

Hommikul 19. veebruaril - tegin vea, et ei linkinud korralikult topikut, vaid hoopis tutvumiskuulutuste foorumi radas. Viga parandatud.

Barcelonas

Barcelona Dream hostelis

Jõudsin eile hilisõhtul Barcelonasse. Võttis tükk aega, enne kui jõudsin oma hostelisse, kus viibin neli päeva (seejärel võõrustab mind ülejäänud aja üks CouchSurfingu host). Kahjuks unustasin maha oma läpaka adapteri, nii et pilte üles laadima eriti ei kiirusta ja võibolla loobun postitamisestki enne kodumaale naasmist. Küll aga viskan üles paar fotot Poola WWOOFi talust.


Casa Del Sol - nii kutsub Justyna oma residentsi.


Vanaaegse aida varemed


Tee majani


Üks looduslik vaade (temperatuur oli toona +1C, kui ma ei eksi)


Perenaine parandamas aeda.

Back from Poland

Mina ühes Riia sushi-kohvikus

Huh, minu Poola tripp on nüüd praktiliselt läbi. Eriti ei bloginud, sest mul puudus motivatsioon kirjutada. Selle asemel oli muudki teha Justyna majakeses. Poola pehmemast kliimast kartsin juba Riias sattuda külmemasse keskkonda. Arvestades, et Tartus on hetkel -10 kraadi või nii, kartsingi, et ehk on Riia (kus ma praegu naudin ühes kohvikus sushit) justkui põrgu eeskoda. Tegelt on Riias hetkel suhteliselt mõnus praeguse aja kohta, päike paistab ja väga külm ei olegi, just paras.

Tartusse jõudes ehk postitan pilte Poolast. Varsti lendan Barcelonasse ja siis võib postitamine olla harv või olematu. Võibolla kirjutan ka pikemalt oma peatusest Poolas lähiajal, kui mul viitsimist on. Igaljuhul aitäh Justynale, et ta suvatses mind välja kannatada! :)

Popmuusika kordab ennast

Siin tõestus, et popmuusika põhineb piiratud akordiprogressioonidel, mistap paljud pop-palad kõlavad samamoodi. Need I say more? Aajah, enamik neist lauludest seal videos on sitad.

Kas hetkel on Sajandi Talv?

Justyna rääkis, et mõnikord tuleb talv nii külm, et seda võiks kutsuda Sajandi Talveks (Winter of the Century). Paistab, et praegu ongi just Sajandi Talv käes, sest ma ei mäleta, millal viimati oli nii külm! Järjepidevalt -15-20C, keskmine temperatuur Tartus jaanuarikuus oli -12,7C ja kogu aeg oli temperatuur madalam kui null. Paraku jõudsin ma sellistes tingimustes ka haigestuda, mis lükkas edasi mu retke Poolasse (ja Justyna sõnul oli neil endalgi talus koos elukaaslase Michaliga raske). Justyna elab piirkonnas, kus talved on enamasti pehmed. Ent isegi tänavu on tema elupaigas langenud temperatuurid -20ni.

Praegu õnneks on siin ilm pehme, +1C. Äärmiselt vabastav tunne oli sattuda külmast pakaselisest Baltikumist pehmesse Poolasse eelmine neljapäev. Me räägime ikkagi 20 kraadisest temperatuurivahest! Eks näis, milline saab kliima olema see kuu siin ja kodumaal.

Poola

Mina Gorzow-Wielkopolskis

Eile saabusin Poolasse. Varssavist sõitsin mitme eri rongiga praktiliselt riigi teise otsa, selle peale kulus maru kaua aega, sest esimene rong läks rikki ja teised rongid hilinesid. Gorzow-Wielkopolskis sain küüti ühelt noormehelt, kelle oli mulle järgi saatnud WWOOF farmer, kelle juurde olen tulnud vabatahtlikuna paariks nädalaks. Noor naine nimega Justyna, kes on Loode-Poolas juba elanud jupp aega ning restaureerinud oma vana maja, mille ta ostis välismaal töötamise aja säästudest. Ja eilsest alates on kliima Poolas olnud pehme, peaaegu nagu sula! Külmast Eesti talvest reisi alustanuna oli mul eile igatahes üsna hea meel tunda pehmemat talve Poolas, kuigi Justyna hoiatas, et ka siin kipub temperatuur praegusel külmal talvel laskuma kuni -20 kraadini.

Igatahes on see minu esimene kord WWOOFida välismaal. Praegu pmst korraldangi oma elu sedasi, et selle asemel, et õppida v. töötada, ma keskendun sel aastal oma nn. vaba mehe elule ja reisin ning käin ökofarmides üle maailma vabatahtlikuks. Ja miks mitte, praegune aeg on igati sobiv alternatiivseteks eluviisideks. Siiani mul meeles ühe vanema tuttava seisukoht, et ülikooliaastad on noorele lahedaim periood üldse ja siis tuleb väikekodanlik elu. Loodan praeguses eluetapis seda seisukohta ümber lükata. Et ka niimoodi saab elada. Ma usun, et huvitavaim aeg mu elus alles algab.

Hetkel kasutan neti jaoks enamasti perenaise arvutit, sest majas puudub wifi ja minu arvutit ei ole saanud veel ühendada netti. Vahel siiski satun Gorzow-Wielkopolskisse, kus ühes kohvikus võimalik wifit kasutada. WWOOFimisega on see lahe asi, et nii kohtub huvitavate inimestega. Kõik farmerid, kelle juures olen käinud, on omapärased inimesed ja Justynagi on üsna tore inimene. Väga energeetiline ja elurõõmus, tundub nagu hispaanlanna (ja ta on ka Hispaanias elanud-WWOOFinud). Tema maja on ka üsna cool ja pealegi on sel ka ajalugu, see on üsna vana maja. Ning otse loomulikult on maaelu rahulik ja stressivaba. Kui ma veebruaris tagasi Eestisse naasen, siis tulen kindlasti ka soojemal ajal siia tagasi. Seni aga ennustan, et postitused jäävad pigem sporaadiliseks. Sest interneti kasutamine pole hetkel just mugavaim. Kunagi postitan kindlasti pilte Poolast.

1. veebruari seisuga: toimetasin terve teksti täpitähtedega ümber, sest saan hetkel oma arvutit kasutada. Lisan ka ühe foto endast Poolas.

Mõned pildid reedesest esinemisest

Aitäh sulle Terje!











Ja siin veel üks galerii Allan Ambergilt.

Video: Multiphonic Rodent 15 jaanuaril Genklubis

Multiphonic Rodent Live 15th January 2010

Setlist:

Methadone Methodology
Katkise Kuuega Kraakleja Kevade
Ekstsentrik
Microscopic Trumpet
Improvisation

Üks korralik laks jazz-rock fusiooni...

...bändilt, keda muidu teatakse softimate pop-hittide poolest. Täitsa p...is, kui hea! Ja superhea kvaliteet kah! Recommended! "A Hit By Varese" on alati olnud üks mu lemmar Chicago laule ja nüüd siis ka lahe laiv-video ajast, mil muusikas julgesid meinstriim-bändid rohkem riske võtta.

Järgmine kontsert

toimub Tartus Genklubis Eesti Pops kogumiku esitluskontserdil reedel 15ndal jaanuaril.

Peale minu esinevad 3Pead ja Avalon Sutra. Algus 21.00 ja pilet 50.

Kohtumiseni!

Laupäev Puhtas Kullas (fotod)

Käisin nädalavahetusel Viljandis külas noorpaaril Alo ja Merilin, kelle meespool tähistas laupäeval Puhtas Kullas oma sünnipäeva. Seal toimus kontsertpidu koos bändidega Animal Drama ja Superliustik. Filmisin 'liustikut ja pildistasin jõudumõõda mõlemat ansamblit. Nüüd laadisin paremad kaadrid ülesse.


Superliustik: Pille


Sander klahvidel


Tanel


Sander kitarril ja Tanel


Karl


Sass ja Pille


Sass


Tanel: "Palju õnne, Alo!"


Animal Drama: Liis Ring


Kristjan-Julius Laak


Karl-Juhan Laanesaar


Argo, Fredy, Julius


Indrek Mällo


Argo Vals


Fredy Schmidt

Opium Flirt Sadamateatris - nüüd videos

Siin avalugu. Ülejäänud palad leiab related videos seast või klikkides siia.

Lihtsustatud lahendused ja rumalate võidukäik - ehk võrdõiguslikkusest

Economist kirjutab, kuidas naised on hõivamas juba poole tööturust. Mis on siis indikaator, et feminism on teinud edukat võidukäiku. Paljudele on see kindlasti rõõmustav uudis, kuigi on ka neid, kes nii väga ei nõustu. On neid, kes usuvad, et naiste emantsipatsioon on välja toonud naiste vägivaldsuse ja halastamatuse. Paljud meesõigusaktivistid usuvad, et see on halb asi, et naistele on antud nii palju õigusi, samal ajal kui meestel üksnes kohustused. See, kui moraalselt ja majanduslikult laastavalt võib lahutus mõjuda meestele, kellel siis kohustus maksta alimente ja mitte läheneda oma laste emale (ja tihti peab ta lastestki olema isoleeritud), on üks indikaator, et naiste võim ei tundu kõigile positiivne.

Feminism kerkis esile osaliselt kindlasti sellepärast, et naistel ei olnud erilist kontrolli selle üle, kuidas mees, kes on perekonnapea, neid naisi üldse kohtleb. Aastakümneid tagasi oli naistel kordades keerulisem jätta maha vägivaldne abikaasa ja alustada elu otsast peale. Nüüd, kus olukord on naiste jaoks lihtsam, on alati oht, et olukord põõrdub vastupidiseks. Et nüüd on mehed need, kes peavad oma abikaasa vägivalda taluma. Meestel puuduvad reproduktiivsed õigused, naine võib alati aborti teha aga mees ei saa keelduda lapsest, kes kasvab naise kõhus. Ja kui mees avastab, et tema abikaasa on talle sobimatu ja armastusavalduste asemel saab ta kogema psüühilist (vahel ka füüsilist) vägivalda, siis tekib paratamatult tunne, et ta on lõksu sattunud. Kus ultimaatumiks on kas kannatada oma vaenulikku naist enda kõrval kuidagi välja või jätta ta maha. Ning saada albatrossina enda kaela alimendid lapse eest, kelle sündi ta ise päris ei oodanud. Kes ütleb, et see on eelistatavam saatus, kui olla oma mehele peksukott?

Tihti tundub, et feministlik propaganda on mingis mõttes olnud lihtsustatud lahendus keerulisele probleemile. Milleks on, et inimesed kuritarvitavad oma võimu ja teiste usaldust. Eelmises paragrahvis esitatud perspektiiv (meesõiguslaste oma siis) on mingis mõttes sama lihtsustatud, kuna ta skandeerib üsnagi kindlalt, et feminism on läbikukkunud, sest naiste ja meeste vahel ei saagi olema õiget võrdsust. Igal juhul naised, kes võidukäiku teevad nii ülikoolides kui ka tööpostil, ei pruugi tingimata olla veel targad. Tarkus käib käsikäes headusega, või nagu Sven Grünberg kunagi postuleeris, tuumafüüsik, kes oma naist peksab, on oma haridusele vaatamata rumal. Naine võib niisamuti avastada AIDS-i ravimi, ent kui ta ikkagi oma mehele psühhoterrorit teeb, on ta kahjuks empaatiliselt rumal.

Tõeline võrdsus ja vastastikune sugudevaheline austus saab õitseda üksnes siis, kui inimesed hakkavad mõistma, et õigustega kaasnevad ka vastutused ning tarkus, mis au sisse läheb, on südametarkus. Oma ligimesest hoolimine. Otse loomulikult on see inimese suhtes kõvasti nõudlikum, kui võimalus teha karjääri ja teenida vastassooga võrdväärset palka. Paraku aga inimloomuse tõttu me peame laias laastus ikkagi leppima lihtsustatud isoleer-pael lahendustega ning et võidukäigu võimalus on kahjuks antud ka rumalamatele.

Religioon kui eskapism ja lootus olla õnnelik

Martin Vällik alias Skeptik kirjutas hiljuti oma koduleheküljel sellest, kui sobilik tegevus on skeptiku jaoks religioonide kritiseerimine. On üks asi kritiseerida erinevaid usundeid ja usulisi veendumusi. Eks ole seda isegi teinud ja arvatavasti teen edaspidigi. Hoopis omaette probleem on teadvustamine, et miks ikkagi inimesed religiooni manu pöörduvad.

Minu arvates on usklikuks olemisega enamvähem sarnane lugu, mis alkoholi või narkootikumide tarbimisega. Palvetamine võib tõsta endorfiinide taset ajus täpselt sama palju nagu teatud narkootiliste või psühhotroopiliste ainete tarvitamine. Ja kui aju on ikka tugeva endorfiinilaksu kätte saanud, siis ühtäkki tundub kõik helgem, ilusam ja rõõmsam.

Sarnaselt alkoholismile ja narkomaaniale on ka usklikkus kui reaktsioon tajutud maailma ebaõiglusele. Kus süütud inimesed surevad, kus käputäis rikkaid on kogunud vara miljonite vaeste arvelt, kus inimesi pidevalt diskrimineeritakse välimuse ja muude kaasasündinud näitajate alusel, kus osad inimesed justkui pärivad maailma ja teised kannatavad masendavat puudust. Tajudes tegelikkust kurva ja ebaõiglasena pole mingi ime, kui suure kiiruga tegelikkuse eest põgenema kiputakse. Enamik inimesi ei suuda tegelikkusele ausalt silma vaadata ega pöörata seda enda kasuks.

Kui Einar Laigna andis välja raamatu "Imede Aeg", ilmus Areenis sellest arvustus Inno Tähismaa sulest. Mille lõpusõnad on üsnagi asjakohased. Tsiteerin:

Autor... loodab Bulgakovi kombel, et õnn ootab inimest teises ilmas ja et see olemasolev, praegune ilm on vaid ettevalmistus selleks teiseks ilmaks. Mis siis, et taevas lendavad lennukid ja pilve peal pole eriti kedagi. Inimene aga tahab olla õnnelik. See vajadus on istutatud kuhugi väga sügavale rohujuure tasandile. Ja pole kindel, kas selle vajaduse väljajuurimiseks ka teadus võimeline on.

Mida aga annab teha, et vähendada inimeste sõltuvust narkootilistest ainetest või nende kalduvust langeda ohtlike ususektide küüsi (sest arvestatav osa neist, kes otsib lohutust usust on tihti fundamentalistid), on see, kuidas adresseerida inimese tahet ja vajadust olla õnnelik. Kindlasti on viise, kuidas inimene saaks tunda "pilves" või "joobunud" olemise tunnet ka loomulikul viisil. Arvata võib, et iga inimese jaoks võib leiduda kõige sobivam viis, kuidas tõsta endorfiinide taset ajus. Iseenesest pole selles midagi halba, kui inimene tahab tunda teatud joovastust oma ajus. Küll aga mida vähem kaasneb sellega igasuguseid negatiivseid tagajärgi (nagu näiteks tervisekahjustused, või siis usufanatismi puhul ideoloogiline sallimatus endast erinevate inimeste suhtes), seda parem.

Üks huvitav blogi: Introvertsuse Kuningriik

Sattusin uue aasta saabudes lugema ühte huvitavat blogi, mida julgen ka teile väga-väga soovitada: Kingdom of Introversion. Blogi peab mees, kes nimetab ennast kui Gluon. Ja kes kirjeldab üksasjalikult oma keerulist elu introverdina maailmas, kus ekstraverdid on enamuses ja enamuse türannia on introvertidest vähemusele tihti rõhuv. Ekstraverdid on Valjud (Loud) tüübid, introverdid Peened (Subtle). Introverdid suhestuvad spordi, muusika, reisimise ja kõige muuga hoopis teistmoodi, kui ekstraverdid. Ekstravertidele on tähtis teistelt tähelepanu püüda iga hinnaga, introverdid armastavad kõike head ikka asja enda pärast. Tihti peab Gluon silmitsi seisma vääriti mõistmisega, et introverdid on nõrgad, haletsusväärsed, reaalsustaju kaotanud ja võibolla isegi vaimuhaiged, halvimal juhul suisa psühhopaatsed inimesed. Kõiki neid eksiarvamusi püüab Gluon jõudumõõda ümber lükata, lisaks kirjeldustele, kui keeruline on ikkagi ellu jääda ekstravertsusele orienteeritud Lääne tsivilisatsioonis.

Kõige vastuolulisem sissekanne siin blogis on kahtlemata Introverdid ja Prostituudid. Gluon leiab, et introvertidel on kõvasti raskem vastassoost partnerit leida. Sest esiteks on introvertseid naisi vähem ja teiseks on introvertsetel naistel tema nägemuse kohaselt tihti liiga madal enesehinnang, et kohtuda väärilise mehega, langedes enamasti ikka ülbe ja tihti vägivaldse ekstraverdist alfa-isase küüsi. Igaljuhul on Gluon kaotanud usu sellesse, et ekstreemne introvert võiks üldse leida tõelist armastust. Selleks, et üldse naist leida, peab tema nägemuses oskama võrgutada ja flirtida. Ent seda varianti peab ta ebaeetiliseks, sest PUA-de (pick-up artist elik flirtimisvirtuoosid) taktikad taandavad naise tihti instinktide paketiks. Prostituudilt seksi ost on aga aus vahetuskaup ja seega vähem ebaeetiline viis saada seksuaalset rahuldust. Kõlab meeleheitlikult, aga samas jällegi leiab Gluon, et kui meinstriim-ühiskonna ortodoksia on ahistav, siis tuleb sellest loobuda. Pärast seda, kui Gluon sai Amsterdamis tänu prostituudile maitsta seksi, siis muutus ka tema suhtumine ja hoiak vähem meeleheitlikumaks ning tal hakkas ka vastassooga veidi paremini vedama.

Kohati võib selle blogi toon kõlada ka pessimistlikult. Kuid siiski, kirjeldus, kuidas Gluon nägi Lõuna-Ameerika ühiskonnas oma ekstravertidest kaasmaalasi saamas kultuurišokki, sest seal ei olnud dominantne ühiskond nii Valju kui nemad on harjunud olema, tõi naeratuse näole. Mis paneb mind mõtlema, et mil iganes keegi tunneb, et ta on oma ühiskonnas justkui ekstsentrik, hälvik või isegi vaimuhaige, siis kusagil mujal kultuuriruumis või kas või mingil muul ajastul oleks selline inimene jumaldatud. Seega mina saan aru mõningatest eestlastest, kes siit ära lähevad: eks nemadki otsi sobivamat keskkonda. Kindlasti ei kavatse Gluon ise aga muutuda, sest teiste heakskiidu ära teenimine ei ole seda väärt, et sa loobud kõigest sellest, mis sind isikupäraseks teeb. Sest elu introverdina, nagu siit blogist ka lugeda võib, sisaldab nii võlu kui ka valu.

Veel üks lugu elust ilma rahata!

Guardian kirjutab noorest naisest nimega Katharine Hibbert, kes alates töölt koondamisest saadik on elanud praktiliselt ilma rahata. Ta ei olnud õieti kunagi rahul eluga, kus ta oli lihtsalt üks süsteemi mutrike, makstes renti, töötades ajakirjanikuna ning nautides ühiskonna hüvesid, mida raha eest saab osta, aga mis tegelikult tulevad ju keskkonna arvelt. Ent siis saabus masu, Hibbert sai koondamisteate, majaomanik hakkas rohkem üüri nõudma ja Hibbertil sai kõigest villand. Ta hakkas otsima squatte ning toitu ja muud tarbitavat prügikastidest. Alguses oli raske, aga lõpuks leidis Hibbert stabiilse squati, sai hea soone peale dumpster diving'us ja isegi õppis natuke raha teenima leitud asjade müügist. Ent raha on naise jaoks muutunud siiski üleliigseks.

Hibbert on väga kriitiline süsteemi suhtes, mis toodab metsikus koguses jääki, mida meinstriimühiskond ei jõua ära tarbida, ent takistab ikkagi bottom feeder'itel äravisatud kraami enda hüveks kasutamast. Prügikastid on lukus, squattidest visatakse välja. Ometigi oleks tasuta hüvede, millest tavaliselt huvitatud ei olda, võimaldamine vaesematele efektiivne lahendus olukorra vastu, kus nii palju ressursse läheb raisku ja kus ometigi kannatatakse nii väga puudust. Raha on vägagi piiratud ressurss ja igaüks ei saa selgelt teenida piisavalt hästi. Seega minu silmis on ilma rahata elavad elustiilipioneerid kangelased.

Pildikesi Featuring aastavahetuse peolt Von Krahlis

Tänks Aron!

Ilusat aastavahetust ja kohtume Von Krahlis!

Kus esineb Opium Flirt koos Andres Lõoga, kes kuulutab OF'ile uut popikevadet. :) Esineme esialgse kava järgi (mis ma siiralt loodan, et edasi ei nihku eriliselt) kl 00:45. Loodame publikut ikka eriliselt üllatada ja võluda. Nii et trehvame!

Loominguline tegevus versus töö

Postitasin taas Inno blogis ühe kommentaari, sedapuhku teemal, et kas kirjutamine on töö. Kirjutasin sedasi:

Isegi kui me aktsepteerime, et kirjutamine võib olla töö, siis kahjuks elame ühiskonnas, kus loomingulist tööd üldse ei väärtustata. No ok, osad kirjanikud isegi suudavad teenida piisavalt, et ära elada. Aga ruumi on vähestele, Sofi Oksanen või kaks Soome ühiskonnas, ent see ka kõik. Ülejäänud tõesti peavad tegema midagi muud, et ära elada. Ja täiesti õige on ka jutt, et loomingulise tööga teenib enamasti kõigest ühe keskmise kuupalga jagu, kui sedagi. See lihtsalt on keskmise loomeinimese saatus ühiskonnas, kus loomingulist tööd ei väärtustata. Kes iganes suudab teenida piisavalt, et ära elada, nagu Sofi Oksanen kirjanduses või meitel ütleme Vaiko Eplik muusikuna, võib ennast pidada loomeinimeste aristokraatia liikmeks. :)

Põhjus aga, miks loomingulist tööd ei väärtustata nii palju, võib peituda selles, et enamik töid, mida vaja ühiskonna ülal pidamiseks, on nii nüristavad ja ebameeldivad, et kui puuduks sundus teha neid ja oleks vaid vabadus teha, mida iganes hing ihkab, siis ei oleks me lääne tsivilisatsioon nii jätkusuutlik. Optimaalne ühiskond oleks selline, kus töökamad inimesed on leidnud endale töö, mida nad armastavad ning nemad ei põlga üldse neid nn "priileivasööjaid", vaid neil on pigem kahju, et nad pole endale sobivat tegevusala leidnud. Kui ainult ametitega oleks täpselt samasugune lugu, mis elukaaslase leidmisega. Paraku aga on naised enamasti siiski nauditavamad, kui töötegemine, hehee.

Minu kommentaar vägivalla ja suhete teemal

...mille avaldasin just siin:

Füüsiline vägivald toob kaasa füüsilisi vigastusi, mille elab kergemini üle, kui vaimse vägivalla tagajärje - tunde, et osa sinust just suri, mis on kõige masendavam tunne üldse. Sinikas silma alt kaob, murtud luu terveneb, noahaav kasvab kinni, aga mis küll raviks psühhoterrorist tulenevaid hingehaavu? Kõik need alandused, pinged, solvangud ja närvesöövad konfliktid jäävadki sinusse sisse, isegi kui sa ei mõtle nendele. Kurb aga tõsi.

Kui inimene ei suuda endale leida elukaaslast, kellega ei pea tülitsema ega maid jagama, siis on abielu kui institutsioon minu arvates täiesti mõttetu. Vaidleksin siiski vastu sellele, kes väitis, et naiste puhul on kõige kurja juur lapsesaamise iha. Mina väidan, et mõlema soo puhul (meestel seksiiha, naistel lapsesaamise iha) on süüdi omandiiha. Suhtevägivaldurid ei oska olla, nad üksnes soovivad inimest omada. Mees võib suhtuda naistesse kui vallutustesse ja naine võib meestesse suhtuda kui kullaaukudesse. Either way, it's fucked up.

Endal kogemus puudub, aga meestele, kes otsivad sobivat elukaaslast, annaksin ühte väärtuslikku nõu, mida olen lugenud kusagilt mujalt. Vaadake naise puhul seda, kas ta on armas inimene. Sest naine, kes kohtleb oma ligimesi heasoovlikult, lahkelt ja südamlikult, olles seejuures uskumatult siiras, on hea ka oma mehe suhtes. Siin, mulle tundub, on eksimisruumi vähem. Kui naine on kas või vähegi uss kellegi teise inimese suhtes, on ta arvatavasti uss ka sinu suhtes.

Piiblijumal kui julm lapsevanem

Loen seda, kuidas Veiko Rämmel oma blogis tsiteerib üht Delfi netikommentaatorit, kel nii mõndagi ütlemist humanismi kohta ja kes siis raiub, et inimene peab alluma Jumala Tahtele®, isegi kui ta tunneb, et kannatab. Mis tundub ikka ilgelt võigas. Sest esiteks, miks peaks Jumal tahtma sundida inimest kannatama. Teiseks, aga kust me teame, et see Jumal, kellel on Tahe®, on tegelikult ka hea jumal. See piiblijumal võib lõdvalt olla ka kurjuse kehastus! Hell yeah, evil to the core. Mis tunduks ka loogiline, sest tegelikkuses on palju paralleele piiblijumala ning vägivaldse lapsevanema vahel.

Siin ka üks pikem temaatiline jutt inglise keeles. Tõepoolest, miks me põlastame lapsevanemaid, kes sunnivad oma lapsi enda absoluutsete piiride sisse ja kelle piirid põhjustavad lastele kannatusi, isegi suurimat valu? Ent samas ülistame piiblijumalat, kes kohtleb inimkonda täpselt samamoodi, kui vägivaldne isa oma lapsi? Inimene võib ju piiblidogma alusel olla patune, ent ometigi oleme me vist ikkagi moraalsemad, kui meie endi kummardatud piiblijumal. Lihtsalt hämmastav, kui väga sunnib pimesi allumine autoriteetidele inimest allutama neid autoriteete üksnes kõige rudimentaarsematele moraalstandarditele, samas kui inimest, kel täpselt samad puudused, mis autoriteedil, me tormaks kohe karistama. Kel võim, sel õigus?

Mitte keegi ei saa olla rõõmus, kui ta kannatab. Kui ma peaksin valima mingi religiooni, ma oleksin ennem budist, sest vähemasti seal õpetatakse, et kannatustest on väljapääs. Monoteistlik kannatuste fetišeerimine on minu jaoks ääretult võigas. Kõigil ju ei ole sadomaso kalduvusi või mis?

Üks põnev dokumentaal: "Possum Living"

Olen varem lugenud Dolly Freed'i raamatut "Possum Living" (mida saab veebis ühel arhiivleheküljel lugeda kas või siit) ja hinnanud seda, kuidas Dolly oma isaga lihtsalt saadavad 9st 5ni töölkäimise ja tarbimise kus seda ja teist ja hakkavad elama oma iseseisvat elu, kus nad ise kasvatavad ja kütivad oma toitu, parandavad oma kodu ja saavad hakkama ise veel kõige muuga, mille eest tavainimene tänapäeval peab raha maksma, et keegi proff nende eest teeks. Igas mõttes looduslähedane eluviis, või nagu Freed ise armastab kirjeldada, umbes nagu opossumielu. Kahtlemata väärt eeskuju neile, kes on mõelnud, kuidas elada võimalikult väheses sõltuvuses rahamajandusest. Täna ma siis avastasin, et Dollyst tehti kunagi isegi dokumentaal vahetult pärast raamatu ilmumist. Mis on siin:

Minu selle aasta lemmikalbumid

Täna Postimehes oli Aasta Albumite rubriik. Võitis Animal Collective'i Merriweather Post Pavilion, mis on tõesti päris hea. Vaiko Epliku Neljas sai, heh, neljanda koha. :) Samas on just see plaat minu lemmik Vaiko albumitest seni. Igatahes siin minu poolt välja toodud 15 plaati:

1. Vaiko Eplik - Neljas
2. Air - Love2
3-15:
Jim O'Rourke - The Visitor
Tortoise - Beacons of Ancestorships
Grizzly Bear - Veckatimest
Animal Collective - Merriweather Post Pavilion
Sian Alice Group - Troubled Shaken Stirred Etc.
Super Furry Animals - Dark Days/Light Years
Bear in Heaven - Beast Rest Forth Mouth
Yo La Tengo - Popular Songs
maudlin of the Well - Part the Second
The Mars Volta - Octahedron
Neon Indian - Psychic Chasm
Magma - Emehntehtt-Re
Andromeda Mega-Express Orchestra - Take Off!

Kultuuriteadaanne: jõulunäituse "Achtung Xmas" avamine!

26. detsembril kell 21:00 avatakse Von Krahli Teatri baaris järjestikku teist aastat rändav näitusesari "Achtung X_mas!" (eelmisel aastal nimega „HARE CHRISTMAS, HARE WEIHNACHTEN!“ Tartu Y-galeriis), mis pakub alternatiivi pühadekarusellile nii kirikutes kui ka kaubamajades. Näitus uurib jõulude tähendust nüüdisaegsele õhtumaa inimesele, täpsemalt eestlasele ning seab vastakuti Jeesuse kui Jumalinimese käsitluse, kristliku pärimuse ning tänapäeva sekulariseerunud multikultuurse vaimu.

Mis need jõulud veel on? Mis on jõuludest saanud? Mis on jõulude tegelik sisu ja mõte? Kes on Jeesus, mis tähendust ta meile omab? Kuidas luua oma enda tootemit?

Ajugümnastika jõulukursus – otsmiksagaras jõulumõte tursus!

Alan Proosa vaatleb läbi fotoobjektiivi, mis on püha? Mis eristab sakraalset profaansest?

Erkki Luuk ja Erkki Hõbe kannavad esmakordselt ette oma uue, spetsiaalselt näituse avamiseks valminud missa. Hõbe kirjutab muusika, Luuk teksti. Üheskoos vaatlevad nad päkapiku äraspidist maailma läbi üksiklase habemiku silmade, seovad tema teekonna inimeste juurde mõtisklustega inimestest ja maailmast väljaspool inimsugu. Esimest korda jõulude ajaloos on meil võimalus näha jõule läbi päkapiku silmade.

Berit Talpsepp – installatsioon „GRACE“: moodne altar, millega viib kokku sarnaste nähuste erinevad elemendid, milleks on traditsiooniline kiriku altar ning argipäeva transtsendeeriv klubikultuur ja viimase altar koos puldi ning plaadimängijatega, mille taga toimetab teispoolsust ja lunastust vahendav dj.

Madis Luik küsib oma videoinstallatsiooniga, kuidas tänapäeva eesti inimene kirikus toime tuleb, kui ta sinna ainult jõuludel satub?

Akky Lippo katsetab maalitehnikaga, et uurida, kas igaühel on võimalik ise luua oma personaalne Jeesus.

Kiwa & Toomas Thetloff vaatlevad oma lõhna- ja heliinstallatsiooniga “Krudises Aisakell” kuidas kulgevad jõulud tühjuses.

Alver Ekast põimib kuuseboa ja hõbekuulid kriiskavaks virvarriks ning nimetab selle “Aprilliks”.

Boonus: noor kirjanik Birk Rohelend pritsib jõulumuljeid ja S.S.Fabrique sekundeerib talle improvisatoorselt sämpleri-pargi kammerorkestril.

Näituse kuraatoriks on Tartu Ülikooli teoloogiamagistrant Indrek Spungin aka Chungin.

Näituse avamine päädib elektroonilise tantsumuusika õhtuga „Y-MAS“, algusega kell 22:00

esinevad esinejad:

Chungin&Eva Naleva – Life goes like Russian Roulette!

Fuck You I'm a Robot - Fuck You Robocop!

Aivar Tõnso – Ulmemehe Päikesepõimik

S.S. Fabrique – Häppy Hardwhore

Barthol Lo Mejor – Dadamidgets Stegdimadad

Uut Opium Flirdi mussi üleval!

Nüüd Opium Flirdi Myspace'i leheküljel uus lugu nimega "Dejavoodoo". Ehk siis esimene vili meie koostööst Andres Lõoga, kelle vokaal on tänasele OF'i saundile nii mõndagi juurde andnud.

Järgmine OF'i kontsert koos Andresega muide vana-aasta õhtul Krahlis üleval saalis, nii et näeme sõbrad!

Ostsin täna elektrioreli!

Minu uusim leid instrumentidest: Kawai elektriorel

Täna jõudsin üle jupi aja taas Tartu. Käisin vahepeal Viljandimaal ühes ökotalus WWOOFimas, ent täna pidin Opium Flirdi prooviks siiski Tartu tulema. Keskpäeva paiku otsustasin ma linnas esimese asjana käia läbi Annelinnas asuvast Muusa poest, kus müüakse kasutatud instrumente, nägemaks, kas sealt ka midagi põnevat leiab.

Kohe, kui ma uksest sisse astusin, ma armusin! Ei, paraku seekord ma sobivat elukaaslast ei leidnud, küll aga vahtis mulle ukse juures otse näkku üks isevärki elektriorel. Mis kangesti meenutas Lowrey Holiday koduorelit, seda, mida ka Soft Machine'i klahvpildur Mike Ratledge kasutas väga hästi. Küsisin müüjalt natuke selle oreli kohta. Väga rariteetne leid igatahes küll. Vot mis haruldusi ilmub poodi, siis kui mina linnast ära olen! Proovisin pilli nats ja mulle meeldis saund, just selline mõnus 60ndate orelisaund, mida ka mina väga armastan. Pill muide on Kawai, vist E-60A, Jaapani toodang igatahes. Müüja käest küsisin, et palju pill ka maksab, ma võtaks kohe ära. Ta küsis kaht tuhandet. Olin selle diiliga kohe müüdud! Tõsi küll, võttis natuke aega, enne kui pill mu koju jõudis. Ma pidin helistama isale ja paluda tal võtta pill oma furgooni peale, sest minu luukpäraga VW Golfi ei mahtunud see raske kobakas kuidagi ära. Kui me pidime pilli isaga mu korterisse üles tassima, siis see oli neljandale korrusele trepist ülesse vedada ikka tohutu vaev!

Käisin täna Ervini pool proovi tegema. Paraku siiski kahekesi. Andres Lõo ei jõudnudki Tartu. Loodetavasti homme ikka. Andres, me igatahes jääme su peale lootma. Pärast proovi andsin Ervinile miksida uut materjali, mis ma olin Viljandimaa talus (kus oli klaver) salvestanud töötegemisest vabal ajal siis, kui pererahvast kodus ei olnud. Sellest materjalist aga kuuleb õige pea! Suundusin koju.

Hakkasin kohe oma uue lemmikuga tutvust tegema. Pill on kaheklaviatuuriline, ülemine ja alumine manuaal, mõlemad 37-klahvilised. Lisaks on veel bassipedaalid. Nii et täna oli mu esimene kord elus sõtkuda pedaalklaviatuuri! Moog Tauruse jaoks ei olegi vist vaja raha kõrvale panna, teine ikka maru kallis. Lisaks on orelil veel trummimasinapresetid ja volüümipedaal. Nii et igati kihvt pill. Ainus miinus muidugi see, et pilli klahvid on millegipärast häälestunud natuke kõrgemale (vist umbes veerandtooni võrra või nii). Kuid loodetavasti annab häälestada normaalkõrgusele kuidagimoodi. Helistasin Vaiko Eplikule ja te oleksite pidanud kuulma, kuidas tüüp toru otsas üllatusest kiljus, kui ta kuulis kui hea diili ma olin täna saanud! Ilmselt tema naine Kristel küll kuulis. :) Igatahes Vaiko lubas uurida orelite häälestuse kohta, ta vist tunneb isegi üht tüüpi.

Kodulindistajana olen igatahes õnnelik, et mu pillipark on ühe laheda ja omapärase retrooreli võrra täiustunud. Kui pill ühendada veel mu loopstationi ja Kaoss Pad 2 efektiprotsessori võimalustega, siis saab tõenäoliselt maru kihvti koduse elektroonilise ühemehebändi variandi. Lähiajal kindlasti plaanis proovida ka, kuidas pill kõlab, kui sellele kitarri distortion taha panna. Arvatavasti annab ikka korraliku Ratledge-tüüpi tooni välja. Minu jaoks selgelt aasta ost. Ja järgmine aasta loodan sellega salvestada nii mõndagi head.


Mina oma pilli taga.


Parameetrite lähivõte

Opium Flirt reedel Sadamateatris

See reede, 18ndal detsembril, esineb Opium Flirt Sadamateatris üritusel Ekstaas on Uus Sagedus. Tulemas on OF'i esimene kontsert uue bändiliikmega nimega Andres Lõo. Tema abiga oleme salvestanud üksvahe uut materjali, mida me kontserdil ka ette kanname. Üritusel toimub ka mõndagi muud:

LIVE:
Superliustik - Kuulikindel Noorus
Psyhhoterror- Anarhia&Dekadents
SHELTON SAN – Our Heroes Are Killing Themselves
OPIUM FLIRT - Tehislendurid
Kaido Kirikmäe - Teknopolise Virgumine
KIWA Noid - Errorsmith Gehirntherapie
SEQOUIA - Epileptiline Kujundliikumine

DJ:
Alan Proosa – Ilusad Inimesed
Miss Katrin&Kautechre - Heidegger On Speed
Cat Wanamb - Industriaallament
Gammapoiss – GammaHüperBurgeen
Katja from Amsterdam - Sportmusic
Dr. Dark - Braincore

ALGUS 21.00, pilet 100, maskiga 75.

Ekstaas tähistab enesest väljaspool viibimist, vaimustuse kõrgemat astet, muutunud teadvuse seisundit, psüühikahäiret, hinge lahkumist kehast, jumalaga ühenduse loomist, kunsti, muusika ja ilu kogemisest saadud elamust.

Ürituse kontseptsioon on luua soodsad võimalused loetletud seisundite tekkeks ning pakkuda tihedat ja eriilmelist, ent tunnetuslikult terviklikku programmi, juhtida erinevaid stiile ja distsipliine ühtsesse vooluringi.

Festivalil astuvad üles mitmed video- ja tegevuskunstnikud, skulptorid, rock-, techno- ja eksperimentaalmuusika kollektiivid ning dj.-d. TKK tudengid näitavad omi filme ja animatsioone. Osa saab võtta UUE kunstiteose valmimisel.

MASK on UUS TEEMA!!!

Saladuslikkuse võlu ja sundimatu õhkkonna kultiveerimiseks soovitame külalistel kanda maske. Mask kehtib sisenemisel piletihinda soodustava fleirina, samuti on võimalik neid ka kohapeal meisterdada.

http://www.myspace.com/sheltonsan

http://www.myspace.com/opiumflirt

http://www.myspace.com/kaidokirikmae

http://www.myspace.com/kiwanoia

http://www.myspace.com/superliustik